Adsele

Allikas: Vikipeedia

Adsele (ka Atsele, Atzele, Adsel) oli ajalooline muinasmaakond tänapäeva Kirde-Lätis ja tõenäoliselt ka sellega piirnevatel Eesti ja Venemaa aladel.

Adsele esmamainimine võib pärineda Vana-Vene kroonikatest. Nende järgi tegi Kiievi-Vene vürst Izjaslav Jaroslavitš 1060. aastal sõjaretke sossolite vastu ja maksustas nad. Peagi järgnes sellele sossolite vastuhakk, mille käigus nad vallutasid Kiievi-Vene tugipunkti Tartus ja pidasid Pihkva juures novgorodlaste ja pihkvalastega lahingu. Kuigi pole selge, keda sossolite all mõeldi, oli ühe hüpoteesi kohaselt tegemist just Adsele rahvaga.[1][2][3] 1111. aastal ja 1179./1180. aasta talvel korraldasid Novgorodi vürstid sõjakäigu Otšelasse, paika, mida sageli peetakse just Adseleks, kuigi hilisema sõjakäigu kirjelduses mainitud mere olemasolu selle lähedal on tekitanud ka arvamusi, et tegu oli mõne Virumaa piirkonna, näiteks Askelega.[3][4][5]

Järgmisena mainitakse Adselet Riia piiskop Alberti ja Mõõgavendade ordu vahel 1224. aastal sõlmitud lepingus, mis käsitleb Tālava ja Adsele (Agzele) maade jaotamist nende võimualadeks. Piiskopi 2/3 suurusse osasse määrati maad nimedega Berezne, Pornuwe, Abelen ja Abrene (terrae Berezne, Pornuwe, Abelen et Abrene). Neist kaht esimest on seostatud hilisemate Bērzpilsi ja Purnava küladega, teised on oletamisi paigutatud Ludza linna ümbrusse. Ülejäänud 1/3 Adselest ehk ordu võimuala moodustas ilmselt Gaujiena ja Alūksne ümbruskond. Suuresti sellele dokumendile toetudes arvatakse, et Adsele piirnes sel ajal läänes ja põhjas Tālava ja Ugandi maakondade ning idas Pihkva vürstiriigiga. Lõunaosani võis ulatuda Jersika vürstiriik. Enne 1224. aastat kuulus Adsele Pihkva poliitilisse mõjusfääri.[3][6][7][8][9]

Arvatavasti 13. sajand lõpus rajati Adselesse Koivaliina ordulinnus ja 14. sajandil Alūksne ordulinnus. Adselet on mainitud veel 14. sajandi keskpaigas kirjutatud Liivimaa nooremas riimkroonikas. Hilisemates allikates ei mõelda Adsele all enam muinasmaakonda, vaid Koivaliina ordulinnust, linnusepiirkonda või mõisa.[3][10]

Arheoloogiliste leidude põhjal on oletatud, et Adsele elanikkond võis olla Võru maakonna kagunurga Siksälä kalmes ja Venemaa Pihkva oblasti Laura asula lähedases Kendiši kalmes tuvastatud läänemeresoomelise rahvastiku (Adsele maarahvas) ja latgalite sulam. Kindlamate järelduste tegemist ei võimalda Kirde-Läti ala vähene arheoloogiline uuritus. Piirkonna keskus asus ilmselt Alūksnes, kust kontrolliti Irboskast Koknesesse, Väina jõele suunduvat kaubateed.[10][11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ain Mäesalu, Vene kroonikate Jurjev oli tõenäoliselt siiski Tartu. Sirp 12.10.2001
  2. Eesti Entsüklopeedia, 12, 2003
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Atzele (latgaļu novads), historia.lv
  4. Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 27
  5. Enn Tarvel. Kas Otšela tšuudid olid Koivalinna eestlased. Keel ja Kirjandus 18, 1975, lk 549–552.
  6. Arveds Švābe. Tālava. Sējējs. 1936. Nr 2, lk 135–141; Nr 4, lk 363–374
  7. Valsts izglītības satura centrs, kaart 14
  8. Adamson, Andres. Baltikum 1200. aasta paiku., lk 11–12 kogumikus Eesti aastal 1200, toim Marika Mägi. 2003
  9. Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 39
  10. 10,0 10,1 Atzele, balvi.lv
  11. Heiki Valk. Setomaa asend ajaloolises ruumis: lisamärkusi kaugema mineviku kohta. 2010. Lk 38–39