Tõrma (Rakvere)

Allikas: Vikipeedia


Tõrma

Elanikke: 146 (31.12.2011)[1]

EHAK-i kood: 8520
Koordinaadid: 59° 19′ N, 26° 20′ Ekoordinaadid: 59° 19′ N, 26° 20′ E
Tõrma (Rakvere) (Eesti)
Tõrma (Rakvere)

Tõrma on küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas.

Tõrmas asub kultuurimälestiseks tunnistatud kalmistu, kus asub mitmeid tähelepanuväärseid hauasambaid, riste ja väravaid, mis on tunnistatud samuti kultuurimälestisteks.

Tõrmas asub muistne Tõrma kivikalme.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Küla nimi on tulnud sõnast, mis on eesti keelest kadunud, kuid on säilinud soome keeles ja selle murrakutes kujul törmä, terma ja termä, tähendusega "järsak, nõlvak".[2]

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Tõrma küla asub ülemordoviitsiumi karbonaatkivimitest pealiskorral, mida katab karbonaatne moreen ning sellel olevad rähk- ja gleimullad.

Külas asuval arheoloogilise kaitse all oleval Tõrma hiiemäel on säilinud algupärane taimkate. Tõrma allikad ja karstid on veesäilitusalana kaitse alla võetud.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Küla territooriumile jäävad kaks tarandkalmet (Tõrma kivikalme), mis on dateeritud 2.–6. sajandisse ning oletatakse ka kolmanda kivikalme olemasolu. Lisaks pärineb Tõrmast kolm aardeleidu (avastatud aastatel 1912, 1926 ja 1998), kus kõik leidudes esinevad hõbeehted on 12.–13. sajandist. On leitud ka juhuleide: kivikirves, viljahõõrumiskive, šlakki, valuvorm jne. Tänu muistse leiumaterjali rohkusele võeti Tõrma küla asulakohana (dateeritud ajavahemikku II aastatuhat eKr – II aastatuhat pKr) 1996. aastal muinsuskaitse alla.[viide?]

Tõrma küla esmamainimine pärineb arvatavasti Novgorodi letopissist, mille kohaselt tegi Novgorodi vürst Mstislav Mstislavitš 1211. aastal sõjakäigu Torma-nimelisse kohta, kust saadi saagiks palju vange ja kariloomi. Kuigi sel ajal oli arvatavasti juba olemas ka praegune Torma küla, on loogilisemaks peetud, et letopissis mõeldakse tol ajal märksa suuremaks keskuseks olnud Tõrmat. Kuna letopissi teatel tegi Mstislavi järgmisel aastal sõjaretke Otepääle, mille usaldusväärsemaks peetava kronoloogiaga Henriku Liivimaa kroonika dateerib 1210. aastasse, siis on tõenäoline, et vürsti sõjakäik Tõrmasse leidis aset juba 1209. aastal.[3][4]

Järgmine Tõrmaga seotud sündmuse mainimine pärineb Henriku Liivimaa kroonikast, kus kirjeldatakse mõõgavendade, piiskopimeeste, ristisõdijate, liivlaste, latgalite, sakalaste, ugalaste ja järvalaste ühist rüüsteretke Virumaale 1219. aastal. Maakonna eri osad jaotati rüüstamiseks erinevate väeosade vahel, Tõrmast (Turme), mida kroonik nimetab "suureks külaks", sai sakslaste kogunemiskoht. Sõjakäigu mõjul nõustusid kõikide kihelkondade virulaste vanemad riialastelt ristiusu vastu võtma ja neile pantvange andma.[5] 1220. aastal haarasid Virumaa oma võimu alla Taani kuninga Valdemar II väed ja maakond ristiti Taani preestrite poolt. Viru- ja Järvamaale määrati eraldi piiskop, Ostrad. Paul Johanseni oletuse kohaselt oli piiskopkonna katedraalkiriku asukohaks valitud Tõrma ja selle ehitamisega jõuti ka alustada.[6]

Tõrmat nimetatakse ka Taani hindamisraamatus, mille kohaselt oli tegemist 70 adramaa suuruse külaga, olles sellega teadaolevalt Eesti ala suurim asula. Kuigi tavaliselt peetakse adramaade arvu vastavaks majapidamiste arvule, on Tõrma puhul arvatud, et talusid oli seal siiski 35.[7][8] Harri Moora on paigutanud Tõrma Tartu, Otepää ja Viljandi kõrval 13. sajandi Mandri-Eesti tähtsaimaks kaubanduskeskuseks. Küla suuruse kinnituseks on ka arheoloogiline materjal.[viide?]

19. sajandi II poolel, kui toimus talude päriseks ostmine, jagunes Tõrma kolmeks: Tõrma-Väljataguse, Tõrma-Metsküla ja Tõrma-Vanaküla. 1920. aastail Lepna karjamõisa tükeldamisel Lepna küla jagunes, teiste uute külade seas tekkis ka Lepna-Eesküla, kuhu said maid Tõrma-Vanaküla Vabadussõjast osa võtnud perepojad. 1977. aastal ühendati Lepna-Eesküla ja Tõrma- Metsküla, mille tulemusena tekkis praegune Eesküla. Juba 18. sajandil on Tõrmas märgata tööstuse mitmekülgsust. Vilja jahvatamiseks rajati tuulikud, kokku on neid olnud kolm. Viimane neist hävis 1980. aasta kulupõlengu tagajärjel. 19. sajandil oli küla ojal kaks vesiveskit kuni ajani, mil kaevati uus säng allikale ning vesi juhiti vesirehele. Kahes talus tegutsesid kohvivabrikud ja külas oli ka tärklisevabrik.

19. sajandi kultuuri- ja majanduselu elavnemine on jätnud jälje ka Tõrma külla. 19. sajandi keskpaiku (arvatavasti 1838. aastal) rajati Tõrmasse kool. Esialgu tegutses kool endise Lepna-Eesküla territooriumil, kuid juba 1869. aastal kolis koolimaja Tõrma külla. Kõige pikema staažiga õpetaja ja kohaliku kultuurielu eestvedaja oli Moorits Keskküla, kes oli Tõrma kooli õpetaja aastatel 1899–1921.

1921. aastal ühines Tõrma kool Järni ja Karitsa kooliga ning kool koliti Karitsa mõisahoonesse. Kooliõpetaja Lorenzoni eestvedamisel (õpetaja aastatel 1863–1886) loodi Tõrma laulukoor, mille repertuaar oli algselt vaimulik. Moorits Keskküla kooliõpetajaks saamisel pandi 1899. aastal uuesti koos käima Tõrmas vahepeal paariks aastaks soiku jäänud segakoor, mis tegutses kuni 1940. aastani. Koor osales sel ajavahemikul kõikidel üldlaulupidudel. Alates 1930/1931. aastast kuni 1940. aastani tegutses Tõrmas perenaisteselts "Virve", kes lisaks seltskondlikule tegevusele, tegutses suvekuudel ka lasteaiana. Eesti Vabariigi ajal tegutses Tõrmas ka tuletõrjeselts "Valve". Lisaks olid Tõrmas veel näitering, aiandusselts ja piimaühing. 1929. aastal avati Tõrmas Eesti esimene suusahüppetrampliin, mis on vahepeal uuenduskuure läbinud, kuid tegutseb siiani.

Muutus saabus Nõukogude võimu tulekuga. 1940. aasta sündmused purustasid kogu senise külaelu. Kõik organisatsioonid lõpetasid tegevuse. Nõukogude võimu ajal oli küla ainsaks ettevõtteks Tõrma karusloomakasvandus. Aprillis 1949 loodi küladesse kolhoose – alguse sai Tõrma kolhoos, mida hakkas juhatama P. Toombre, kuid juba augustis 1950 ühines Tõrma kolhoos Karitsa kolhoosiga. Hiljem tekkis ümberkaudsete külade liitumisest Energia kolhoos, mis tegutses nõukogude aja lõpuni. Pärast Eesti taasiseseisvumist on ettevõtlus uuesti intensiivistunud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti 2011. aasta rahvaloendus, vaadatud 14.07.2014.
  2. Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 99
  3. Vahtre, Sulev. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 66
  4. Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. Peatükk XIV, kommentaar 4, lk 103
  5. Henriku Liivimaa kroonika, XXIII 7, lk 198–199
  6. Vahtre, lk 144–146
  7. Henriku Liivimaa kroonika, XXIII, kommentaar 31, lk 199
  8. Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 388