Jüri Selirand

Allikas: Vikipeedia

Jüri Selirand (21. juulil 192811. september 2017) oli eesti arheoloog, ajaloolane ja tõlkija, õppejõud ja kooliõpetaja.

Suur ajaloo- ja arheoloogiakirjanduse populariseerija.

Jüri Seliranda peetakse allveearheoloogia teadussuuna ja Arheoloogiakeskuse rajajaks Eestis.

Jüri Selirand on kirjutanud ligi 200 teaduslikku artiklit, on ligi 40 raamatu autor, umbes 35 raamatu tõlkija saksa ja vene keelest, toimetanud vähemalt 40 tööd.

Tema olulisemad uurimissuunad 1958. aastast Koorküla Valgjärve vaiasula[1] uurimine, lisaks damaskitud relvade väljaselgitamine ja muistsed linnused.

1965. aastal kaitses ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis ajalookandidaadi kraadi väitekirjaga "Eesti mandri kalmed 11.-13. sajandil" (juhendaja akadeemik Harri Moora).

Aastatel 1967–1971 oli ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ühiskonnateaduste osakonna teadussekretär.

Aastatel 1971–1991 oli ta Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi fondide sektori juhataja.[2][3]

Kuni aastani 2001 pidas ta ajaloo- ja arheoloogialoenguid mittekoosseisulise dotsendina Tallinna Pedagoogikaülikoolis.

Kuulus mitmesse seltsi, näiteks 1976. aastal sai temast Soome Muinasuurijate Seltsi välisliige.[4]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Koorküla Valgjärv. Tallinn: Eesti Raamat, 1965
  • Esivanemate kalmeküngastel. Tallinn: Eesti Raamat, 1967
  • Läbi aastatuhandete. Tallinn: Valgus, 1974 (kaasautor Evald Tõnissson)
  • Eestlaste matmiskombed varafeodaalsete suhete tärkamise perioodil. Tallinn: Eesti Raamat, 1974
  • Arheoloogia arengujooni Nõukogude Eestis. Tallinn: Valgus, 1977
  • Urniväljadest ümarkääbasteni: äärjooni slaavi arheoloogiale. Tallinn: Valgus, 1983
  • Muinasaeg, muinasteadus, muinasteadlased. Tallinn: Valgus, 1989
  • Arheoloogia Eestimaa Teedel. Tallinn, 1989 (kaasautor Vello Lõugas)
  • Muinas- ja vanaaeg: ajalugu VI klassile. Tallinn: Koolibri, 1995
  • Killustatud Eestimaa ja Liivi orduriik. Eesti maast ja rahvast. Muinasajast maailmasõjani. Tallinn, 1996

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1976 Poola ja tunnustusena Copernicuse mälestusmedal
  • 1987 Rootsi ja tunnustusena Oscar Monteliuse medal
  • 1994 Canada ja tunnustusena Artur Puksovi auhind
  • 2005 Valgetähe IV klassi teenetemärk[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]