Otepää muinaslinnus

Allikas: Vikipeedia
Otepää linnamägi ja Otepää linnus. Johann Christoph Brotze

Otepää muinaslinnus oli Otepää linnamäel asunud eestlaste ning hiljem Tartu piiskopi ja tema vasallide linnus. Esimest korda rajati sinna linnus 1. aastatuhande teisel poolel.

Otepää muinaslinnuse nimest[muuda | muuda lähteteksti]

Otepää (Henriku Liivimaa kroonikas Odenpe, Odempe, saksa keeles Odenpäh) linnuse nimi tähendab karu pead. Seda kinnitab ka Henriku seletus Odenpe, id est Caput Ursi ('Otepää, see on karu pea'),[1] ja Vene kroonikad, mis kutsuvad seda Медвежья голова ('karu pea'). On oletatud, et taoline nimi võis tuleneda kas linnamäe kujust või isikunimest.[2] Karu-tüvelist nime võis kanda keegi linnuse või muistse Ugandi vanematest.[viide?] Lauri Kettuneni arvates märkis "Otepää" linnuse asutajat või vanemat. "Ott" on karu tähistav soomeugriline lekseem, millele on vasted näiteks soome ("ohto") ja liivi keeles ("okš"). Sellele lisanduv -n märgib genitiivi, mis järgneva p ees osalise assimilatsiooni tõttu hääldus m-ina.[3]

Arheoloogilised uuringud[muuda | muuda lähteteksti]

Otepää linnamäe vanimad arheoloogilised leiud pärinevad 1. aastatuhande algusest. Rohkem leide on I aastatuhande II poolest (ehtenõelad, hoburaudsõled, kirves) ja II aastatuhande algusest (ehted, mõõgatupe ots, ammu- ja nooleotsad).[viide?] Püsiv inimasustus tekkis 7.–8. sajandil.[4] Tolleaegsete kaitseehitiste kohta andmed puuduvad, kuna linnamäel toimunud hilisemate ümberehituste tõttu on varasemate ajajärkude kohta vähe jälgi.[5] Võimalik, et Otepää-taolisel mägilinnusel täitsid kaitsefunktsiooni ainuüksi järsud mäenõlvad ja rinnatisega puitkonstruktsioonid.[6]

Otepää linnamägi

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

On oletatud, et keskmisel rauaajal tekkis Otepää ümber väikemaakond, millest hiljem sai Ugandi maakonna tuumikala.[7] Mullast ringvall rajati arvatavasti 1. aastatuhande lõpus.[8] Tugevamad kindlustused ehitati 11. sajandil, mil ka mäe madalamale osale rajati avaasula asemel eeslinnus.[4] 13. sajandi alguses oli Otepää Ugandi maakonna peamiseks võimukeskuseks.[9]

Viikingiajal oli Otepää üks paljudest Kagu-Eesti väikestest linnustest ja linnus-asulatest, kuid hilisrauaajal kerkib Otepää kõigi teiste seast tugevamana esile. Ugandis võisid varafeodaalsed suhted olla Eesti maakondadest kõige kaugemale arenenud ja hilisem maakonna ala võidi Otepää kontrollile allutada juba 11. sajandil.[10]

Nooremal rauaajal kujunes Otepää linnus koos selle juures oleva asulaga kaubanduse ja käsitööga tegelevaks varalinnaliseks keskuseks (aolinnaks).[11] Sealt hargnes neli suurt teed: Pihkva ja Novgorodi suunas, Tartu kaudu Põhja-Eestisse, üle Väikese-Emajõe Sakalasse ning lõuna suunas latgalite ja liivlaste aladele. 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses kulges sealtkaudu ilmselt ka Riia-Pihkva kaubatee.[12]

Kristo Siig on oletanud, et Otepää esiletõusmise võis tingida juhtiv osa vastuseisus 11. sajandil toimunud Kiievi vürstide pealetungile Eestisse, mida alustas Jaroslav Tark. Arheoloogiline leiumaterjal näitab, et Otepääd ei ole sel perioodil vallutatud ega hävitatud, küll aga piiratud. Otepää võis kõige tugevama keskusena juhtida vastasrinnet Tartus paiknenud venelaste tugipunktile, ühtlasi hävitades ja vallutades venelastega koostööd teinud keskusi.[10]

Linnust on mainitud esimest korda 1116. aastal Vene leetopissis, kui Novgorodi vürsti Mstislav Vladimirovitši väed selle vallutasid. "Mstislav läks novgorodlastega tšuudide (eestlaste) vastu ja vallutas Medvezja golova neljakümne pühaku päeval," kirjutab Novgorodi I leetopiss, kus seda peetakse üheks tähtsamaks 1116. aasta sündmuseks. Sõjakäik oli oluline kogu Kiievi-Vene riigi kontekstis, kajastudes ka teistes linnade, sealhulgas Kiievi, Tveri, Vladimiri, ja Pihkva leetopissides. Mstislavi sõjakäik oli osa 1110. aastatel aset leidnud laiemast konfliktist Ugandi ja Adsele maakonna ning Novgorodi riigi vahel. Otepääle ei toonud 1116. aasta sõjakäik ilmselt püsivamaid muutusi ega sõltuvussuhteid Novgorodiga. Linnus ehitati üles ja tugevdati, arvestades olulisi kaubateid, mis Otepääl ristusid.[13]

12. sajandi jooksul võis toimuda ka kohalikke vastuhakke Otepää keskvõimule, millele viitavad sel ajal kasutusel olnud Erumäe linnamägi, Oandimägi ja Kuigatsi linnamägi. Samas võivad osa neist olla ka Otepää eelpostid olulisemate teede ääres keskse linnuse võimuala piiril. 12. sajandisse langeb ka eeslinnuse rajamine Otepää linnamäe madalamale platoole, kus viikingiajal oli olnud asula.[10]

Linnuse järgmine mainimine pärineb 1192. aastast, mil Novgorodi vürsti Jaroslav Vladimirovitši väed saagiretke käigus selle maha põletasid.[14][15] Henriku Liivimaa kroonika teatel süüdati linnus uuesti põlema 1208. aastal, seekord Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Tālava latgalite ja liivlaste väe poolt.[2] 1210. aasta alguses piirasid Otepää linnust Novgorodi ja Pihkva vürstid, kuni seesolijad nõustusid maksma piirajatele raha. Hiljem samal aastal saabusid sinna taas riialased, kes linnuse vallutasid ja põlema panid.[16]

1216. aastal läks Ugandi Riia piiskopi ja ordu võimu alla. Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš vastas sellele Otepää linnuse ajutise hõivamisega. Riialased omakorda kindlustasid seejärel sealseid kaitserajatisi ja saatsid abijõude. 1217. aasta alguses alistusid linnuse kaitsjad neid piirama asunud novgorodlaste, pihkvalaste, saarlaste, harjulaste ja sakalaste väele.[17] Otepää läks peagi aga tagasi riialaste võimu alla ja 1220. aastal asusid sinna koos kohalike ugalastega elama orduvennad.[18]

1223. aasta alguses puhkes Ugandis orduvastane ülestõus, mille käigus Otepääl olnud orduvennad ja teised sakslased tapeti või vangistati. Ugalased kutsusid oma linnustesse Vene vürstide abiväed, sellega võib-olla ka end nende võimu alla andes.[19][20] Ülestõusu mahasurumise järel 1224. aastal läks Ugandi Tartu piiskopile, kes laskis vana linnuse kohale rajada uue kivilinnuse.[21]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XII 6, lk 90–91
  2. 2,0 2,1 Vahtre, Sulev. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 58.
  3. Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 96–105
  4. 4,0 4,1 Ugandi. Eesti entsüklopeedia 12, 2003
  5. Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses "Eesti esiajalugu", kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 265, 321
  6. Lang, Valter. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 182
  7. Tõnisson, lk 302.
  8. Tõnisson, lk 265
  9. Lang, lk 184.
  10. 10,0 10,1 10,2 Kristo Siig. Linnuste nihe: uurimus Eesti linnustevõrgustikus 11. sajandil toimunud muudatusest ning selle ühiskondlikest tagamaadest ja mõjudest. Tartu 2013.
  11. Lang, lk 236–239
  12. Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002. Lk 214
  13. Ain Mäesalu. Otepää esmamainimine 1116. aastal.
  14. Sulev Vahtre. Eesti ajalugu: kronoloogia. 1994. Tallinn: Olion
  15. Anti Selart, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 27
  16. Vahtre 1990, lk 65–68.
  17. Vahtre 1990, lk 114–119.
  18. Vahtre 1990, lk 152
  19. Vahtre 1990, lk 155–156
  20. Selart 2012, lk 52
  21. Vahtre 1990, lk 166.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]