Saaremaa lahing (1222)
| Saaremaa lahing (1222) | |||
|---|---|---|---|
| Osa Liivimaa ristisõjast ja eestlaste muistsest vabadusvõitlusest | |||
| Toimumisaeg | 1222, suvi või sügis | ||
| Toimumiskoht | Saaremaa (praegune Eesti) | ||
| Tulemus | Saarlaste võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
Saaremaa lahing oli 1222. aastal toimunud Liivimaa ristisõja lahing Saaremaale linnuse rajanud ja seda kaitsnud Taani kuninga Valdemar II väe ja neid rünnanud saarlaste ja läänemaalaste väe vahel. Kiviheitemasinaid kasutanud piirajad jõudsid lõpuks linnuses olijatega kokkuleppele, et need lahkuvad saarelt ja annavad saarlastele edasise rahu kindlustamiseks pantvange. Lahingu kirjeldus pärineb Henriku Liivimaa kroonikast.
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast 1206. aasta edutut katset Saaremaal kanda kinnitada sekkus Taani kuningas Valdemar II uuesti Liivimaa ristisõtta 1219. aastal, mil ta saabus oma sõjaväe eesotsas Revalasse, asus Toompeale kindlust rajama ja purustas Lindanise lahingus neid seal rünnanud revalaste ja harjulaste väe.[1] Valdemari oli Eestimaale kutsunud Riia piiskop Alberti, kes kartis, et ta oma jõududest ei piisa eestlaste ja nendega liitunud Vene vürstide vastu võitlemiseks.[2] Peagi haarasid taanlased oma reaalsesse võimualasse Revala, Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa ning said Riia piiskopi Alberti ja Eestimaa piiskopi Hermanni poolse nõusoleku kogu Eesti- ja Liivimaa kuninga ülemvõimu alla minemiseks.[3] Ainsa Muinas-Eesti maakonnana oli sõltumatuse säilitanud Saaremaa. 1221. aastal piirasid oma senise mõjupiirkonna Taani võimu alla minekust häiritud saarlased, keda asusid toetama ka osad juba taanlaste poolt ristitud Revala, Harju- ja Virumaa vanemad, kaks nädalat tulutult Toompea linnust.[4][5]
Saarlaste rünnakule vastamiseks ja nende poolt lähtuva ohu likvideerimiseks võttis Taani kuningas eesmärgiks Saaremaa vallutamise. Sõjakäik Saaremaale sai teoks järgmisel aastal.[6][7] Sõjavägi eesotsas Valdemari ja Lauenburgi krahv Albertiga maabus seal 1222. aastal,[8] võitis lahingus saarlasi ja ehitas üles kivilinnuse. Kuhu täpsemalt kindlus rajati, pole teada. Arheoloogiliste kaevamistega Soela väina äärsel Vanalinna-nimelisel kruusakünnisel lükati ümber varem levinud seisukoht, et linnus asus just seal.[9][10] Veel on asupaigana oletatud tänast Kuressaaret.[10] Kersti Markus on välja pakkunud hilisema Maasi ordulinnuse ala Saaremaa idakaldal Väikese väina ääres, kus oli sügav ja suur sadam, kohapeal leiduv ehituskivi ja kust sai kontrollida väina läbivat veeteed.[11]
Saaremaal viibiva kuningaga sõitsid kohtuma riialaste ja liivlaste kõrgemad juhid eesotsas piiskop Alberti ja Mõõgavendade ordu meistri Volquiniga, kes suutsid veenda Valdemari loobuma oma valitsemisõigusest Liivimaa üle. Ka Ugandi ja Sakala andis ta ordu ilmaliku ja Riia piiskopi vaimuliku võimu alla tingimusel, et need annavad talle vajadusel sõjalist abi. Kuninga soovil jäidki mõned ordurüütlid ja piiskopi vend Theoderic kohe taanlaste juurde linnusesse.[10][12]
Ajaloolase Marika Mägi hinnangul annab Läti Henrik sündmustest veidi moonutatud ja kärbitud ülevaate. Ta peab väheusutavaks, et Taani suutis lühikese ajaga püstitada kivilinnuse vaenulikul territooriumil, sh leida sobiv kivimurd ja korraldada seal töö ning võib-olla käivitada ka mörditootmise, samuti allutada piirkonna ühe tugevaima sõjalise jõu sel määral, et riialaste kõrgeimad juhid tundsid end turvaliselt minemaks Saaremaale läbirääkimisi pidama. Samamoodi seab ta kahtluse alla, et saarlased nii lihtsalt vastupanust loobusid ning juhib tähelepanu Henriku suhteliselt lühikesele ja pealiskaudsele kirjeldusele konfliktist saarlastega, mis ei maini, et saarlased oleks lahingu tagajärjel alistunud.[13]
Mägi arvates saab neid vastuolulisi teateid seletada eeldusega, et saarlased olid selleks ajaks juba mõistnud oma sõltumatuse paratamatut kadu lähemas tulevikus ja olid valmis end andma Taani kuninga alla tingimusel, et suur osa ka nende võimust ja varast säilib. Taani väe saabumine võis toimuda vastavalt varem tehtud kokkuleppele, algne konflikt piirduda mõne üksiku kohaliku üliku vastuseisuga, linnuse ehitamine toimuda koostöös kohalikega ja Riia külaliste julgeoleku tagamine olla garanteeritud saarlaste endi poolt. Samuti seletaks see, kuidas oli saarlastel võimalik käia Taani kontrolli all olevas Varbolas kiviheitemasina tööpõhimõtet uurimas. Hilisema tüli tekkimise põhjuseks peab Mägi Taani kuninga ja riialaste vahel peetud läbirääkimiste tulemusi, mis olid saarlastele vastuvõetamatud. Nt võidi loota Taani liitlase rolli riialaste vastu suunatud sõjas, mis oleks nende mõju ja tähtsust veelgi tõstnud, kuningas otsustas minna aga rahumeelse kokkuleppe teed.[13]
Linnuse piiramine[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast riialaste ja Valdemari lahkumist piiras saarlaste vägi vastrajatud linnuse sisse, läkitades samal ajal saadikud läänemaalasi appi kutsuma ja taanlaste poolt varbolastele kingitud kiviheitemasina järgi selle ehitamist õppima. Saades 17 masinat valmis, asusid nad linnust ründama.[14] Kuna see oli veel täielikult välja ehitamata, koosnedes ilmselt ainult ringmüürist ja puudusid ehitised, kuhu kivide eest varjuda, said paljud kaitsemeeskonnast vigastada. Samal ajal langes hulk saarlasi ammuküttide noolte läbi. Viiepäevase võitluse järel tehti piirajate ettepanekul rahu, millega seesolijatel võimaldati lahkuda, jättes maha linnuse ja 8 pantvangi, sh Theoderici.[15]
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Saarlased lõhkusid enda kätte saadud linnuse maha "jätmata kivi kivi peale" ja saatsid teate oma võidust kõigisse Eesti maakondadesse, kutsudes neid üles taanlaste vastu välja astuma ning õpetades kiviheitemasinate ja teiste sõjariistade ehitamist. Järgnes kogu Eesti ala hõlmanud ülestõus. Saarlased koos läänemaalaste ja harjulastega kogunesid Varbolasse, kus tapeti mõned sealsetest taanlastest ja preestritest, ning saadeti virulastele teade, et need samamoodi käituksid. Virulased otsustasid siiski oma preestrid tervetena Tallinna saata. Viljandi sakalaste eestvedamisel algas mäss ka Sakalas, Järvamaal ja Ugandis. 1223. aasta veebruaris või märtsis üritas saarlaste, läänemaalaste, varbolaste, järvalaste ja virulaste ühendvägi piiramisega alistada ainsana Taani vägede kätte jäänud Toompea linnust.[16][17]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXIII 2, lk 193–195
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXII 1, lk 185
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 2, 4, lk 215, 217, XXV 5, lk 227
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 7, lk 219–221
- ↑ Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. Lk 325, 328
- ↑ Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 51.
- ↑ Mägi, lk 334
- ↑ Täpsem Saaremaale jõudmise aeg pole teada. On andmeid, et krahv Albert viibis 1. juunil alles Holsteinis, seega pidi Saaremaale jõudma millalgi pärast seda. Mõned autorid on oletanud, et sissetung toimus hoopis aasta alguses, talvel üle jää. Marika Mägi ei pea seda sõjalist loogikat ja ilmaolusid arvestades võimalikuks. Tema hinnangul sai see toimuda kõige varem aprilli lõpus või mais. Vt Vahtre, lk 153; Mägi, lk 334–335, märkus 64
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 2, kommentaar 8, lk 231
- ↑ 10,0 10,1 10,2 Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 153–154
- ↑ Kersti Markus (2019). Taanlaste tugipunktid ja kaubateed. Peatükk raamatus: "Taanlaste ristisõda Eestis", autorid Marika Mägi, Carsten Selch Jensen, Kersti Markus, Janus Møller Jensen, kirjastus Argo. Lk 128–129
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 2, lk 231
- ↑ 13,0 13,1 Mägi, lk 332–338
- ↑ Marika Mägi arvates pidi saadikute lähetamisest kuni töötavate masinate valmimise ja linnuse alla viimiseni aega kuluma minimaalselt mitu nädalat, pigem aga mitu kuud. Seega sai Varbola külastamine aset leida mitte pärast piiramise algust, vaid varem. Vt Mägi, lk 337, märkus 72
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 3, kommentaar 8, lk 231
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 4–11, lk 231–237
- ↑ Vahtre, lk 154–157