Tartu linnus

Allikas: Vikipeedia
Linnus asus tähetorni kohal ja ümbruses. Püssirohukeldri kohal oli muinasajal looduslik vagumus.[1]

Tartu muinaslinnus (ka Tarbatu linnus) oli eestlaste linnus praeguse Tartu linna territooriumil Toomemäel, nüüdse Tartu tähetorni kohal. Mõnede ajaloolaste arvates on Tartu järjepidevalt arenenud I aastatuhande keskpaiku tekkinud muinaslinnusest keskaegseks linnaks 13. sajandil.

Linnuse kunagine asukoht on hilisematel sajanditel toimunud ehitustegevuse tõttu tundmatuseni muutnud. Mitmete arheoloogiliste kaevamiste käigus on siiski avastatud muinasaegsete vallide, puitkonstruksioonide ja hoonete aluste jäänuseid.[2]

Arheoloogilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

Evald Tõnissoni arvates oli Tartu muinaslinnuse pindala suuruseks 5000–6000 m². Linnuse tugevamad kindlustused asusid lääne-ja loodeküljel, kus lisaks vallile ja vallikraavile ja väravale võis asuda ka kõrge tornitaoline ehitis. Aastatel 1956–1958 ja 1969 Trummali poolt teostatud arheoloogiliste kaevamiste käigus uuriti linnust 550 m² suurust ala. 1979. ja 1980. aastal Ain Mäesalu korraldatud kaevamistel leiti teineteisest 2,5 m kaugusel 10.–11. sajandi kaitseehitiste rusud. Need olid säilinud kolme palgikorra kõrguselt. Pikiseinu omavahel ühendatud põikseinad olid täidetud liiva ja kividega. Välist seina toestas madal liivakuhjatis. Nende arheoloogiliste kaevamiste ajal eristati ka linnuse lääne ja loodeküljel mitmeid ehitusjärke, kuid hoonestustest puudub arusaadavam ülevaade. Ühe hoone rusude vahelt leiti koos söestunud viljaga kaks käsikivipoolmikku. Vanimad kaitserajatised püstitati I aastatuhande kolmandal veerandil pKr.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Asutamine ja varane areng (u 700–1030)[muuda | muuda lähteteksti]

Arheoloogiliste väljakaevamiste leiumaterjali põhjal rajati Toomemäele linnus ja selle juurde paikne asula hiljemalt umbes 700. aastal. Keskuse rajamine oli ilmselt seotud asjaoluga, et Tartu juures oli praktiliselt ainuke Emajõe ületamiseks sobiv koht, mille kaudu kulges ka Põhja-Eestist Pihkvasse viiv kaubatee. Samuti oli Emajõgi ise oluline veetee, mille kaudu sai liikuda Pihkvasse ja Võrtsjärvele (ja võib-olla isegi Viljandi ja Pärnu jõe kaudu Läänemerele). Asustuse algperioodist pärinevaid leide on avastatud vähe, mis osutab linnuse suhtelisele marginaalsusele. Rohkem leide on 10. sajandist, mil Tartu tähtsus ilmselt kasvas.[3][4][5]

Jurjevi periood (u 1030–1061)[muuda | muuda lähteteksti]

Vana-Vene letopisside järgi võitis Kiievi suurvürst Jaroslav Tark 1030. aasta paiku tšuude ja rajas vana linnuse kohale uue, mis nimetati Jurjevi linnuseks. Kuna letopissid linnuse piiramist ei maini ja Tartu-sarnaste viikingiaegsete keskuste tolleaegne mahajätmine oli tavaline, on võimalik, et linnus polnud sel hetkel enam kasutusel. Tartu liideti Kiievi suurvürstiriigiga arvatavasti Jaroslavi isikliku valdusena. Kiievi võimu alla minemist kinnitab ka tollest ajast pärit arheoloogiline materjal, mis eristub selgelt varasemast perioodist ja sisaldab rohkelt Vana-Vene-päraseid leide. Pihkvapärase kederkeraamika järgi võib oletada Tartu tihedat sidet Pihkvaga ja vähemalt osa selle elanike pärinemist Pihkvast. Kiievi võimu all kasvasid Tartu linnust ümbritsevad asulad oma aja kohta suhteliselt suureks ja ka linnuse muinasaegsest kultuurikihist enamus pärineb just Jurjevi-perioodist.[4][6]

Asulata linnuse periood (u 1061–1224)[muuda | muuda lähteteksti]

1061. aastal ründasid Tartut sossolid ja põletasid linnuse maha.[7] Arheoloogilisest materjalist nähtub, et linnus ise ehitati küll uuesti üles, kuid Kiievi võimuaeg oli sellega lõppenud. Samuti polnud selle kõrval kuni 13. saj alguseni enam asulat.[4] Vene letopissid mainivad Tartu linnust taas seoses selle vallutamisega Novgorodi vürsti Vsevolod Mstislavitši poolt 1134. aasta 9. veebruaril ning põletamisega vürst Jaroslav Vladimirovitši poolt 1191./1192. aasta talvel. Tegu oli ilmselt saagiretkedega, millega püsivamat ülemvõimu ei taotletud.[8]

Järgmisena nimetatakse Tartu linnust Henriku Liivimaa kroonikas, mis kirjeldab seda asuvana Ugandis ja 1212. aastal mahajäetuna. Lisaks mainib kroonika, et latgalid olid juba millalgi varem linnuse maha põletanud.[9] Sel ajal oli Tartu arvatavasti Ugandi põhjaosas paiknenud muinaskihelkonna keskus.[10] 1215. aastal tunnistasid ugalased nende vastu suunatud sõjakäikude mõjul Riia piiskopi ülemvõimu[11] ja arvatavasti 1220. aastal asusid Tartu linnusesse koos kohalikega elama ja seda kindlustama Mõõgavendade ordu liikmed.[12] 1223. aastal ühinesid kohalikud ugalased Viljandi sakalaste ärgitusel mõõgavendade vastase ülestõusuga, tappes või vangistades orduvennad.[13] Seejärel anti end Vene vürstide võimu alla, kes algul saatsid linnuse tugevdamiseks abivägesid, 1223. aasta lõpul läkitati aga Novgorodist sinna vürst Vjatško, kes võttis Tartu oma otsese kontrolli alla.[14][15] 1224. aasta alguses piirasid orduväed viis päeva edu saavutamata linnust. Augustis toimus uus piiramine ja seekord linnus vallutati.[16] Tartust sai Tartu piiskopkonna keskus[17] ja Toomemäele rajati piiskopilinnus, mille esmamaining pärineb 1234. aastast.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tartu linnus, Eesti entsüklopeedia 12, 2003
  2. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 33–43.
  3. Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 47, 187–189
  4. 4,0 4,1 4,2 Valter Lang. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007. Lk 239
  5. Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. Lk 321
  6. Tvauri 2012, lk 30, 47–49
  7. Tvauri 2012, lk 31
  8. Anti Selart, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 27
  9. Vahtre, Sulev. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 88
  10. Enn Tarvel. Sakala ja Ugandi kihelkonnad. Keel ja Kirjandus 1968, 10: 586–596
  11. Vahtre, lk 107
  12. Vahtre, lk 152
  13. Vahtre, lk 155
  14. Vahtre, lk 156, 160, 162
  15. Selart, lk 52
  16. Vahtre, lk 163–166
  17. Vahtre, lk 166