Võru keel

Allikas: Vikipeedia
võru keel (võro kiil, maakiil)
Kõneldakse Eesti Eesti
Piirkonnad Põhja-Euroopa
Kokku kõnelejaid 74 499 (31.12.2011)[1]
Keelesugulus uurali keeled

 soomeugri keeled
  soome-saami keeled
   läänemeresoome keeled
    lõunaeesti
    võru keel

Ametlik staatus
Ametlik keel ametliku staatuseta
Keelekoodid
ISO 639-3 vro
Lõunaeesti keeleala. Võru keel on märgitud tumepunasega.
Võru keele oskajate protsent Eesti omavalitsustes ja arv suuremates elukohtades 2011. aasta rahvaloenduse andmetel.
2011. aasta rahvaloenduse järgi oli kokku 101 857 lõunaeesti keel(t)e oskajat, neist 74 499 võru, 12 549 setu, 9 698 mulgi ja 4 109 tartu keele oskajat ning 1 002 inimest, kes ei märkinud täpsemalt, millist lõunaeesti keelt nad oskavad.

Võru keel (võru keeles võro kiil) on ühe käsitluse järgi Eesti põline piirkondlik keel ehk regionaalkeel, mis kuulub läänemeresoome keelte hulka[2]; teiste käsitluste järgi on võrokeste keel lõunaeesti keele või eesti keele lõunaeesti murderühma võru murre[3].

Lõunaeesti keele tänapäevastest variantidest peetaksegi omaette keeleks enamasti vaid võru keelt, mis on eesti kirjakeelest kaugeim ja eraldi keelena tunnustatud ka Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) poolt (keelekood vro).[4] Kuna setu keelt peetakse lingvistiliselt enamasti võru keele variandiks, siis on nende kohta vahel kasutatud ka liitnimetust võru-setu keel.

Võru keel on lõunaeesti keeltest (murretest) suurima kõnelejate arvuga. Tal on 74 499[5] kõnelejat põhiliselt Kagu-Eestis, ajaloolise Võrumaa alal, mis hõlmab praegust Võru ja Põlva, osalt ka Tartu ja Valga maakonda (Karula, Hargla, Urvaste, Rõuge, Kanepi, Põlva, Räpina ja Vastseliina kihelkond). Üpris palju võru keele oskajaid leidub tänapäeval ka Tartus, Tallinnas ja mujal Eestis.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1885. aasta võrukeelne aabits "Wastne Wõro keeli ABD raamat", autor Johann Hurt.

Võru keel on üheks vanemaks läänemeresoome hõimukeeleks peetud lõunaeesti hõimukeele järeltulija. Teised tänapäevased lõunaeesti keeled või murded on mulgi, tartu ja setu. Viimane on küll võru keelega väga sarnane, kuid kuna setudel on alles väga omapärased iidsed kombed ja tugev identiteet, siis räägitakse sageli võru ja setu keelest eraldi. Eesti dialektoloogia traditsioonilise seisukoha järgi on setu keel murrak või murrakurühm, teised lõunaeesti keeled aga eesti keele lõunaeesti murderühma murded.

Tartlastega ühendas võrukesi mitusada aastat ühine lõunaeesti kirjakeel, mille üks vanemaid ja tähtsamaid kirjalikke mälestusmärke on 1686. aastal ilmunud "Wastne Testament".

Aastast 1885 pärineb esimene põhjalik võrukeelne aabits, Johann Hurda Wastne Wõro keeli ABD raamat. Varemalt oli välja antud ka Eesti laste sõber (1873) ja Laste edimäne luggemise ramat.[6] Seni viimaseks võrukeelseks aabitsaks on 1995. aastal välja antud ABC kiräoppus ja lugõmik algkooli latsilõ (kordustrükk 1999).

19. ja 20. sajandil hakati kirjutama juba teadlikult võru keeles. 1990. aastatest on tarvitusel võru kirjakeel.

Võru ja setu keel on teistest lõunaeesti keeltest vanapärasemad ja põhjaeesti keelest vähem mõjutatud. Varem on neid räägitud ka kaugemal idas ja lõunas, praegustel Läti ja Venemaa aladel.

Praegune olukord[muuda | muuda lähteteksti]

Võru keeleala – Võrumaa oma ajaloolistes piirides Tartu- ja Setumaa ning Venemaa ja Läti vahel
1998. aasta võrukeelne aabits "ABC kiräoppus", autorid Jüvä Sullõv, Kauksi Ülle jt

1995. aastast töötab Võru linnas riiklik teadus- ja arendusasutus Võru Instituut, mis tegeleb võru keele ja kultuuri uurimise ja arendamisega, ning korraldab selle õpetamist.

Võru keelt õpetatakse praegu korra nädalas 26 koolis, kuid ühtegi võru õppekeelega või võru-eesti kakskeelset kooli ega klassi ei ole. Siiani pole ka ühtki võrukeelset lasteaeda ega lasteaiarühma. Kõrgkooli tasemel saab võru keelt õppida Tartu Ülikoolis.

Ainus läbinisti võrukeelne ajaleht Uma Leht ilmub kaks korda kuus. Samuti annab kaks korda kuus Vikerraadio eetrisse võrukeelse uudistesaate.

Võru keele ametliku tunnustamise protsess pole praeguseks lõpule jõudnud. Aastal 2004. loodi küll selleks valitsuskomisjon, kuid see pole siiani võru keele õigusliku määratlemise küsimust lahendanud.

Võru keele staatuse üle on eesti meedias ajuti peetud emotsionaalseid diskussioone. Kuigi võru keele kaitseks on algatatud mitmeid projekte ja asutatud Võru Instituut, on võru keel jätkuvalt eesti keele poolt tõsiselt ohustatud. Aastal 1998 korraldatud arvamusküsitluse andmetel kõneleb võru keelt küll rohkemal või vähemal määral 90%, sealhulgas pidevalt 45% võru keeleala elanikest, kuid väga vähe on lapsi, kellele võru keel on esimene keel ja selliseid lapsevanemaid, kes oma lastega pidevalt võru keelt räägivad.

Tänapäeval on võru keel tuntud peamiselt kirjanduse, teatri, folk- ja popmuusika keelena. Aastal 2004 esindas Eestit Eurovisiooni lauluvõistlusel İstanbulis ansambel Neiokõsõ võrukeelse lauluga "Tii" ('Tee').

Kokku on pandud võru keelekorpus[7] ja arendamisel on võro keele masintõlge[8].

Grammatika[muuda | muuda lähteteksti]

Arvsõnad[muuda | muuda lähteteksti]

1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 20 100 1000
ütś katś kolm nelli viiś kuuś säidse katõssa ütessä kümme ütśtõist katśkümmend sada tuhat

Isikulised asesõnad[muuda | muuda lähteteksti]

Ainsus Mitmus
1. mina ~ ma(q) mi(iq)
2. sina ~ sa(q) ti(iq)
3. timä ~ tä(ä) nimäq ~ nä(äq)

Küsisõnad[muuda | muuda lähteteksti]

miä "mis", kiä "kes", kuis "kuidas", ku pall'o "kui palju", kon "kus", kohe "kuhu", kuna "millal", määne "milline", mis "missugune", mille "miks", minktarbis "milleks".

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kalle Eller (1999): Võro-Seto language. Võro Instituut'. Võro.
  • Sulev Iva (2002): Võro-eesti synaraamat. Võro Instituudi Toimõndusõq 12. Võro Instituut'. Võro
  • Hella Keem. Võru keel. Eesti teaduste akadeemia Emakeele selts 1997. Tallinn
  • Hella Keem, Inge Käsi. Võru murde tekstid. Tallinn, Eesti Keele Instituut 2002 (Eesti murded VI)
  • Kuiss vanal Võromaal eleti. Toimetanud Helju Kaal, Mari Must, Eevi Ross. Tallinn, Emakeele Selts 2005 (Valimik korrespodentide murdetekste VI)
  • Aune Valk (2000): Võrokeste identiteedist. Kadri Koreinik, Jan Rahman (toim.) A kiilt rahvas kynõlõs.. Võrokeste keelest, kommetest, identiteedist (lk. 39–56). Võro Instituut'. Võro

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Meedias