Ülalõualuu

Allikas: Vikipeedia

Ülalõualuu ehk ülalõug (ladina maxilla) on paljudel selgroogsetel peas paiknev paariline näokolju luu.[1]Ülalõualuu on osa suulaest ja ninaõõne seinast. Luule kinnituvad ülahambad.[2]

Ülalõualuu areng, anatoomia, asend, kuju, lihased, sooned ja närvid, morfoloogia ning patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Ülalõualuu on abiks enamike loomade normaalsel toitumisel.

Roomajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madudel esineb ülalõualuul, vastavalt sugukondadele ja perekondadele mitmeid anatoomilisi varieeruvusi, millede kirjeldamisel puudub uurijate seas üksmeel. Nii näiteks arvatakse, et saaklooma liikumatuks muutmisel ja ka enesekaitsel kasutavad rästiklased ülalõualuul paiknevaid liikuvid mürgihambaid, kuid teiste uurijate arvetes liiguvad mitte hambad vaid ülalõualuu. Enamikel madudel on ülalõualuu ühendatud näokoljuga liikuvate ühenduste abil, mis võimaldab madudel endast tunduvalt suuremat saaki edukalt alla neelata.

Imetajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel koosneb luu ülalõualuukehast (corpus maxillae) ja sellelt lähtuvatest ülalõualuujätketest: otsmikuluumine jätke, sarnaluumine jätke, alveolaarjätke ja suulagijätke.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Arne Lepp. Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 107, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.
  2. "Meditsiinisõnastik" 861:2004.

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]