Veri

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib orgaanilisest kehavedelikust; bioloogiliste ravipreparaatide kohta vaata artiklit Veri (ravim); toiduaine kohta vaata artiklit Veri (kulinaaria)

Veri (ladina sanguis) on paljude selgrootute ja selgroogsete loomade organismis südame ja ka südamelaadsete elundite töö ja vererõhu toel ringlev kehavedelik. Veri on transpordi-, miljöö- ja kaitsefunktsiooni täitev veresoontes tsirkuleeriv sidekude.


Vere funktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Transpordifunktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Esmajoones on veri transportiv keskkond.

  • Veri transpordib hapnikku kopsudest hingatavatele kudedele ja süsihappegaasi nendest kopsudesse.
  • Veri toimetab toitaineid nende imendumise või ladestumise kohtadest sinna, kus nad ära tarvitatakse. Sealt toob veri metaboliite erituselunditesse või nende edasise ära kasutamise paikadesse.
  • Veri on kehaomaste toimeainete transportijaks, võtab nad nende moodustumis- ja salvestuskohtadest kaasa ja toimetab nende spetsiifilise toimimise kohtadesse.
  • Tänu vee, vere peamise koostisosa suurele soojusmahtuvusele jaotab veri ainevahetuses tekkinud soojust ning annab selle hingamiselundite ja keha välispinna kaudu ära ümbrusele.

Miljööfunktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Vere ringlemisel kehas kontrollivad teatud elundid pidevalt tema koostist ning füüsikalisi omadusi ja korrigeerivad neid vajaduse korral nii, et säiliks homöostaasi seisund, s.t lahustunud ainete kontsentratsiooni, temperatuuri ja pH ulatuslik konstantsus. Selline kehasisese miljöö konstantsus on kõikide rakkude normaalse funktsiooni üheks põhiliseks eelduseks.

Kaitsefunktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Organismi võime sissetunginud võõrkehi ja haigusetekitajaid kahjutuks muuta on eelkõige seotud valgete verelibledega.

Roomajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Maolised[muuda | muuda lähteteksti]

Histoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Madude leukotsüütide terminoloogia pole seni veel päris selge, kuid arvatakse, et valgeliblede populatsioon sarnaneb imetajate omaga: eosinofiilid, monotsüüdid, basofiilid, lümfotsüüdid. Madudel, nagu paljudel teistelgi roomajatel, on lisaks tuvastatud ka azurofiilid ja heterofiilid (ekvivalent imetajate neutrofiilidele).

Leukotsüüdid on, ka liigist lähtuvalt, erineva morfoloogiaga.

Madude erütrotsüüdid on tuumaga rakud ja nende elukaar on 600 päeva ringis.[1]

Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Inimesel[muuda | muuda lähteteksti]

Vere koostisosad[muuda | muuda lähteteksti]

Veri koosneb õrnkollakast vereplasmast ja selles olevatest vere vormelementidest: punastest verelibledest (erütrotsüütidest), valgetest verelibledest (leukotsüütidest) ja vereliistakutest (trombotsüütidest). Täiskasvanutel moodustab veri umbes 6–8% keha massist. Seega on täiskasvanute vere maht 4–6 l.

Vereplasma[muuda | muuda lähteteksti]

Vereplasma on õrnkollakas vedelik, mis moodustab vere vedela osa. Tervel täiskasvanul mehel on plasma osa vere mahust keskmiselt 55%. 1 liiter inimese vereplasmat sisaldab 900–910 g vett, 65–80 g valku ja 20 g väikemolekulaarseid substantse.

Vere vormelemendid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Punased verelibled ehk erütrotsüüdid moodustavad suurema osa vere umbes 44%-lisest rakulisest koostisest. Ühes mikroliitris veres on mehel keskmiselt 5,1, naisel 4,6 miljonit punast vereliblet. Punase verelible põimassi moodustab vee kõrval hemoglobiin, mille funktsiooniks on gaasitransport. Inimese punased verelibled on lamedad, ümarikud, keskelt nõgusad tuumata kettad, mille suurim paksus (serval) on 2 μm.

Veres ringlevad ka primaarsetest kasvajatest irdunud vähirakud, nagu näiteks ringlevad vähirakud (inglise circulating tumor cells).

Laborimeditsiin[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Täisvereanalüüs

Käesoleval ajal teostatakse vaatamata tuntavalt spetsiifilismatele laboratoorsetele diagnostika meetoditele, ikka veel mitmesuguseid laboratoorseid analüüse, mis põhinevad vererakkude identifitseerimisel ja loendamisel ning nende alusel vere omaniku tervisliku seisundi iseloomustamisel.

Levinumiad vere automaatuuringu parameetrid on : leukotsüütide absoluutarv (WBC), erütrotsüütide absoluutarv (RBC), hemoglobiin (HGB), hematokrit (HCT), erütrotsüütide keskmine maht (MCV), keskmine Hgb hulk erütrotsüüdis (MCH), keskmine Hgb kontsentratsioon erütrotsüüdis (MCHC), erütrotsüütide suurusjaotuvuse variatsioonikoefitsient (RDW-CV), trombotsüütide suurusjaotuvuse variatsioonikoefitsient (PDW), trombotsüütide keskmine maht (MPV), trombotüüstide suurte vormide suhtarv (P-LCR), trombokrit (PCT), neutrofiilide absoluutarv (NEUT), lümfotsüütide absoluutarv (LYMPH), monotsüütide absoluutarv (MONO), eosinifiilide absoluutarv (EO), basofiilide absoluutarv (BASO), normoblastide suhtarv (NRBC), retikulotsüütide suhtarv ja retikulotsüütide absoluutarv (RET), ebaküpsete RET fraktsioon (IRF) jt.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Pildimaterjal[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mark A. Mitchell, Thomas N. Tully, Manual of Exotic Pet Practice, lk 147, 2009, Saunders Elsevier, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 06.07.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Schmidt RF, Thews G. "Inimese füsioloogia.", Tartu Ülikooli Füsioloogia Instituut 1997. Lk 422–438.
  • Alessio Cortelazzo, Roberto Guerranti, Luca Bini, Nnadozie Hope-Onyekwere, Chiara Muzzi, Roberto Leoncini, ja Roberto Pagani, Effects of snake venom proteases on human fibrinogen chains, Blood Transfus., juuni 2010; 8(Suppl 3): s120–s125., doi: 10.2450/2010.019S, PMCID: PMC2897200, veebiversioon (vaadatud 4.08.2014) (inglise keeles)