Armin Tuulse

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Armin Tuulse
Armin Tuulse
Tartu Ülikooli kunstiajaloo professor
Ametiaeg
1942–1944
Eelnev Sten Ingvar Karling
Järgnev Voldemar Vaga
Isikuandmed
Sünniaeg 1907
Sünnikoht Sänna, Valgamaa
Surmaaeg 1977
Rahvus eestlane

Armin Tuulse (aastani 1936 Armin Neumann; 1. oktoober 1907 Sänna, Tsooru mõis, Valgamaa9. detsember 1977 Stockholm) oli eesti kunstiteadlane, rahvusvaheliselt tuntud kindlusarhitektuuri uurija ning esimene eestlasest kunstiajaloo professor Tartu Ülikoolis aastatel 19421944.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Armin Neumann sündis Tsooru mõisa metsaülema perekonnas. Õppis Tõrva Ühisgümnaasiumis ja Valga Poeglaste Gümnaasiumis. Mitmekülgselt andekas noormees jätkas 1927. aastal viiulierialal Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ja immatrikuleeriti ka Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, kus ta aga majanduslikel põhjustel sai õpinguid alustada alles 1929. aastal. Peaaineks valis ta kunstiajaloo, mille lõpetas kuus aastat hiljem magistrikraadiga. Tuulse õpetaja Sten Karling innustas kõiki oma õpilasi kirjutama kaasaja kunstist ja ka Tuulse puhul langes see üleskutse viljakasse pinnasesse. Ta kirjutas näitusearvustusi (peamiselt 1930. aastate lõpus), kunstiraamatute retsensioone ja lahkas kunsti päevaprobleeme. Oma esimese artikli avaldas Tuulse Üliõpilaslehes ja teemaks EÜS ja muusika. Tuulse oli muuseas aastaid EÜS-i orkestri juhataja ning kutseline viiuldaja Vanemuise orkestris.[1] Temalt ilmus rida artikleid Tänapäevas, Akadeemias, Loomingus ning ajalehtedes Postimees ja Päevaleht.

Aastail 19361939 täiendas ta ülikooli stipendiaadina end kodu- ja välismaal (mh Königsbergis Karl Heinz Klaseni ja Wilhelm Worringeri juures, Stockholmi ülikoolis Johnny Roosvali juhendusel ning Hollandis, Belgias, Prantsusmaal ja Itaalias).

Alates 1939. aastast Tartu Ülikooli õppejõud, 1942–1944 kunstiajaloo professor.

1944 emigreerus Rootsi. 1948–1962 Sveriges Kyrkor kaastööline ja 1962. aastast üks väljaandjatest. 1952 alustas Stockholmi Ülikooli juures tööd dotsendina, 1962–1974 Põhjamaade ja võrdleva kunstiajaloo professor. 1955. aastast Bonnis asuva Balti Uurimisinstituudi kirjavahetajaliige ja 1965. aastast liige. Osales Rootsi Kunstiajaloolaste Seltsi, Soome Fornminnesföreningi, Internationale Burgvereininigungi, Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis töös, mitme väliseesti organisatsiooni (Eesti Komitee, Eesti Rahvusfond, Eesti Rahvusnõukogu) liige, aitas Eesti kunstnikel korraldada kunstinäitusi jm.

Armin Tuulset autasustati 1955. aastal Rootsi Teaduste Akadeemia Björnstjerni auhinnaga, 1966 Põhjatähe ordeniga ja 1981 postuumselt Marti Carl Adolf Böckleri nimelise sihtasutuse medaliga Mare Balticum.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema abikaasa oli Stockholmis 99 aastaseks elanud eesti luuletaja Liidia Tuulse.

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Armin Tuulse kitsamaks erialaks kunstiajaloos kujunes keskaja kunst ja eriti kindlusarhitektuur. Esimene pikem teadusartikkel ilmus Armin Tuulselt Rootsi-Eesti ühingu aastaraamatus Svio-Estonica 1936. aastal, milles autor käsitles Tallinna linnust rootsi ajal.[1] Õpetatud Eesti Seltsi publikatsioonides ilmus 1936 ja 1937 ülevaateid Pirita kloostri väljakaevamistest, kuid peamise energia panustas Tuulse Eesti ja Läti linnuste uurimisele. Temalt ilmus järgemööda ilmus mitu põhjalikku uurimust, mille kokkuvõtteks ja krooniks oli 1942. aastal avaldatud doktoritöö "Die Burgen in Estland und Lettland".

Paguluses viibides tegi Tuulse kaastööd paljudele erialaväljaannetele ning avaldas arvustusi ning artikleid. Lisaks rootsikeelsetele artiklitele avaldas Tuulse ka eestikeelsetes väljaannetes näiteks Tulimullas ning oli ajalehe Teataja kauaaegne kaastöötaja. 1952. aastal ilmus juba 1947. aastal kirjutatud "Borgar i västerlandet" (Linnused läänemaailmas). 1954. aastal ilmus kolmekeelne ülevaateraamat "Eesti kunst paguluses".

Avaldatud artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Ervin Pütsep, Armin Tuulse teaduslikust loomingust - Teataja, 1962

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]