Langerhansi rakud
Langerhansi rakud on paljude imetajate epidermise ogakihis, suu, eesnaha ning tupe limaskestas ja tüümuses asuvad suuretuumalised paljude haaradega immuunrakud.
Langerhansi rakkude paiknemine, areng, morfoloogia, histoloogia, mutatsioonid,apoptoos ja patoloogilised seisundid võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti. Nad pärinevad loote rebukotist ja maksa eellasrakkudest ning migreeruvad epidermisesse looteeas.[1]
Langerhansi rakud sarnanevad nii dendriitrakkude kui makrofaagidega. Nad on kudedes paiknevad antigeeni esitlevad rakud. Paiknemise ja päritolu poolest liigitatakse nad makrofaagide hulka, kuid nagu dendriitrakud, migreeruvad nad koest välja lümfisõlme, et esitleda antigeeni T-rakkudele.[2] Nad võivad sugulisel teel HI-viirusega nakatumisel toimida reservuaarina ja esitleda HIV-antigeene CD4-retseptoritele, transportimaks neid CD4+ lümfotsüütidesse.
Neid seostatakse Langerhansi rakkude histiotsütoosiga ja allergilise kontaktdermatiidiga. Langerhansi rakkude migratsioonihäiretega seostatakse ka psoriaasi.
Langerhansi rakud on nimetatud nende avastaja saksa arsti ja patoloogi Paul Langerhansi (1847–1888) järgi. Paul Langerhans avastas Langerhansi rakud 1868. aastal, olles 21-aastane arstitudeng, ja liigitas need morfoloogia põhjal närvikoe rakkudeks.[3]
Kasvajates[muuda | muuda lähteteksti]
2015. aastal pakuti hiiremudeli põhjal välja Langerhansi rakkude võimaliku mehhanismi kiiritusravi vastu võitlemiseks.
Leiti, et kiiritades nahas paljunevaid maliigseid kasvajarakke, aktiveerusid spetsiifilised immuunrakud – nahas paiknevad Langerhansi rakud.
On demonstreeritud Langerhansi rakkude erakordset võimet parandada ioniseeriva kiirguse põhjustatud DNA-kahjustusi. Rakud parandavad ise oma DNA-d ja muutuvad seeläbi kiirgusele resistentseks. Nii võivad nad kutsuda esile immuunvastuse, mis kulmineerub nahavähiga nagu melanoom, et kaitsta end kiiritamise eest. Leiti, et naha kahjustamisel ioniseeriva kiirgusega liiguvad Langerhansi rakud lähimatesse lümfisõlmedesse ja programmeerivad seal regulatoorseid T-lümfotsüüte. Nii tekib immuunsüsteemi talitlust pärssivate omadustega rakupopulatsioon, mis migreerub kasvajasse ja kaitseb seda teiste immuunsüsteemi rakkude eest.[4]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Langerhansi saared – kõhunäärme endokriinne osa
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Clayton, Kalum; Vallejo, Andres F.; Davies, James; Sirvent, Sofia; Polak, Marta E. "Langerhans Cells—Programmed by the Epidermis". Frontiers in Immunology: 1676.
- ↑ Shklovskaya, Elena; Roediger, Ben; Fazekas de St Groth, Barbara. "Epidermal and dermal dendritic cells display differential activation and migratory behavior while sharing the ability to stimulate CD4+ T cell proliferation in vivo". The Journal of Immunology. 181 (1): 418–430.
- ↑ Jolles, S. "Paul Langerhans". Journal of Clinical Pathology. 55 (4): 243.
- ↑ The Mount Sinai Hospital / Mount Sinai School of Medicine, How immune cells resist radiation treatment, 24. november 2015, veebiversioon (vaadatud 31.10.2016)(inglise keeles)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Hideki Fujitaa, Kristine E. Nogralesa, Toyoko Kikuchia, Juana Gonzalezb, John A. Caruccic ja James G. Kruegera, Human Langerhans cells induce distinct IL-22-producing CD4+ T cells lacking IL-17 production, 106. väljaanne, nr 51, Hideki Fujita, 21795–21800, doi: 10.1073/pnas.0911472106, veebiversioon (vaadatud 10.01.2015)(inglise keeles)
- Ebner S, Nguyen VA, Forstner M, Wang YH, Wolfram D, Liu YJ, Romani N., Thymic stromal lymphopoietin converts human epidermal Langerhans cells into antigen-presenting cells that induce proallergic T cells. Lühikokkuvõte., Journal of Allergy and Clinical Immunology, aprill 2007 ;119(4):982-90., veebiversioon (vaadatud 28.10.2014)(inglise keeles)
- Fabienne Anjuère, Gloria Martı́nez del Hoyo, Pilar Martı́n, ja Carlos Ardavı́n, Langerhans cells develop from a lymphoid-committed precursor, 1. september 2000; Blood: 96 (5) 2000; Blood: 96 (5), veebiversioon (vaadatud 10.01.2015)(inglise keeles)
Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Langerhans cell seisuga 28.07.2014.