Charles Baudelaire

Allikas: Vikipeedia
Charles Baudelaire (ca 1862). Étienne Carjat' foto.
Charles Baudelaire. Félix Nadari foto.

Charles-Pierre Baudelaire [bodle:r] (9. aprill 1821 Pariis31. august 1867) oli prantsuse luuletaja, tõlkija ja kriitik. Dekadentsi rajaja.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Oma lapsepõlve kohta on Baudelaire kirjutanud, et see olnud nagu lõputu sünge äike, mida vaid haruharva mõni päikesekiir suutnud valgustada.

Baudelaire'i isa oli kunsti- ja kirjandushuviline, kodus oli rikkalik raamatukogu. Kui poiss oli 6-aastane, isa suri, ning ema abiellus uuesti - kolonelleitnant Aupickiga, kes oli Baudelaire'ile elavaks näiteks, kuidas ta oma elu elada ei tahtnud.

Aastal 1830 asus Baudelaire õppima Lyoni kolledžisse. Alates 1836. aastast õppis ta kolm aastat Pariisis Collège Louis-le-Grandis juurat, kuid kool jäi lõpetamata. Õppimisest ei tulnud midagi välja, Baudelaire'i tõmbas eelkõige boheemlaslik eluviis ja Ladina kvartal. Sellesse aega jäid ka esimesed kirjanduslikud katsetused. Muuhulgas tutvus ta ka Balzaciga, keda ta kõrgelt hindas.

Perekond püüdis teda alkoholilembesest keskkonnast eemale saada ning aastal 1841 saadeti Baudelaire Indiasse. Charles ei talunud laevareisi üksindust ning pöördus, Indiasse jõudmata, Pariisi tagasi.

Täisealiseks saamisel lubas isa pärandus tal meelepärast elu seada ja järgneski kolm aastat tõelist dändielu. Perekond sekkus Baudelaire'i ellu veel korra: et ta pärandust kergekäeliselt läbi ei lööks, kuulutati Baudelaire teovõimetuks ning talle määrati äraelamiseks kindel pajuk. See sundis Baudelaire'i kirjutama.

Baudelaire'i elu armastuseks oli mulatist näitlejanna Jeanne Duval, kes kakskümmend kolm aastat järjest oli Baudelaire'i truudusetu kaaslane ning kelle vahetut mõju Baudelaire'i luules on lihtne leida.

Elu lõpus elas ta vaesuses, võlgades ning haigena. 46-aastaselt suri ta halvatuna voodisse aheldatuna.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Baudelaire on kirjandusliku sümbolismi eelkäija.

Aastal 1845 ilmus esimene, maalidele pühendatud kunstikriitiline töö "Salong" (Salon), millele järgnes teine samanimeline aastal 1846. Seejärel ilmusid ilukirjandusliku proosa katsed, nt "Fanfarlo".

1857. aastal ilmus luulekogu "Kurja lilled" (Les Fleurs du mal), mis põhjustas skandaali ja kohtuprotsessi: kuus luuletust keelati "ühiskondliku moraalitunde solvamise tõttu".

Baudelaire'i "kunstnik" oli üksi vaimupimeduse ja tehnilise progressi poolt määratud maailmas, kunstniku elu juhtisid loovusest ja vaimsusest tulenevad pinged; lahendust pingetele otsis kunstnik veini, oopiumi ja hašiši ("Kunstlikud paradiisid", 1860) toel.

1869. aastal, juba pärast Baudelaire'i surma, ilmus 50 proosaluuletusega kogumik "Pariisi spliin" (või "Väikesed poeemid proosas") ja 1909. aastal Baudelaire'i päevik.

Eesti keeles on ilmunud "Väikesed poeemid proosas" (1930, 1991, 1999; tõlkija Marie Under), "Kurja lilled" (1967), "Väikesed kurja lilled" (2000), "Kurja õied" (2000) ja "Mu alasti kistud süda" (2014, Loomingu Raamatukogu)

"Kurja lillede" 6 ärakeelatud luuletust on avaldatud ajakirjas Vikerkaar 2000, nr 11-12

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]