Otepää püss

Allikas: Vikipeedia
Ain Mäesalu Otepää püssi koopiaga, 2006

Otepää püss on Otepää piiskopilinnuse ühest ruumist 1955. aastal Osvald Saadre juhendatud kaevamistel leitud tükkideks purunenud algeline käsitulirelv. See jäi aastateks arheoloogiakogusse seisma nimetuse all "malmtoru tükid". Need määras algeliseks käsitulirelvaks Ain Mäesalu, kes avaldas ühtlasi artikli koos rekonstruktsioonjoonisega ja nimetas leidu üheks Euroopa vanimaks senileitud püsside hulgas.[1] Püss on valatud pronksist, on eestlaetav ja lukuta[2] ning koosneb kokku umbes 740 grammi kaaluvast 12 tükist[3]. Püssi pikkus on u 17,5 cm.[viide?]

Püssi dateering on seotud Otepää kivilinnuse hävinguga, mille Osvald Saadre dateeris (1966) linnuse põlengukihist leitud ja numismaatik Arkadi Molvõgini poolt määratud 26 hõbemündi põhjal 1396. aastasse, mida toetas esialgu ka Ain Mäesalu. Hiljem selgus, et üks müntidest on vermitud alles 1407. aasta paiku. Mäesalu analüüsis põhjalikult Otepää linnust puudutavaid kirjalikke allikaid ja teisi leide, mille põhjal pakkus välja, et linnus võis hävida kümme kuni paarkümmend aastat hiljem. Püss võis jõuda linnusesse siiski juba 1396. aastal, mil Tartu piiskop ja tema vasallid valmistusid sõjaks Liivimaa orduga, aga linnuse rusude alla jäi see aastaid hiljem.[4] Jaak Mäll (2016) toetab seevastu Armin Tuulse varasemat (1942) seisukohta, et Otepää linnus eksisteeris veel hiljemalt 1477. aastal ja võib-olla isegi Liivi sõja ajal.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ain Mäesalu. Kas Otepää püss on üks maailma vanimaid käsitulirelvi? – Kleio 1, Tallinn, 1989, 26–30.
  2. Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 386.
  3. Koovit, Risto-Pearu (8. jaanuar 2024). "Artiklisari Eestimaa linnused: Ugandi pealinn Otepää hävis rüüsteretkede tules". Imeline Ajalugu. Vaadatud 26. jaanuaril 2024.
  4. Ain Mäesalu. Otepää linnuse hävimisdaatumist. Eesti Arheoloogiaajakiri, 14/1. Tallinn, 2010. Lk 79–89
  5. Jaak Mäll. Arheoloogiline eksperiment Otepää varspüssi rekonstruktsiooniga. Eesti sõjaajaloo aastaraamat 6 (12). Viimsi-Tallinn 2016. Lk 274–276

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]