Friedrich Nietzsche

Allikas: Vikipeedia
Friedrich Nietzsche
Nietzsche (umbes 1875)
Sünninimi Friedrich Wilhelm Nietzsche
Sündinud 15. oktoober 1844
Röcken, Saksimaa provints, Preisimaa kuningriik
Surnud 24. august 1900 (55-aastaselt)
Weimar, Saksi-Weimar-Eisenach, Saksa keisririik
Alma mater Bonni Ülikool
Leipzigi Ülikool
Ajastu 19. sajandi filosoofia
Koolkond kontinentaalfilosoofia
Valdkonnad esteetika, klassikaline filoloogia, eetika, metafüüsika, ontoloogia, ajaloofilosoofia
Tähelepanuväärsed ideed Übermensch, Jumal on surnud, Isanda- ja orjamoraal, Amor fati, apollonlik ja dionüüslik, Ressentiment
Tema mõjutas
Adler · Adorno · Auden · Bataille · Blanchot · Brandes · Buber · Campbell · Camus · Castoriadis · Cioran · Deleuze · Derrida · Foucault · Hamsun · Heidegger · Hesse · Iqbal · Jung · Kaufmann · Klossowski · Sarah Kofman · MacIntyre · Mann · Malraux · Mencken · Nehamas · Proust · Rand · Ricœur · Rogers · Sartre · Shestov · Spengler · Steiner · Stevens · Strauss · Strindberg · Tillich · Tönnies · Unamuno · Unger · Weber · Weizmann · Willard · Yeats
Autogramm

Friedrich Wilhelm Nietzsche (15. oktoober 1844 Röcken25. august 1900 Weimar) oli saksa filosoof. Tema teosed on mõjutanud olulisemaid 20. sajandi filosoofilisi arenguid, nagu näiteks eksistentsialism, postmodernism, fenomenoloogia ja psühhoanalüüs. Iseäranis kuulsaks on saanud Nietzsche poeetiline kirjakoht raamatust "Rõõmus teadus", mille tuntuimad kolm sõna on "Jumal on surnud".

Tema arhiiv asub Weimaris ning majamuuseumid Naumburgis ja Sils im Engadin/Seglis.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Nietzsche sündis Röckeni külas Lützeni lähedal kirikuõpetaja pojana. 1849 suri isa peaajupõrutuse tagajärjel. Ema oma poja Friedrichi ja tütre Elisabethiga kolis varsti pärast seda Naumburgi. Seal käis ta läbi peamiselt konservatiivsete ja kristlike ametnikega, seal sai ka poiss oma esimese koolihariduse.

1866 siirdus Nietzsche pärast paari semestrit Bonni Ülikooli filosoofiateaduskonnas Leipzigi ülikooli õppima keeleteadust professor Ritschli juures. Seal nakatus Nietzsche samal aastal süüfilisse.

Mais 1869 pidas Nietzsche Baselis oma avakõne "Homerose ja klassikaline keeleteadus". Baselis tutvus ta Richard Wagneriga. Wagner asus tol ajal oma abikaasaga, Ferenc Liszti tütre Cosimaga, Tribschenis Vierwaldtstätteri järve kaldal ilusas ümbruses, kuhu Nietzsche väga sageli pärast tutvuse sõlmimist tavatses sõita nädalalõppu veetma.

1870 nimetati Nietzche Baseli ülikooli korraliseks professoriks. Ta luges ülikoolis antiikset kirjandust ja klassikalist keeleteadust ning õpetas peale selle veel kohalikus gümnaasiumis. Ent puhkev sõda katkestas ajutiselt Nietzsche õppetegevuse, kuna ta sõitis sellest osa võtma haigeravitsejana. Ta haigestus aga ise raskelt difteeriasse ja kõhutõppe, tuli rindelt jäädavalt tagasi ning jäi kauemaks põdema.

Nietzsche teadusliku tegevuse kuulsus oli nähtavasti ulatunud Liivimaalegi. Ka Tartu Ülikool oli teda professoriks kutsunud, nagu Raoul Richter oma Nietzsche-biograafias mainis, arvatavasti 1875. aasta ümber.

Friedrich Nietzche u 1868

1876 sai Nietzsche sisemiselt tugevnedes selgeks, et tema ja Wagneri ideed üksteisest järjest kaugenevad, ja sellal kui Wagner Bayreuthis süvendas oma usulis-askeetlikke meeleolusid ja kristlust taides, nagu see "Parsifalis" kristalliseerus, jõudis Nietzsche risti vastupidisele seisukohale, eitas askeesi, kristlust ja harrast andumust, ülistades elu ennast. Nietzsche kadus Bayreuthis äkki proovidelt ja linnast, kui valmistati ette Wagneri esimest suurt "pidumängu", tuli küll jälle tagasi etenduste ajaks, aga läks ka siis minema enne peo lõppu, et mitte kunagi enam sinna ilmuda.

22. mail 1888 oleks 5 aastat varem surnud Richard Wagner saanud 75-aastaseks. Selle aastapäeva puhul avaldas Nietzsche raamatu "Wagneri juhtum. Muusikuprobleem".

1889. aastal lõi kolmanda staadiumi süüfilis välja ja Nietszche elas hoolealusena kuni oma surmani Weimaris 55-aastaselt.

1901 ilmus Nietzsche "Võimutahe" ("Der Wille zur Macht"), raamat, mille koostasid järelejäänud paberitest, ääremärkustest, visanditest ja katkenditest tema õde Elisabeth Förster-Nietzsche ja Heinrich Köselitz.

1908 oleks Nietzsche saanud 64-aastaseks. Samal aastal ilmus tema autobiograafia "Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse".

Üleinimese õpetus[muuda | muuda lähteteksti]

Enesesäilitustungiga inimesed püüavad luua absoluudil tuginevat väärtuste süsteemi (nt usundid, ühiskonnna normid, kommunism jms ideoloogiad). Mugav elu teeb nõrgaks. Inimsuses väärib kaotamist keha alavääristamine ning elu eitav ainujumala õpetus ja sellest tulenev moraal.

Üleinimese võimalused tuleks leida endas, igapäevasuse endassekapseldunud hedonismi ja dekadentsi võiks ületada. Üleinimene kui hoiak on pidev muutumine ja eneseületus. Üleinimene suudab tunnistada tõetust, elu mõttetust ja mistahes eesmärgi puudumist. Mõistab, et minu paljuslik ise on sattumuslik ja toimib vaba tahte alusel.

Mõelda võiks "suurtest asjadest" ja vältida sõltuvusi (joomarlus jms). Filosoof olemine on kutsumus, mis vastandub akadeemilisele karjerismile.

Tsitaate[muuda | muuda lähteteksti]

"Inimene on miski, mida peab ületama!"
"Ma kaotasin sinu ja leidsin enda."
"Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks."

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]