Leole lahing

Allikas: Vikipeedia
Leole lahing
Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Lõhavere linnamägi, tõenäoline Leole linnuse asukoht.

Toimumisaeg 1215
Toimumiskoht Lõhavere linnamägi, Sakala (tänapäeva Eesti)
Tulemus Sakalased alistusid
Osalised
riialased
Mõõgavendade ordu
latgalid
liivlased
Leole sakalased
Väejuhid või liidrid
 ? Lembitu

Leole lahing (ka Lõhavere lahing, Lehola lahing) oli 1215. aasta märtsi-aprilli paiku toimunud Leole linnuse piiramine Liivimaa ristisõja ajal. Linnust kaitsnud sakalased eesotsas Lembituga alistusid riialaste, Mõõgavendade ordu, liivlaste ja latgalite ühisväele, lasid end ristida ja andsid pantvange. Kogu teave lahingust pärineb Henriku Liivimaa kroonikast.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimest korda ründasid Liivimaa kristlased Sakala põhjaosa 1211. aastal. Tol korral piirduti piirkonna rüüstamisega. 1212. aasta Turaida vaherahuga määrati Sakala kuni Navesti jõeni Riia piiskop Alberti võimu alla. See jäi siiski pigem formaalsuseks ja piiskop isegi ei üritanud seal ristimist läbi viia.[1][2]

Piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast rahu lõppemist 1215. aasta alguses olid Liivimaa kristlased teinud sõjakäigu Läänemaa põhjaossa ning pärast sealt naasmist ja puhkamist otsustati tungida Sakalasse. Riialastest, orduvendadest, liivlastest ja latgalitest moodustatud vägi liikus läbi Sakala, asudes pärast Viljandi linnusest möödumist ümbruskonda rüüstama ja piirates seejärel sisse Leole linnuse. Sakalased astusid esimestele kohalejõudnutele vastu ja "ajasid neile hirmu peale", kuid pärast kogu kristlaste väe päralejõudmist alustati piiramise teisel ja kolmandal päeval kindluse aktiivset ründamist. Kokkukantud puuriida põlemapanemise abil õnnestus neil lõpuks linnuse kaitsesein süüdata. Ohtlikku olukorda sattunud seesolijad lubasid piirajatele raha anda, kui need nõustuvad lahkuma. Kristlased lubasid aga piiramise lõpetada vaid juhul, kui sakalased ristimise vastu võtavad. Sellest keeldunud linnuse kaitsjad jätkasid veel mõnda aega vastupanu, kuid kui tuli oli kaitseseina hävitanud ja piirajad ähvardasid nad ära tappa, siis lõpuks alistuti. Kõik sakalased eesotsas Lembituga väljusid linnusest ja lasid end ristida. Samal ajal röövis sõjavägi kogu linnuses olnud vara. Alistunud ülikud viidi esialgu vangidena Liivimaale, kuid vabastati pärast nende poegade pantvangideks saamist.[3][4]

Uute isandate võim jäi siiski suhteliselt ebakindlaks ja on võimalik, et Leole sakalased lülitusid taas liivimaalaste-vastasesse sõtta juba samal aastal, mil ugalaste ja sakalaste vägi käis piiramas Autine linnust, et nii toetada Riiat ründama läinud saarlasi.[5][6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XV 7, XVI 1 lk 125, 131–133
  2. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 92–93
  3. Henriku Liivimaa kroonika, peatükk XVIII 7, lk 153–155
  4. Vahtre, lk 102–103
  5. Henriku Liivimaa kroonika, peatükk XIX 1–3, lk 157–159
  6. Vahtre, lk 104–106