Tallinna piiramine (veebruar-märts 1223)
| Tallinna piiramine (1223 veebruar-märts) | |||
|---|---|---|---|
| Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest | |||
| Toimumisaeg | veebruar või märts 1223 | ||
| Toimumiskoht | Tallinn, Revala, tänapäeva Eesti | ||
| Tulemus | Taani võit | ||
| Osalised | |||
| |||
Tallinna piiramine toimus 1223. aasta veebruaris või märtsis, mil saarlased koos seni Taani kuninga võimu all olnud läänemaalaste, varbolaste, virulaste ja järvalastega piirasid Toompea linnust, taanlaste tugipunkti Eestimaal. Pärast pikka piiramist tungisid linnuse kaitsjad eestlaste väele kallale ja lõid selle põgenema.
Lahingut on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas.
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
1219. aastal Liivimaa ristisõtta sekkunud ja Tallinna kohal Toompea linnusest oma tugipunkti teinud Taani oli 1221. aasta lõpuks suuremal või vähemal määral oma kontrollile allutanud kogu Eestimaa põhjaosa: Revala, Harjumaa, Virumaa, Järvamaa ja Läänemaa.[1] Saarlased, kes Eestimaal ainsatena olid jäänud Taani kuningast või riialastest (Riia piiskopist ja Mõõgavendade ordust) sõltumatuks, nägid selles tungimist nende otsesesse huvipiirkonda ja võtsid eesmärgiks Toompea linnuse alistamise.[2] Algselt 1220. aastasse plaanitud ettevõtmine tehti teoks aasta hiljem, kui koos revalaste, harjulaste ja virulastega Tallinna linnust ründama asuti. Kaks nädalat kestnud piiramine lõpetati aga tulemusi saavutamata, kui merelt arvati lähenevat laevu Taani sõjajõududega.[3][4]
1222. aastal tegi Taani kuningas Valdemar II vasturetke Saaremaale. Taani vägedel õnnestus seal edukalt maabuda ja kivilinnus püstitada, kuid pärast kuninga lahkumist piirasid saarlased linnusesse jäetud kaitsemeeskonna sisse. Rünnates linnust kiviheitemasinatega, mille ehitamist olid saarlased õppinud taanlaste endi poolt varbolastele kingitud masina järgi, sunniti seesolijad alistuma ja saarelt lahkuma.[5] Saarlased saatsid teate oma võidust mandrile ja õhutasid Taani võimu vastu üles tõusma. Nad väitsid, et Toompea linnust on kerge vallutada ja hakkasid õpetama kiviheitemasinate ja muude sõjariistade ehitamist.[6] Esimene aktsioon taanlaste vastu toimus Varbolas, kui sinna kogunenud saarlased, harjulased ja läänemaalased tapsid mõned linnuses olnud taanlased. Nende ärgitusel liitusid vastuhakuga ka virulased ja järvalased. Henriku kroonika revalasi, Tallinna taanlaste lähimaid naabreid, ülestõusnute hulgas ei nimeta.[7] Sulev Vahtre hinnangul ei pea see tingimata tähendama nende täielikku eemalejäämist.[8]
Piiramine[muuda | muuda lähteteksti]
Toompea linnuse, kuhu olid varjunud kuningat teenivad taanlased ja sakslased, piiramine algas 1223. aasta veebruaris või märtsis. Selles osales sõjamehi kõigist varem täielikult või osaliselt Taani võimu alla kuulunud maakondadest peale Revala: saarlasi, läänemaalasi, varbolasi, virulasi ja järvalasi. Piiramine kestis pikalt ja kaitsjate seis muutus raskeks. Lõpuks otsustasid taanlased ja sakslased piirajaid rünnata. Linnusest väljunud väe pealetung õnnestus, tapeti palju vastaseid ja ellujäänud eestlased põgenesid. Lahingu võitjad said saagiks piirajatest maha jäänud hobuseid ja härgi.[9]
Järgnevad sündmused[muuda | muuda lähteteksti]
Vaatamata piiramise ebaõnnestumisele ei loobunud ülestõusnud Tallinna vallutamise mõttest. Hiljem samal aastal alustati uut Toompea linnuse piiramist, millest seekord võttis saarlaste kutsel osa ka Vene vürstiriikide vägi.[10]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 146, 149
- ↑ Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen.
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXIV 7, lk 219–221
- ↑ Vahtre, lk 150
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 2–3, lk 231
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 4, lk 231–233
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 5, lk 233
- ↑ Vahtre, lk 155
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 11, lk 237
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 3, lk 243