Langerhansi rakud

Allikas: Vikipeedia

Langerhansi rakud on paljude imetajate epidermise sarvkihis ja suu, eesnaha ning tupe limaskestas ja tüümuses elunevad suuretuumalised paljude haaradega dendriitrakud.

Langerhansi rakkude olemasolu, areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia, mutatsioonid, rakud ja molekulid ning apoptoos ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Langerhansi rakud pärinevad tõenäoliselt luuüdist.

Langerhansi rakkude ülesanded sarnanevad osalt makrofaagide omadega: antikehade kogumine, töötlemine ja antigeenide esitlemine lümfotsüütidele. Langerhansi rakud osalevad T-rakkude vahendusel immuunvastuses.

Langerhansi rakud võivad liikuda lümfisõlme.

Langerhansi rakud liigitatakse lümfoid(-immuun)süsteemi.

Langerhansi rakud võivad toimida HI-viirusse nakatumisel (sugulisel teel) reservuaarina ja esitleda HIV-antigeene CD4 retseptoritele, transportimaks neid CD4+ lümfotsüütidesse.

Langerhansi rakke seostatakse Langerhansi rakkude histiotsütoosiga ja allergilise kontaktdermatiidiga.

Langerhansi rakkude migratsioonihäiretega seostatakse ka psoriaasi.

Langerhansi rakud on nimetatud nende avastaja Saksa arsti ja patoloogi Paul Langerhansi (1847–1888) auks. Paul Langerhans avastas Langerhansi rakud 1868 (olles 21-aastane arstitudeng) ja liigitas need närvikoe struktuuride hulka kuuluvaiks.

Teadusuuringutes[muuda | muuda lähteteksti]

Mount Sinai Hospitali ja Mount Sinai School of Medicine'i uurijate meeskonna Science Daily's 24. novembril 2015 avaldatud artikkel pakub välja rakkude võimaliku mehhanismi kiiritusravi vastu võitlemiseks, esialgu küll nn hiiremudeli põhjal.

Uurijad leidsid, et suunates kiiritusravi nahas paljunevatele maliigsetele kasvajarakkudele aktiveeruvad nahas paiknevad spetsiifilised immuunrakud - dermaalsed Langerhansi rakud.

Langerhansi rakud on katsetes näidanud oma erakordset võimet parandada ioniseeriva kiirguse mõjul DNA-le tekkida võivad "rikked". Rakud võimaldavad DNA-l talitleda nii, et on tagatud kiiritusravi vastane resistentsus. Ka võivad nad tõenäoliselt kutsuda esile immuunvastuseid, mis kulmineeruvad nahavähiga nagu melanoom, tagamaks molekulaartasandil resistentsuse edasistele raviprotseduuridele. Uurijate arvates liiguvad Langerhansi rakud naha kahjustamisel ioniseeriva kiirgusega näiteks lähimatesse lümfisõlmedesse ja suheldes molekulaartasandil teiste immuunrakkude populatsioonidega, komplekteerivad regulatoorsed T-lümfotsüüdid (esmased populatsioonid küpsevad tüümuses) immuunsüsteemi talitlust pärssivate omadustega rakupopulatsioone, kes infiltreeruvad kiiritust saanud kasvajasse ja 'katavad' selle kaitseks teiste immuunsüsteemi spetsiifiliste rakkude toime eest.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. The Mount Sinai Hospital / Mount Sinai School of Medicine, How immune cells resist radiation treatment, 24. november 2015, veebiversioon (vaadatud 31.10.2016)(inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Langerhans cell seisuga 28.07.2014.