Muinaslinnus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Muinaslinnus oli nooremale- ja hilisele rauaajale iseloomulik linnus.

Eestis rajati muinaslinnused peamiselt puust, kuna eestlased ei osanud lubjamörti valmistada. Need koosnesid peamiselt vallidest ja vallikraavidest. Kuna linnuseid ehitati nii Eesti saartele (Saaremaa ja Muhu saar) ja mandrile, siis on vallide ehituseks kasutatud erinevaid materjale. Tüüpilised ehitusmaterjalid on murtud paas, raudkivid, kruus, liiv ja muld.

Muinaslinnused Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti muinaslinnused on rühmitatud neljaks. Nendeks on neemiklinnused, kalevipoja sängid, mägilinnused ning ringvall-linnused. [1] [2]

Muinaslinnuseid hakati rühmitama 19. sajandi lõpul, kuid suurema hoo sai see 1920. ja 1930. aastatel. Linnuseid rühmitatakse peamiselt nende väliskujusid ja asukohti arvestades. Üheks peamiseks lähtekohaks on suhe algse loodusliku reljeefiga. Muinaslinnuste seos algse reljeefiga on eriti hästi näha Lõuna-Eestis, kus muinaslinnuste looduslikuks aluseks olid sealsed iseloomulikud moreenkünkad ja -seljandikud. Põhja-Eestis paiknesid need tihti kõrgematel jõeorgude kaldamoodustistel, mille jõepoolne külg oli kõrgem, välimine läks aga sujuvalt laugjalt madalaks. Lääne-Eesti looduslikuks alusteks on madalad aluspõhjadel- või moreenkõrgendikel.

Looduslik pinnavorm ei ole ise veel linnus. Algse pinnavormi ümberkujundamine nõudis suuremahulisi töid. Vallikraavide rajamisel tõsteti muld mäe äärtele, kujundades arvestatavaks valliks, mille kõrgus varieerus Eesti piires suuresti (0,5-9 m). Vallide kõrgusest kujunes üks rühmitamise element ja linnuseid jagatakse madalate ja kõrgete vallidega muinaslinnusteks.

Väliste kindlustustööde käigus võisid tekkida ka sisuliselt uued pinnavormid, nagu näiteks Lõhavere linnamägi.

Suuremal osal Eesti kindlatel muinaslinnustel, mida oli praegustel andmetel 131, esinesid vallid, vallikraavid, järsud nõlvad ning tasandatud õuealad.

Välisilmelt on ebakindlad linnusekohad mitmekesised, üsna lamedatest künkakestest ja kõrgete mäekupliteni. Teise kategooria moodustab soosaartele rajatud pelgupaikadest. Praegustel andmetel on ebakindlaid linnusekohti 60 kandis.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Evald Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Muinasaja teadus 20. Tartu- Tallinn
  2. http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/30650

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]