Teine Ümera lahing

Allikas: Vikipeedia
See artikkel See artikkel räägib 1223. aastal toimunud tuntud lahingust. Esimese Ümera lahingu kohta vaata artiklit Ümera lahing.

Teine Ümera lahing
Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Toimumisaeg 1223
Toimumiskoht Ümera, praeguse Valmiera lähedal Lätis
Tulemus Kristlaste väe võit
Osalised
Mõõgavendade ordu
Riia piiskopkond
  • ristisõdijad
latgalid
liivlased
eestlased Ugandist, Sakalast ja nende juurde kuuluvatest väikemaakondadest
Novgorodi Vabariik
Pihkva vürstiriik
Väejuhid või liidrid
Volquin
Daniel
Johannes
?
Kaotused
50 ? üle 600 / 1500 (ilmselt liialdus)

Teine Ümera lahing oli Henriku Liivimaa kroonika ja Liivimaa vanema riimkroonika järgi 1223. aasta suvel Valmiera lähedal Ümera ehk Jumara jõe suudmes[1] toimunud lahing, kus Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu eestvõttel kogunenud kristlaste vägi rüüsteretkelt tagasi pöörduvat Muinas-Eesti lõunapoolsetest maakondadest pärit väge võitis.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Saaremaale tunginud Taani vägede lüüasaamist 1222. aastal algas saarlaste ärgitusel ülestõus Mõõgavendade ordu ja Taani võimu vastu kogu Muinas-Eestis, mille käigus hõivati kõik alad peale Tallinna linnuse. Kätte saadud Sakala ja Ugandi linnuseid kutsuti tugevdama venelasi Novgorodist ja Pihkvast. Mõõgavendade ordu palus Riia piiskopilt kaotatud maade tagasivõtmiseks abi, mida see lubas anda tingimusel, et vallutustest saab tema 1/3 ja Eestimaa piiskop Hermann samuti 1/3.[2]

Pärast mitmeid vastastikuseid sõjaretki latgalite ning Sakala ja Ugandi aladele kogunes 1223. aastal Ugandist, Sakalast, Soopoolitsest, Jogentaganast, Vaigast, Mõhust, Nurmekunnast ja Alempoisist koos appi tulnud venelastega suur vägi, mis liikus lõunasse, rüüstates laialdaselt Tālavas, Metsapooles ja Turaidas. Urele linnuse juures toimus ühel rüüstaval rühmal kokkupõrge Rameko juhitud latgalitega, kel õnnestus tappa Viljandi linnuse venelaste juht koos mitmete teiste venelaste ja eestlastega. Samal ajal kogunes Riias vastulöögi andmiseks ristisõdijatest, orduvendadest, kaupmeestest ja liivlastest vägi, mis asus teele rüüstajate kogunemispunkti poole Lēdurgas. Saades Turaidasse jõudnuna teada, et eestlased on Lēdurgast juba lahkunud, pöördusid jalamehed ja mitmed teised tagasi Riiga. Ülejäänutega liitusid aga orduvennad Siguldast ja Võnnust (Cēsisest) ning paljud latgalid ja liivlased.[3]

Lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Henriku kroonika kirjelduse kohaselt jõudsid kristlased jälitatavatele järgi ja ründasid neid ajal, mil eestlased olid ületamas Ümera jõe silda nii, et üks osa väest oli juba teisel kaldal. Algul osutasid eestlased tugevat vastupanu, kuid löödi peagi põgenema, mille käigus paljud neist tapeti. Üle silla tunginud sakslaste eest püüdis pääseda ka väe teine osa, mis hobuseid ja saaki maha jättes ning mõningaid rüüsteretke ajal võetud vange tappes põgenes metsa, kuid ka neist paljud hukkusid. Henriku kroonika järgi suri kokku üle 600 eestlase ja kristlased jagasid nende kokkuröövitud saagi omavahel ning vabastasid vangid. Kristlaste kaotustest mainitakse seal vaid üht oda läbi surma saanud orduvenda.[4]

Veidi teistsuguse pildi toimunust annab Liivimaa vanem riimkroonika. Seal ei mainita silda ja öeldakse, et vaenupooled asusid jõe vastaskallastel, mis takistas lahingusse astumast. Nii heideti algul vastastikku vaid odasid, kuni latgalid juhtisid neile tuntud teed mööda orduvennad ja ristisõdijad üle jõe, eestlastele kallale. Algul julgelt vastu astunud eestlased löödi seejärel puruks. Eestlasi olevat langenud 1500, mis näib selge liialdusena, kristlaste kaotused olevat piirdunud 50 hukkunuga, nende hulgas 2 ordurüütlit.[5][6]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Indriķa hronika, XIV, kommentaar 31
  2. HLK, XXVI (3-13), lk 231-237
  3. HLK, XXVII (1), lk 237-239
  4. HLK, XXVII (1), lk 237-239
  5. Vahtre, lk 159.
  6. Liivimaa vanem riimkroonika, värsid 1094-1174

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Liivimaa vanem riimkroonika. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe, teaduslikult toimetanud Enn Tarvel. 2003.
  • Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
  • Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
  • Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990.