Muinasmaakond

Maakonnaks ehk muinasmaakonnaks nimetatakse sageli muinasaegset (kuni 13. sajand) kihelkonnast ja linnusepiirkonnast suuremat mitteriiklikku territoriaalset üksust tänapäeva Baltikumi alal. Peamises tolleaegseid piirkondi mainivas allikas, Henriku Liivimaa kroonikas, tähistatakse neid peamiselt ladinakeelse sõnaga provincia, mis erinevas kontekstis võis tähendada ka kihelkonda või linnusepiirkonda, mistõttu on neid kohati raske eristada. Lisaks tähistab kohati maakonda sõna terra, millel samuti on kroonikas muidki tähendusi. Eesti ajaloolaste seas on traditsiooniliselt maakonda peetud kihelkondade kui poliitiliste ja administratiivsete ühenduste liiduks, Evald Tõnisson on aga neid pidanud linnusepiirkondade liiduks. Kirjalikes allikates puuduvad andmed, et vähemalt tänapäeva Eesti ala maakondadel oleks juhid olnud, poliitilisi küsimusi otsustasid kihelkonna või linnusepiirkonna vanemad. Valter Langi arvates oli maakond peamiselt inimgeograafilise sisuga mõiste, mille poliitiline, majanduslik ja administratiivne mõõde oli täielikult välja kujunemata, mis samas ei välistanud maakonda kuuluvate kihelkondade ja linnusepiirkondade ühisettevõtmisi. Tegemist oli üksteisest looduslikult eraldatud aladega, mis võisid tingida ka keelelise ja kultuurilise eristumise naabritest. Poliitiliselt arenenumates piirkondades, nt Leedu alal, Saaremaal ja Harjumaal võis maakondlik juhtimistasand olla kaugemale arenenud. Tolleaegse Baltikumi esimesi teadaolevaid riike, Jersikat ja Kokneset, maakondadeks ei nimetata.^[1]^[2]^[3]

Muinaseestlaste asuala maakonnad:

Liivlaste asuala maakonnad:

Latgalite asuala maakonnad:

Tālava
Adsele^[4]^[8]

Kuralaste asuala maakonnad:

Semgalite asuala maakonnad:

Seelide asuala maakonnad:

Aukštaitide asuala maakonnad:

Žemaitide asuala maakonnad:

Viited

↑ Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003. Lk 111–118, 124–125, 131–132
↑ Tarvel, Enn. Kihelkond, Horisont 2013/1, lk 32–37.
↑ Kivimäe, Jüri, Henricus the ethnographer: reflections on ethnicity in the Chronicle of Livonia, lk 94-95 teoses Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier, toim. Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. 2011.
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 ^4,4 Adamson, Andres. Baltikum 1200. aasta paiku., lk 11–12 kogumikus Eesti aastal 1200, toim Marika Mägi. 2003. Kaart
↑ Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. I peatükk, kommentaar 5
↑ Lang, lk 125
↑ ^7,0 ^7,1 ^7,2 "Valsts izglītības satura centrs, kaart 14". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2014. Vaadatud 18. septembril 2014.
↑ ^8,0 ^8,1 Lang, lk 124

[1] Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003. Lk 111–118, 124–125, 131–132

[2] Tarvel, Enn. Kihelkond, Horisont 2013/1, lk 32–37.

[3] Kivimäe, Jüri, Henricus the ethnographer: reflections on ethnicity in the Chronicle of Livonia, lk 94-95 teoses Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier, toim. Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. 2011.

[Adamson-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 ^4,4 Adamson, Andres. Baltikum 1200. aasta paiku., lk 11–12 kogumikus Eesti aastal 1200, toim Marika Mägi. 2003. Kaart

[5] Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. I peatükk, kommentaar 5

[6] Lang, lk 125

[Läti-7] 7,0 ^7,1 ^7,2 "Valsts izglītības satura centrs, kaart 14". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2014. Vaadatud 18. septembril 2014.

[Lang124-8] 8,0 ^8,1 Lang, lk 124

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]