Harilik guajakipuu

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Harilik guajakipuu
Starr 070727-7623 Guaiacum officinale.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Selts Seiglehelaadsed Zygophyllales
Sugukond Seiglehelised Zygophyllaceae
Perekond Guajakipuu Guaiacum
Liik Harilik guajakipuu
Binaarne nimetus
Guaiacum officinale
L.[1]
Sünonüümid
  • Guajacum officinale L.

Harilik guajakipuu (Guaiacum officinale) on puu seigleheliste sugukonna guajakipuu perekonnast.

Botaanilised tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik guajakipuu on igihajas puu. Tüvi ja puit on rohekaspruuni värvusega.

Hariliku guajakipuu lehed on kuni 7 cm pikkused, vastakud, sulgjad ja tumerohelise värvusega.

Õied on guajakipuul sinised ja meenutavad sinilille õisi.[2]

Hariliku guajakipuu õied
Köhler's Medizinal-Pflanzen

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Guajakipuu kasvab looduslikult USA-s Floridas, Antillidel ning Lõuna-Ameerikas Venezuelas, Colombias ja Guyanas.[2]

Guajakipuid kasvatatakse Dominical, Haitil, Venezuelas ja Colombias.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Guajakivaik

Droogina kasutatakse puidust (Guaiaci lignum) saadavat guajakivaiku (Guaiaci resina), mis voolab puu vigastamise järel lülipuidust välja.

Puidust valmistatud keedis ja vaigu alkoholitõmmise toime on inimesele, seespidiselt tarbides, reumavaevusi ja podagravalu leevendav. Saadused pärsivad seente kasvu.

Ulrich von Hutten, kes olevat 1508. aastal nakatunud Leipzigis süüfilisse[3] kirjutas taime ravitoime kohta teoses "De Guaiaci Medicina et morbo gallicus liber unus" (1519).

Rahvameditsiinis on kasutatud guajakipuu seemneid süüfilise, hingamisteede põletiku ja nahahaiguste raviks.

Puitu loetakse kõige kõvemaks, raskemaks ja vastupidavamaks väärispuiduks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Guaiacum officinale L., Germplasm Resources Information Network, United States Department of Agriculture, vaadatud 14.04.2015 (inglise keeles).
  2. 2,0 2,1 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010, lk 414.
  3. Thomas Adam. Germany and the Americas: O-Z. 2005, lk 534.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]