Võnnu piiramine
| Võnnu piiramine | |||
|---|---|---|---|
| Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest | |||
 Riekstukalnsi linnamägi, Võnnu muinaslinnuse asupaik | |||
| Toimumisaeg | 1210 | ||
| Toimumiskoht | Võnnu, Liivimaa (praegune Läti) | ||
| Tulemus | Eestlased taandusid | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Võnnu piiramine oli 1210. aastal toimunud Võnnu muinaslinnuse ning seal viibinud orduvendade ja võndlaste piiramine eestlaste, tõenäoliselt ugalaste ja võib-olla ka sakalaste väe poolt. Lahingut on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas.
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
1208. aastal tekkis sõjaline konflikt ühelt poolt Riia piiskopi, Võnnus baseeruvate Mõõgavendade ordu meeste ja põhjapoolsete latgalite ning teiselt poolt ugalaste ja sakalaste vahel, mida oli püütud lahendada 1208./1209. ja 1209./1210. aasta talve rahulepingutega. Viimasega ei ühinenud aga Mõõgavendade ordu ja Koiva vasakkalda latgalid ja liivlased, kes koos mõnede piiskopi meestega tegid retke Otepää linnuse alla, vallutasid selle ja süütasid põlema. Arvatavasti just kättemaksmiseks selle sündmuse eest tegi ugalastest ja võib-olla ka sakalastest koosnev vägi 1210. aasta augustis või septembris sõjakäigu Võnnu linnuse juurde. Kuigi kroonika kirjeldab seda kui võndlaste vastu suunatud retke, oli selle eesmärk siiski pigem Võnnu linnuse kui mõõgavendade tugipunkti ründamine.[1][2][3][4]
Piiramine[muuda | muuda lähteteksti]
Eestlaste väe piiratavas linnuses olid Võnnu orduvennad eesotsas Bertoldiga, võndlased ja Polotski vürsti juurde rahuläbirääkimistele teel olnud Riia piiskopi saadikud, kes väe saabumise ajal juhtusid Võnnus olema. Linnuse vallutamiseks tegid eestlased selle kõrvale suuri puude kuhjatisi ja põletasid neid, et nii linnust süüdata ja suitsuga kaitsjate olukorda raskendada. Teise võttena ehitati suurtest puutüvedest piiramistorn, mille abil oli võimalik kõrgemalt positsioonilt seesolijaid rünnata. Võitluse käigus langes ammuküttide noolte läbi palju eestlasi ja eestlaste odade läbi ka mõned võndlased. Kroonika kohaselt jõudis teade piiramisest "mõnede lohakuse tõttu" alles kolmandal päeval Riiga, kust abiväed kohe teele saadeti. Piiramise neljandal päeval, kuuldes Kaupo juhitava liivlaste ja latgalite salga lähenemisest, otsustasid eestlased linnuse alt taanduda, minnes üle Koiva ja suundudes Ümera jõe poole. Eestlaste ja neid jälitama asunud väe vahel toimus järgmisel päeval Ümera lahing.[5][6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
- Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012.
- Selirand, Jüri. Eesti muinasaeg, teoses "Eesti maast ja rahvast. Muinasajast maailmasõjani." Jüri Selirand, Karl Siilivask. Tartu 1996.
- Vahtre, Sulev. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn : Olion, 1990.