Vello Lõugas

Allikas: Vikipeedia

Vello Lõugas (6. aprill 193721. mai 1998) oli eesti arheoloog.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vello Lõugas lõpetas 1961. aastal Tartu Ülikooli arheoloogia erialal. Seejärel töötas ta Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi arheoloogia sektoris.

1970. aastal kaitses ta kandidaadiväitekirja teemal "Eesti varane metalliaeg", kus tõestas, et põlluharimine sai eestlaste peamiseks elatusalaks juba I aastatuhande keskel eKr. Tema peamiseks uurimisteemaks kujuneski Eesti pronksiaeg. Lisaks sellele huvitas teda väga Saaremaa minevik, mida ta uuris pronksiajast kuni kaasajani välja, tema erilise tähelepanu all oli aga Kaali meteoriidikraater. Lõugase juhtimisel kaevati ja konserveeriti ka Rebala muinaspõllud ja kivikalmed.

Koostas 1969. aastal ilmunud "Leedu-eesti sõnaraamatu".

1980. aastal oli Lõugas üks 40 kirjale allakirjutanutest. 19891990 juhtis Lõugas Konstantin Pätsi maiseid säilmeid otsivat ekspeditsiooni, mis Pätsi põrmu ka Eestisse toimetas.

Vello Lõugas oli Eesti Kongressi liige aastail 19901992.

1995. aastal korraldas Lõugas uue ekspeditsiooni Johan Laidoneri säilmete leidmiseks. Samal aastal asutas ta ka arheoloogiaajakirja "Austrvegr - Idatee".

Viikingiaegne Idatee (Austrvegr) oli Skandinaaviat mööda Venemaa suuri jõgesid pidi Bütsantsi ja muhameedliku Kesk-Aasiagat ühendanud veetee.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Arheoloogiga Eestimaa teedel", 1989

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]