Eelrooma rauaaeg

Allikas: Vikipeedia

Eelrooma rauaaeg on vanema rauaaja ja ühtlasi kogu rauaaja varaseim periood Põhja-Euroopas. Eesti alal peetakse eelrooma rauaaja alguseks kokkuleppeliselt aastat 500 eKr, kuigi vanim teataolev raudese – naaskel Iru kindlustatud asulast – dateeritakse juba nooremasse pronksiaega. Eelrooma rauaaja lõpp määratakse sõlgede ilmumisega Eesti tarandkalmetesse, u aastasse 50 pKr, mil algas rooma rauaaeg. Eelrooma rauaaja sees võib omakorda eristada varast ja hilist ajajärku, esimest iseloomustab pronksiaja lõpule omaste ehtetüüpide jätkuv levik ja samamoodi endiselt kivikirstkalmete rajamine, teist rauast ehete, tööriistade ja relvade laiem levik, nöör- ja kammornamendiga keraamika ning kivikirstkalmete asemel tarandkalmete rajamine. Perioodide piiriks on u 3. sajandi keskpaik eKr.

Peamine eelrooma rauaaja asulatüüp oli tavaliselt üksikmajapidamisest koosnev avaasula, kuid leidus ka kindlustatud asulaid. Kujunes välja ühe domineeriva talu süsteem – igas piirkonnas asus muidu ühetaoliste majapidamiste kõrval üks märgatavalt jõukam talu, millel oli ilmselt privilegeeritud ligipääs strateegilistele ressurssidele ja kaubavahetuse saadustele ning millele teised talud maksid mingil kujul maksu. Antropoloogilised uuringud näitavad, et toitumises kasvas põllusaaduste osakaal, mis põhjustas mitmete terviseprobleemide (skorbuut, hambavaaba hüpoplaasia, kaaries) sagenemist, eriti vaesemates napi ja ühekülgse toidulauaga taludes. Tolleaegsete suhteliselt arvukate luumurdude analüüs näitab, et need tekkisid peamiselt õnnetusjuhtumite, mitte tahtliku vägivalla tulemusel.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003. Lk 37–50