Veri

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib orgaanilisest kehavedelikust; bioloogiliste ravipreparaatide kohta vaata artiklit Veri (ravim); toiduaine kohta vaata artiklit Veri (kulinaaria)

Vereproovid

Veri (ladina sanguis) on paljude selgrootute ja selgroogsete loomade organismis südame või südamelaadsete elundite töö ja vererõhu toel veresoontes ringlev kehavedelik.

Veri on transpordi-, miljöö- ja kaitsefunktsiooni täitev vedel sidekoe liik.

Vere funktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Transpordifunktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Esmajoones on veri transportiv keskkond.

  • Veri transpordib hapnikku kopsudest hingavatele kudedele ja süsihappegaasi nendest kopsudesse.
  • Veri toimetab toitaineid nende imendumise või ladestumise kohtadest sinna, kus nad ära tarvitatakse. Sealt toob veri metaboliite erituselunditesse või nende edasise kasutamise paikadesse.
  • Veri on kehaomaste ainete, näiteks hormoonide transportijaks, võtab nad nende moodustumis- ja salvestuskohtadest kaasa ja toimetab nende spetsiifilise toimimise kohtadesse.
  • Tänu vee, vere peamise koostisosa suurele soojusmahtuvusele jaotab veri ainevahetuses tekkinud soojust ning annab seda hingamiselundite ja keha välispinna kaudu ära ümbrusele.

Miljööfunktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Vere ringlemisel kehas kontrollivad erinevad elundid pidevalt tema koostist ning füüsikalisi omadusi ja korrigeerivad neid vajaduse korral nii, et säiliks homöostaas, s.t lahustunud ainete kontsentratsiooni, temperatuuri ja pH ulatuslik konstantsus. Selline kehasisese miljöö konstantsus on kõikide rakkude normaalse funktsiooni üheks põhiliseks eelduseks.

Kaitsefunktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Organismi võime sissetunginud võõrkehi ja haigusetekitajaid kahjutuks muuta on eelkõige seotud valgete verelibledega.

Vere koostisosad[muuda | muuda lähteteksti]

Veri koosneb õrnkollakast vereplasmast ja selles olevatest vere vormelementidest: punastest verelibledest (erütrotsüütidest), valgetest verelibledest (leukotsüütidest) ja vereliistakutest (trombotsüütidest).[1] Täiskasvanutel moodustab veri umbes 6–8% keha massist, seega on täiskasvanute vere maht 4–6 l.

Vereplasma[muuda | muuda lähteteksti]

Vereplasma on õrnkollakas vedelik, mis moodustab vere vedela osa. Tervel täiskasvanul mehel on plasma osa vere mahust keskmiselt 55%. 1 liiter inimese vereplasmat sisaldab 900–910 g vett, 65–80 g valku ja 20 g väikemolekulaarseid substantse. Imetajate vereplasma pH on ligikaudu 7,3. Peamisteks plasmavalkudeks on albumiinid, globuliinid ja fibrinogeen.[1]

Vere vormelemendid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Punased verelibled ehk erütrotsüüdid moodustavad suurema osa vere umbes 44%-lisest rakulisest koostisest. Ühes mikroliitris veres on mehel keskmiselt 5,1, naisel 4,6 miljonit punast vereliblet. Punase verelible põhimassi moodustab vee kõrval hemoglobiin, mille funktsiooniks on gaasitransport. Inimese punased verelibled on lamedad, ümarikud, keskelt nõgusad tuumata kettad, mille suurim paksus (serval) on 2 μm.

Veres ringlevad ka primaarsetest kasvajatest irdunud vähirakud, nagu näiteks ringlevad vähirakud (inglise circulating tumor cells).

Roomajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Maolised[muuda | muuda lähteteksti]

Madude leukotsüütide terminoloogia pole seni veel päris selge, kuid arvatakse, et valgeliblede populatsioon sarnaneb imetajate omaga: eosinofiilid, monotsüüdid, basofiilid, lümfotsüüdid. Madudel, nagu paljudel teistelgi roomajatel, on tuvastatud ka asurofiilid ja heterofiilid (ekvivalent imetajate neutrofiilidele).

Leukotsüüdid on liigist lähtuvalt erineva morfoloogiaga.

Madude erütrotsüüdid on tuumaga rakud ja nende elukaar on 600 päeva ringis.[2]

Lindudel[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt imetajatest sisaldavad lindudel ka täiskasvanud erütrotsüüdid tuuma, samuti sisaldavad tuuma trombotsüüdid, mis raskendavad verepildi uurimist ja leukotsüütide tuvastamist. Linude erütrotsüüdid on imetajade omadest suuremad ja ellipsoidse kujuga, näiteks kana punase verelible suurus on 11–13 x 7–8 μm. Lindude leukotsüüdid on väiksemad kui imetajatel.[3]

Laborimeditsiin[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Täisvereanalüüs.
link= Pikemalt artiklis Täisvereanalüüs.

Tänapäeval teostatakse lisaks spetsiifilisematele laboratoorse diagnostika meetoditele endiselt mitmesuguseid histoloogilisi analüüse, mis põhinevad vererakkude identifitseerimisel ja loendamisel ning nende alusel patsiendi tervisliku seisundi iseloomustamisel.Levinuim

Levinuimad vere automaatuuringu parameetrid on leukotsüütide absoluutarv (WBC), erütrotsüütide absoluutarv (RBC), hemoglobiin (HGB), hematokrit (HCT), erütrotsüütide keskmine maht (MCV), keskmine Hgb hulk erütrotsüüdis (MCH), keskmine Hgb kontsentratsioon erütrotsüüdis (MCHC), erütrotsüütide suurusjaotuvuse variatsioonikoefitsient (RDW-CV), trombotsüütide suurusjaotuvuse variatsioonikoefitsient (PDW), trombotsüütide keskmine maht (MPV), trombotüüstide suurte vormide suhtarv (P-LCR), trombokrit (PCT), neutrofiilide absoluutarv (NEUT), lümfotsüütide absoluutarv (LYMPH), monotsüütide absoluutarv (MONO), eosinifiilide absoluutarv (EO), basofiilide absoluutarv (BASO), normoblastide suhtarv (NRBC), retikulotsüütide suhtarv ja retikulotsüütide absoluutarv (RET), ebaküpsete RET fraktsioon (IRF) jt.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Pildimaterjal[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Marina Aunapuu (2016). Veterinaarhistoloogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 80–82. 
  2. Mark A. Mitchell, Thomas N. Tully, Manual of Exotic Pet Practice, lk 147, 2009, Saunders Elsevier.
  3. Marina Aunapuu (2016). Veterinaarhistoloogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 92. 

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

[null Lisa lõik]

  • Schmidt RF, Thews G. "Inimese füsioloogia.", Tartu Ülikooli Füsioloogia Instituut 1997. Lk 422–438.

[null Lisa lõik]

[null Lisa lõik]