Võnnu muinaslinnus

Allikas: Vikipeedia
Riekstukalnsi linnamägi, linnuse asupaik.
Võnnu lossipargi põhjapoolne tiik.

Võnnu muinaslinnus oli kuni 13. sajandini tänapäeva Lätis Cēsise linna territooriumil Riekstukalnsi mäel asunud linnus.

Riekstukalnsi linnamägi paikneb linna pargis Võnnu ordulinnuse varemete kõrval, on 8–12 m kõrguste järskude nõlvadega ning selle põhja- ja lõunajalamil asusid kuni 19. sajandini tiigid, millest tänaseks on säilinud vaid põhjapoolne tiik. Linnamägi on suhteliselt väike ja ka Henriku Liivimaa kroonikas nimetatakse seda Liivimaa väikseimaks linnuseks.[1]

Arheoloogilistel väljakaevamistel on kindlaks tehtud 2,5 m paksuse kultuurikihi, kolme erineva asustusperioodi ning kahe idanõlval asunud terrassi ja sissekäigu olemasolu.[2] Mäe jalamilt on leitud 1.–6. sajandisse dateeritavat soomeugri keraamikat.[3] Latgalid on piirkonnas elanud hiljemalt alates 9. sajandist. Varaseimad andmed võndlaste kohalolekust Cēsise piirkonnas dateeritakse 11. sajandi lõppu.[4]

Henriku Liivimaa kroonika järgi kuulus linnus 13. sajandi alguses võndlastele. Pärast nende ristimist võttis hiljemalt 1207. aasta sügisel linnuse oma kontrolli alla Mõõgavendade ordu eesotsas orduvend Bertoldiga. Pärast Võnnu ordulinnuse rajamist 1210. ja 1218. aasta vahel asusid mõõgavennad sinna ümber ja muinaslinnus jäi jälle võndlaste kätte.[5] Kroonika järgi kaitsesid võndlased koos orduvendadega linnust eestlaste väe vastu 1210. aastal[6] ja Novgorodi vürsti Vsevolod Mstislavitši väe vastu 1218. aastal[7]. 1221. aasta Novgorodi ja Pihkva vägede Võnnut läbinud sõjakäigu ajal muinaslinnust enam ordulinnuse kõrval ei mainita.[8]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. HLK, XXII (5), lk 89
  2. Latvijas Piļu un muižu asociācija
  3. Cēsu Kultūras un Tūrisma Centrs
  4. Indriķa hronika, XII, kommentaar 18
  5. HLK, XII, kommentaar 9, lk 89
  6. HLK, XIV (8), lk 109
  7. HLK, XXII (4–5), lk 189
  8. HLK, XXV (3), lk 225

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]