Esimene sõjakäik Ugandisse

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Esimene sõjakäik Ugandisse oli Liivimaa ristisõja esimene Riiast lähtunud sõjakäik, mis jõudis tänase Eesti alale, tolleaegsesse Ugandisse. Seda 1208. aasta sõjakäiku, mida traditsiooniliselt on peetud Eestlaste muistse vabadusvõitluse alguseks, on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

1208. aastal algul saadeti Riiast Ugandisse preester Alebrand, et tagasi nõuda vara, mille ugalased olevat Pihkvasse teel olnud saksa kaupmeestelt liivlaste soovitusel röövinud. Ugalased ei tagastanud talle aga midagi ega andnud lubadust seda tulevikus teha.[1] Peagi hakkasid latgalite valitsejad Russin, Waridote ja Talibald tagasi tahtma seda, mida ugalased ka neilt ülekohtuselt ära olevat võtnud. Küsimuse lahendamiseks korraldatud nõupidamisel üksmeelt ei leitud ja osapooled läksid laiali "ähvardades üksteist kõige teravamate odadega". Ugalaste vastu suunatud nõudmised olid ilmselt mõeldud provokatsioonina. Sõjast ugalastega olid lisaks nende käe läbi tihti kannatada saanud latgalitele, kes nüüd omale tugevad liitlased olid saanud, huvitatud ka Pihkvasse ja Novgorodi viivaid kaubateid kindlustada tahtvad saksa kaupmehed. Liivimaal talle jäetud osaga rahulolematu Mõõgavendade ordu võis samuti loota Eestimaalt oma valdusetele ja sissetulekutele lisa saada. Liivlaste ja Riia piiskop Alberti plaanidega provotseeritav sõda ilmselt kokku ei sobinud, kuid kuna piiskop ei viibinud parasjagu Liivimaal, ei saanud ta sündmuste käiku mõjutada. Alberti poliitikat võis esindada teda sel ajal asendanud tema vend, Riia toomkiriku praost Engelbert, keda sõjakäigule kaasa aitajana ei mainita. Alberti teine vend, Theoderic, oli samas üks osalejatest.[2][3][4]

Sõjakäik[muuda | muuda lähteteksti]

Latgalite poolt Riiga saadetud abipalve peale neid ugalaste vastu aidata kogunes suve lõpu, sügise alguse paiku riialastest, orduvendadest, kaupmeestest ja teised sakslastest sõjavägi, mis liikus Turaidasse, kus omakorda kutsuti juurde ka liivlasi ja latgaleid. Sulev Vahtre hinnangul moodustasid suurema osa väest latgalid, samal ajal kui sõjakäigust mittehuvitatud liivlasi võis olla üksikuid. Edasi mindi Ugandisse, kus rüüstati külasid, tapeti inimesi ja pandi Otepää linnus põlema. Kuna otepäälastega peetud lahingut Läti Henrik, kes võis ka ise retkel kaasas olla, ei maini, siis võisid nad linnuse juba tühjana eest leida. Seejärel puhati linnuse juures kolm päeva ja neljandal päeval pöörduti vangide, kariloomade ja muu saagiga tagasi. Oma maale jõudnud latgalid olevat kohe alustanud oma linnuste kindlustamist oodatava vasturünnaku jaoks. Peagi saabuski ugalaste ja sakalaste ühisvägi Beverini linnust piirama.[5][6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. HLK, XI(7), lk 81
  2. HLK, XII(6), lk 89
  3. Selart, lk 43
  4. Vahtre, lk 55, 57
  5. HLK, XII(6), lk 89–91
  6. Vahtre, lk 58

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
  • Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012.
  • Vahtre, Sulev. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn : Olion, 1990.