Lihula lahing

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Lihula lahing
Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Toimumisaeg 8. august 1220
Toimumiskoht Lihula linnus ,Lihula (Leal), Läänemaa
Tulemus Saarlaste võit, linnus vallutatakse
Osalised
Rootsi
Väejuhid või liidrid
Pole teada
Jõudude suurus
Pole teada u 500
Kaotused
Pole teada Kogu garnison hävitatakse[1]

Lihula lahing oli 8. augustil 1220. aastal Lihula linnust kaitsnud Rootsi vägede ja neid piiranud saarlaste vahel toimunud lahing, mille tulemusena saarlased vallutasid linnuse ja tapsid terve linnuse garnisoni.[1] Tegu oli eestlaste suurima võiduga Muistses vabadusvõitluses ja kuni 1919. aastani üleüldse suurima eestlaste poolt saavutatud sõjalise võiduga.[1] Kaotatud lahingu järel loobus Rootsi vallutuskatsetest Eestimaal ega osalenud enam Liivimaa ristisõjas. Lahingu kirjelduse peamiseks allikaks on Henriku Liivimaa kroonika, lisaks on sellega seotud sündmusi mainitud Liivimaa vanemas riimkroonikas ning mõnedes Rootsi ja Taani kroonikates.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

1220. aasta kevadeks oli kogu Eestimaa mandriosas tunnustatud kas Riia piiskopi või Taani kuninga ülemvõimu. Kuigi varem sõlmitud leppega oli piiskop Albert oma Eestimaa alad kuningas Valdemar II üle lubanud anda, siis tegelikkuses püüdsid riialased igati oma alade kaotust vältida, lubades taanlastele vaid Revala, mis oli ka ainus piirkond, mida viimased reaalselt kontrollisid. Kuna võimu kinnitamise aktiks loeti inimeste ristimist, mida seniajani küllaltki väheulatuslikult tehtud oli, võttis Riia ja Taani vaheline konflikt võiduristimise ilme, kus kummagi poole preestrid hakkasid kiirustades ristima võimalikult palju vaidlusaluste territooriumite rahvast.[2][3][4]

Samal ajal, 1220. aasta kevadel või suvel, sekkus Eestimaa jagamisse ka Rootsi kuningas Johan I. Rootsi huvi idapoolsete alade vastu oli olnud pikaajaline, kuid seni oldi keskendutud Soome kristianiseerimisele. Kuninga laevastik maabus Läänemaal ja hõivas Lihula linnuse, Eestimaa lääneosa ühe tähtsama poliitilise keskuse. Johan I olid kaasas jarl Karl Döve, Linköpingi piiskop Karl Magnusson ja võib-olla veel piiskoppe. Rootslased alustasid maakonnas ristimist ja kirikute ehitamist. On arvatud, et kõik see toimus Taani kuningaga kooskõlastatult ja tema nõusolekul, olles mõeldud vastukaaluks Riia taotlustele. Rootslased käisid ka Tallinnas taanlastega kohtumas, mis võib samuti suhete sõbralikkust näidata. [5][6][7]

Valulisemalt reageerisid Rootsi kuninga Eestimaale ilmumisele riialased. Mitmete Riiast lähtunud sõjakäikude tulemusel andsid end 1216. aastal piiskopi alla soontaganalased Läänemaa lõunaosas ja 1218. aastal kogu Läänemaa vanemad.[8] Kuigi maakonna üle saavutatud võim jäi suhteliselt ebakindlaks, oli riialaste arvates tegu neile kuuluva alaga. Lisaks pidi piiskop Alberti plaani kohaselt Lihulast saama tema poolt Eestimaa piiskopiks nimetatud Hermanni residents. Samal kevadel, 18. aprillil oli sellele otsusele saadud ka paavsti kinnitus. Nii läkitatigi Riiast Läänemaale saadikud, kes teatasid rootslastele, et see piirkond on juba riialaste poolt ristiusule allutatud. Otseselt nende vastu siiski ei astutud ja rootslased tundsid kristlike naabrite mõttes oma positsiooni turvalisena.[5][6]

Teine oluline kohalik jõud, keda rootslaste ilmumine häiris, olid aga paganlikud saarlased, kes ainsana Eestimaal polnud veel kristlikele valitsejatele allutatud. Läänemaa ja ühe selle peamise sadama näol Lihulas, mis nüüd Rootsi vägede kontrolli alla läks, oli seni olnud tegemist saarlaste otsese huvi- ja mõjupiirkonnaga. Kuigi Läti Henriku kohaselt olevat saarlased alles sama aasta märtsis Kareda lahingus hävitavalt lüüa saanud ja seega nende võitlusvõime tugevalt nõrgenenud (ilmselt on siiski tegu krooniku liialdusega), oldi nüüd valmis Rootsi vägedele sõjaliselt vastu astuma.[6][7]

Lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Kui kuningas oli Rootsi tagasi pöördunud, jättes kohapeale jarl Karli ja Linköpingi piiskopi koos u 500-mehelise kaitsemeeskonnaga, asusid saarlased tegevusse. Ühel varahommikul ilmus merelt kohale suur saarlaste sõjavägi, mis piiras Lihula linnuse sisse ja asus seda ründama.[5] Arvestades varasemaid koostöösuhteid on tõenäoline, et nendega ühines ka läänemaalasi.[6] Võitluse käigus õnnestus linnus põlema süüdata. Seepeale tungisid rootslased piirajaid rünnates linnusest välja, kuid "ei suutnud nii suurele hulgale vastu panna" ja said lüüa. Linnus vallutati ja saarlaste kätte langenud rootslased, sh jarl ja piiskop, tapeti.[5] Mõne Taani ja Rootsi kroonika järgi toimus see 8. augustil.[5][6] Vanema riimkroonika teatel, mille sõnastuses saarlased mängisid Lihulat rünnates rootslastega nagu kass hiirega, said surma kõik linnuse kaitsjad.[9] Läti Henriku järgi oli langenuid peaaegu 500, kuid vähesed Rootsi väest pääsesid siiski põgenema ja jõudsid Toompeale taanlaste juurde.[5] Riia piiskopi huve kajastav Henrik on tapetute arvu nimetades ilmselt rivaali kaotusi paisutanud.[6] Rootslaste surnukehad korjati hiljem taanlaste poolt kokku ja maeti leinates maha. Kaaskristlaste hukkumise pärast peeti mitmepäevast leina ka Riias.[5]

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Hävitava kaotusega Lihulas oli Rootsi kuninga vallutuskatse nurjatud ja enam ta Eestimaa jagamises kaasa lüüa ei proovinud. Vaatamata välisele kaastundele olid sellise tulemusega arvatavasti rahul ka riialased, kes vabanesid tülikast konkurendist. Ajaloolaste Sulev Vahtre ja Enn Tarveli arvates võib arvata, et võit õhutas märkimisväärselt saarlaste eneseteadvust ja võitlusvaimu.[6][1] Järgmise aasta kevadel piirasid saarlased koos revalaste, harjulaste ja virulastega taanlasi Tallinna all[10]. 1222. aastal koondasid saarlased kiiresti sõjaväe Saaremaale tunginud Taani kuninga Valdemar II vastu, hävitades järgnenud lahingus nii Taanlaste sõjaväe kui nende poolt rajatud kivilinnuse, mille piiramisel kasutasid saarlased muuhulgas isetehtud kiviheitemasinaid.[1] Sellest innustatuna saatsid Henriku Liivimaa kroonika järgi saarlased "sõna üle kogu Eestimaa, et nad on vallutanud taanlaste kuninga linnuse ja kistlased oma maalt väljaheitnud. Ja nad õhutasid eestlasi kõigis provintsides, et need heidaksid endalt taanlaste ikke ja hävitaksid maalt kristlaste nime". "Siis puhkesid uuesti sõjad kõigis Eestimaa piirides", mille tulemusena kaotasid sakslased kõik oma vallutused ja tugipunktid, kuid taanlastel õnnestus Tallinnat ülestõusnute vastu edukalt kaitsta.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Tarvel 2018, lk 54.
  2. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXIII–XXIV, lk 209–215
  3. Vahtre 1990, lk 143–146.
  4. Selart et al 2012, lk 50.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 3, lk 215.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Vahtre 1990, lk 146–147.
  7. 7,0 7,1 Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. Lk 328
  8. Henriku Liivimaa kroonika, XIX 8, lk 169, XXI 5, lk 183.
  9. Liivimaa vanem riimkroonika. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe, teaduslikult toimetanud Enn Tarvel. 2003. Värsid 1224–1236.
  10. Vahtre 1990, lk 150.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]