Raikküla kärajad
Raikküla kärajad olid Henriku Liivimaa kroonika kohaselt igal aastal Harjumaal (arvatavasti Raikkülas või Raelas) toimunud ümbruskonna hõimude nõupidamised ehk kärajad.
Kroonika mainib neid seoses Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu 1216. aasta rüüsteretkega Harjumaale:[1]
„Õndsa Neitsi taevaminemise päeval [15. augustil] aga tungisid nad Harju maakonda, mis on keset Eestimaad, kus ka kõik ümbruses asuvad hõimud tavatsesid iga aasta Raikkülas (Raigele) nõupidamiseks kokku tulla.“
Nime kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Kroonikas mainitud nõupidamisi hakati kutsuma kärajateks soomekeelse sõna käräjät eeskujul, millega keskaegses Soomes rahvakoosolekuid tähistati. Mitmed autorid eeldasid, et ka eesti keeles pidi vanemal ajal samatüveline sõna nõupidamisi tähistama, ja pakkusid sellele välja oletuslikke eestikeelseid vasteid. 1930. aastatel võeti kasutusele ja kinnistus Eesti kirjanduses vorm keräjäd, alates 1970. aastatest kärajad. Seda tänini domineerivat varianti populariseeris koduloolane Juhan Raidjõe, kes arvas, Kesk-Eestis räägitud keeles kasutati kunagi just sellist sõna.[2]
Toimumiskoht[muuda | muuda lähteteksti]
Ajaloolased on üksmeelel kroonikas nimetatud Raigele tõlgendamisel Raikküla või selle naaberküla Raelana, kuid nõupidamiskoha täpsemat paika pole nad püüdnud määrata või on seda peetud nappe andmeid arvestades võimatuks. Sellega on tegelenud aga koduloouurijad, kelle meelest pidid kärajad toimuma Paka mäel.[2]
Osalejad[muuda | muuda lähteteksti]
Nõupidamiste iseloomu, seal osalenute koosseisu ja nende päritolupiirkonna kohta on tehtud erinevaid oletusi. Tõenäolisemaks on peetud, et ei toimunud mitte rahvakoosolek, vaid vanemate nõupidamine.[3][4] On arvatud, et sellel oli esindatud üks kihelkond või kogu Harjumaa (Enn Tarvel),[5] Harjumaa kihelkonnad (Evald Tõnisson, Aivar Kriiska, Andres Tvauri),[4][6] Harjumaa kihelkonnad või mitu maakonda (Juhan Libe),[2] Harjumaa koos seda ümbritsevate maakondadega (Sulev Vahtre)[3] või kõik Eestimaa maakonnad (1930. aastate autorid: nt Jüri Uluots, Jaan Konks, Eerik Laid).[2] Muinas-Eesti konföderatsiooni olemasolu uskunud Uluots pidas seejuures Raikküla kooskäimisi üle-eestiliseks parlamendiks.[2][3][7]
Raikküla kärajad hilisemas kultuuris[muuda | muuda lähteteksti]
Ajaloolaste töödest inspireerituna ja koduloouurijate mõjul levis kohaliku rahva hulgas alates 1930. aastatest ja on püsinud tänapäevani legend Paka mäest kui muinaseestlaste kogunemiskohast. Räägitud on nt sealt kostvast muistsete vanemate kõnekõminast ja vaimulikurüüsse peitunud muistsest sõdalasest. Lisaks tekkis uskumus, et läheduses asuv kivi oli muinaseestlaste ohvrikivi ja et mäel asus kunagi hiis. Varasemas, kirjandusest mitte mõjutatud pärimuses pole muinaseestlasi ega nende koosolekut nimetatud, küll aga munki, kirikut, peidetud varandust ja maa-alust teed.[2]
Raikküla kärajad on ka laiemalt tuntuks saanud, neid on mainitud nt Eesti presidendi ja Riigikogu esimehe kõnedes[2] ning parodeeritud filmis "Malev"[8].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XX 2, lk 172–173
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Jüri Metssalu. Ajalookirjutuse mõjust kohapärimusele Raikküla näitel ehk katse tuvastada maa-alune tee munkade juurest muistsete vanemateni. Kogumikus Kes kõlbab, seda kõneldakse. Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 25, 2008. Lk 323–359
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 113
- ↑ 4,0 4,1 Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas, Evald Tõnisson "Eesti esiajalugu". Eesti Raamat, 1982. Lk 412
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XX, kommentaar 7, lk 173
- ↑ Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti Muinasaeg. 2002. Lk 211
- ↑ Jüri Uluots. Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast. Looming, nr. 6/1932
- ↑ https://www.youtube.com/watch?v=j1HZG04t8p4 Youtube