Henrik Visnapuu

Allikas: Vikipeedia
Henrik Visnapuu, 1917

Henrik Visnapuu (2. jaanuar 1890 Helme kihelkond3. aprill 1951 Long Island, New York) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja kirjanduskriitik.

Ta oli Marie Underi kõrval rühmituse Siuru kesksemaid luuletajaid.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis Reola vallakoolis, Ropka ministeeriumikoolis ning Vana-Kuuste vallas Sipe ministeeriumikoolis, mille lõpetas 1905. aastal. 1907. aastal läbis ta Narva Gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutseeksami ja hakkas vallakooli õpetajaks. 1912. aastal suundus ta Tartusse, kus esialgu õpetas tütarlaste gümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust. Õppis Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat. Henrik Visnapuu oli Korp! Sakala liige.

1935. aastast töötas Visnapuu Riikliku Propaganda Talituses kultuurinõunikuna.

1944. aastal põgenes ta Nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale ja emigreerus sealt 1949. aastal Ameerika Ühendriikidesse.

Henrik Visnapuu suri 3. aprillil 1951 New Yorgis ootamatult südameataki tagajärjel 61-aastaselt. 26. juunil 2018 maeti ta ümber Tallinna Metsakalmistule.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Tema luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses 1908. aastast. Osales kirjanduslikes koguteostes "Moment : Esimene" (1913), "Roheline Moment" (1914) ja "Looming" I (1920), äratas tähelepanu futuristlike ja ekspressionistlike esinemistega. Henrik Visnapuu oli Marie Underi kõrval rühmituse Siuru kesksemaid luuletajaid.

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

Valikkogud[muuda | muuda lähteteksti]

Muud teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Vanad ja vastsed poeedid" (esseistlike artiklite kogumik, Tartu 1921)
  • "Jehoova surm" (poeem, Tartu 1927)
  • "Parsilai" (poeem, Tartu 1927)
  • "Meie küla poisid" (komöödia, Tallinn 1932)
  • (koos Jaan Aineloga) "Poeetika põhijooni" (kirjandusteaduslik käsiraamat, Tartu 1932)
  • "Saatana vari" (värssromaan, Tartu 1937)
  • "Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt" (Lund 1951, 2. trükk Tallinn 1995)

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Henrik Visnapuu surma ütles Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts välja mõtte asutada fond, mis annaks välja Henrik Visnapuu kirjanduspreemiat. Fond loodi 21. oktoobril 1952. Auhinda kavatseti välja anda igal aastal eesti kirjandusteose autorile proosa, luule või memuaristika vallas. Alates 1953. aastast antaksegi luuletaja sünniaastapäeval 2. jaanuaril välja Henrik Visnapuu preemiat.

Luunja vald on kuulutanud 2020. aasta Henrik Visnapuu 130. sünniaastapäeva auks Henrik Visnapuu aastaks. Mitmesuguste ettevõtmistega meenutatakse aasta jooksul Luunjas elanud luuletajat.[1] Loone Otsa kohendatuna ja lühendatuna lavastati Luunjas Visnapuu näidend "Keisri usk"[2], mis kirjeldab "apostliku õigeusu sissetungi Eestisse ja võitlust usuküsimuse ümber tsaarivalitsuse ajal", kuid mille esietendus Estonia teatris 1939. aastal ära jäeti[3].

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Henrik Visnapuu vend Eduard Visnapuu oli eesti muusikateadlane ja pedagoog, vennapoeg Herk Visnapuu (1920–2013) oli arhitekt.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]