Lembitu

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Leole vanemast; muude tähenduste kohta vaata lehekülge Lembitu (täpsustus).

Lembitu (ka Lambite, Lambito, Lembito, Lembitus või Lembit; langes Madisepäeva lahingus 21. septembril 1217 Sakalas) oli Leole [tõenäoliselt hilisem Lõhavere[1], kuigi varasemas kirjanduses on Leolet peetud ka Lihulaks (Leale)] vanem. Lembitut on mainitud ainult temasse vaenulikult suhtuva Henriku Liivimaa kroonikas, seal sisalduval infol põhinevad kõik oletused tema isiku, positsiooni ja tegevuse kohta.

Nimest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lembitu on ajaloolises traditsioonis kinnistunud nimi, mille tegelik algne nimekuju pole teada. Henriku kroonikas on tema nime mainitud 14 kohas, kirja panduna viiel erineval viisil (Lembitu, Lambite, Lambito, Lembito, Lembit(us))[2][3], kuid mõned variandid võivad tuleneda ka ümberkirjutusvigadest ja ladina keele käänetest.

Harrastusajaloolane Juhan Luiga on Lembituga seostanud ka Henriku kroonikas ühel korral esinevat nime Vytamas (Luiga esituses kujul Wytamas), mida ta tõlgendas kui Lembitule antud lisanime 'Võidumees', sarnaselt näiteks Valdemar II lisanimega Sejr (Võitja). Oma oletuse põhjendusena tõi ta välja, et Henrik ei maini Madisepäeva lahingu kirjelduse juures Vytamast langenud Sakala vanemate hulgas, kuid toob nimekuju välja kroonika lõpuosas kõige tähtsamate vastaste langenute hulgas kõrvuti Lembitu omaga,[4] ning et selle juures kasutatud ladina keele grammatika osutab ühe, mitte kahe isiku nimetamisele. Ta eeldas, et koma on nimede vahele lisatud hilisemates kroonika ümberkirjutustes.[5][6] Ajaloolased on Vytamast siiski pidanud eraldi ülikuks, mitte Lembitu lisanimeks.[7] Luiga oletust on otseselt kritiseerinud Enn Tarvel, kes toob välja, et sama grammatilist konstruktsiooni on mujal kroonikas kasutatud mitme isiku tähistamiseks.[6]

Tiitlitest, epiteetidest ja võimupositsioonist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kroonikas on Lembitut nimetatud ladinakeelsete tiitlitega senior ja princeps ac senior, mida on tavaliselt eesti keelde tõlgitud vastavalt vanema ning pealiku ja vanemana.[8] Tiitlit princeps teiste eestlaste vanemate puhul ei kasutata. Kuigi princepsi üks tähendusi on ka vürst või kuningas ja mõnikord on ka Lembitut nii kutsutud, kasutab Henrik nende võimupositsioonide tähistamiseks siiski nimetusi rex ja dux ning tiitliga princeps ac senior märgib ta sõjaliste ettevõtmiste juhte, mistõttu võib seda tõlkida sõja- või väepealikuna. Ka Lembitu puhul on nimetust princeps ac senior kasutatud vaid ühel korral, enne Madisepäeva lahingut, tõenäoliselt seoses sellega, et ta oli eestlaste maleva juht.[9][10][11] Henrik kasutab Lembitu kohta veel ka epiteeti perfidissimus, mis tähendab "kõige truudusetum, salakavalam, ohtlikum".[12]

Henrik nimetab Lembitut üheks vanemaks Sakalast (seniores de Sackale), st Sakalast pärit vanemaks. Mõnikord on seda väljendit ekslikult tõlgitud ka Sakala vanemaks ehk teda esitatud kui Sakala maakonna eesotsas seisnud vanemat.[13][3] Kihelkonnavanematest kõrgemal olnud võimutasandist aga tõendid puuduvad,[14] lisaks domineerib tänapäeval arheoloogide hulgas seisukoht, et Sakala kui maakond oli ennekõike inimgeograafiline üksus, kus ühtne poliitiline juhtimine puudus.[15][16] Lembitu võimupiirkond asus maakonna põhjaosas Navesti jõe ääres, kus asus arvatavasti eraldi kihelkond ja Viljandi järel maakonna tähtsuselt teine keskus.[17] Kroonika nimetab seal paiknenud Leole linnust Lembitu linnuseks (castrum Lembitu),[18] samuti üht sealset küla Lembitu külaks (villa Lembite).[19] Viimast võib samas tõlkida ka Lembitu mõisa, suurema üksiktaluna.[20] Suure tõenäosusega asusid nad vastavalt Lõhavere linnamäel ja hilisema Olustvere või Lõhavere mõisa kohal.[21][22]

Selle kohta, mida kroonik linnuse ja küla (või mõisa) Lembituga seostamisega mõtles ning milline võis olla Lembitu-taolise üliku positsioon tolleaegses ühiskonnas, on aja jooksul esitanud erinevaid hinnanguid. 1950. aastatel Eestis väljatöötatud ajalookontseptsioon nägi 10.–12. sajandi ühiskonda varafeodalistlikuna, kus rikkamatel ülikutel olid suurmaavaldused, hulk sõltlasi ja oma linnus. Lembitu küla peeti temast kui feodaalist sõltuvussuhtes olevaks külaks, suhteliselt väikest Lõhavere linnust isiklikult talle kuuluvaks ülikulinnuseks (suuremaid linnuseid arvati olevat laiema ülikkonna keskused).[23][24] Enn Tarveli hinnangul kroonika tekst sellist tõlgendusvõimalust ei anna ja tegemist oli Lembitu võimu all, aga mitte tema omandis olnud küla ja linnusega. Tarvel toob välja, et näiteks Leole linnust kutsub kroonika Lembitu linnuseks vaid ühel korral, muudel juhtudel nimetatakse seda Sakala linnuseks või teiseks linnuseks, mis asub Navesti ääres.[23] Ta pakub välja, et Lembitu võis olla kihelkonnavanem.[13] Alates 1990. aastatest on laiemalt levinud arvamus, et Eestis oli seisusühiskond muinasaja lõpuks juba küllaltki välja arenenud.[25] Valter Langi järgi kuulus tähtsamatele ülikutele üks või mitu neile maksu tasunud vakust või külakonda, mida valitseti kesksest linnusest ja mis kokku moodustas üliku linnusepiirkonna.[15]

Ain Mäesalu hinnangul Liivimaa ristisõja Sakalasse jõudmise esimestel aastatel Lembitu teiste kohalike vanemate seas eriliselt esile tõusta ei pruukinud. Mäesalu kohaselt võis tema mõjukus kasvama hakata 1211. aasta paiku.[3] Kristjan Oadi arvates oli Põhja-Sakala seni Viljandi ülikute võimupiirkonda kuulunud ja 1211. aastal seoses viljandlaste alistumisega riialastele iseseisvunud. Pärast seda võisid põhjasakalased endale allutada Navestist põhja pool asunud Nurmekunna ja Alempoisi.[26] 1217. aastaks oli Lembitu saavutanud positsiooni, mis võimaldas tal saada enne Madisepäeva lahingut Navesti äärde kogunenud eestlaste väe juhiks.[3] Oma 1221. aasta kontekstis esitatud ülistuskõnes Neitsi Maarjale mainib Henrik Riia kiriku peamiste vastaste seas ka Lembitut.[27]

Elust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lembitu on Henriku poolt enim, 14 korral mainitud eestlaste vanem.[3] Tänu sellele saab nii mõndagi tema elukäigu kohta taastada, ehkki ainult Lembitu kuue viimase (1211–1217) eluaasta kohta.

Lembitu paistis kroonikas ennekõike silma sõjaretkedel eestlaste malevate juhina. Esimest korda mainitakse teda koos teise üliku Meemega juhtimas 1211. aastal toimunud ühe sakalaste väe rüüsteretke Ümerale, kus kroonik Henrik ise preestriks oli. Henrik mainib eraldi kiriku süütamist ja preestri vara rüüstamist.[28] Selline kokkupuude Lembituga ja üldse sakalastest kui lähematest naabritest rohkem kuulmine võis olla üheks põhjuseks, miks Henrik talle oma kroonikas teistest eestlaste vanematest rohkem tähelepanu pööras.[29][30][3]

1211. aasta sügisel korraldasid sakslased retke Põhja-Sakalasse ning nende vägede peatumispaik oli Lembitu küla juures, mida on seostatud, nagu ülalpool öeldud, hilisema Lõhavere mõisa asukoha, aga ka Olustverega. Lembitut seejuures otseselt mainitud ei ole, kuid kroonikas teatel pandi sealsele linnusele, tõenäoliselt seega Lõhavere omale, tuli otsa.[31][32]

Järgmise aasta jaanuaris-veebruaris korraldas Novgorodi vürst Mstislav Uljas rüüsteretke Eestisse, piirates Varbolat. Samal ajal oli Riiast saadetud preestrid ristimistööle Sakalasse, mille kesk- ja lõunaosa vanemad olid juba Riia piiskopile alistunud. Venelaste sõjaretke ajal asusid sakalased ja ugalased vägesid koguma ja preester Salomon otsustas Viljandist lahkuda. Kuid Lembitu ajas teda kroonika teateil väikese salgaga, võib-olla kaaskonnaga, taga ning tappis preestri koos ta tõlkidega. Seejärel pöördus Lembitu tagasi oma vägede juurde ning juhtis sakalaste ja ugalaste sõjakäiku Pihkvasse, mis kohalike jõudude Eestimaal viibimist ära kasutades rüüstati ja põlema pandi. Vene kroonikates on sama aasta maisse-juunisse dateeritud Pihkva põletamine leedulaste poolt, kuid sündmuste loogika osutab, et ka need viitavad tegelikult Lembitu retkele.[33][34]

Peagi pärast seda sõlmiti sõjas kolmeaastane vaherahu. Lembitut rahuläbirääkimiste osalisena ei mainita, kuid nende tulemusena lepiti kokku, et Sakala kuni Navesti jõeni läheb Riia võimu alla ja võtab vastu ristiusu.[35] See tingimus siiski ei realiseerunud ja kogu Sakala jäi sisuliselt Riiast sõltumatuks.[36]

1215. aastal, pärast eestlaste ja kristlaste vaherahu lõppu, rüüstasid sakslased Sakalat ning tungisid seejärel ootamatult Lembitu (Leole) linnuse alla. Pärast mõnepäevast piiramist linnuse kaitsjad alistusid ja Lembitu koos teiste vanematega lubas ristiusu vastu võtta. Lembitu ja teised vanemad ristiti ja viidi esialgu vangidena kaasa, kuid lasti peagi koju tagasi, kui nad olid oma poegi pantvangideks saatnud.[37][38]

1217. aasta alguses tabas ristisõdijaid Eestis suur tagasilöök, kui Novgorodi ja Pihkva väed koos saarlaste, harjulaste ja sakalastega alistasid vahepeal Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu kontrolli alla läinud Otepää linnuse. Seejärel ütlesid ka sakalased riialastega sõlmitud leppe üles.[39][40] Eestlased asusid koondama suurt sõjaväge, mis kavatses kroonika teadete järgi ühineda venelastega, plaaniga arvatavasti Riiat piirama minna. Vägi kogunes Navesti ääres ja kroonika nimetab selle juhina Lembitut. Kuid riialased jõudsid venelastest ette ning tungisid oma väega Sakalasse. Lembitu juhtimise alla oli tolleks ajaks koondunud kroonika teatel 6000 meest, ridalased, harjulased, virulased, revalased, järvalased ja sakalased. Ristisõdijaid oli ligi 3000, kuid suur osa neist väljaõppinud sõjamehed. Neid juhtisid Orlamünde krahv Albert, ordumeister Volquin, Daugavgrīva abt Bernhard Lippest ja praost Johannes.[41][42]

Ja eestlased said rõõmsaks ning saatsid sõna üle kogu Eestimaa ja kogusid sõjaväe, väga suure ning tugeva. Nad asusid Sakalas Pala jõe (praegu Navesti jõgi) äärde. Nende juht ning vanem Lembitu kutsus kokku kõik mehed kõigist maakondadest. Ja tulid nende juurde niihästi läänemaalased kui ka harjulased, nii virulased kui ka revalased, järvalased ja sakalased. Neid oli kuus tuhat...
[41]

Väed põrkasid kokku Madisepäeva lahingus, mille eestlased kaotasid (Henriku kroonika andmetel langes ligi 1000 eestlast, Vanema riimkroonika andmetel 1400). Henriku kroonika kirjelduse kohaselt olid sakalased väe paremal tiival vastamisi latgalitega ja pidasid nende rünnakutele vapralt võideldes pikalt vastu. Nähes aga eestlaste väe keskmise osa allajäämist sakslaste väeüksusele, pöörasid nad põgenema. Latgalid asusid neid jälitama ja Lembitu ära tundnud Veko olevat teda taga ajanud ja tapnud. Lembitu pea olevat viidud võidu märgina Liivimaale, selle edasine saatus on täpselt teadmata, kuigi selle kohta on mitmeid legende ja kuulujutte.[41][43][44]

Lembitu surma järel paistab olevat tema järglaseks saanud tema vend Unnepewe (tõlgendatud ka kui Õnnepäev, Õnnepäeva).[viide?] Tema ja teiste ellujäänud mõjukamate sakalastega uuendasid sakslased 1215. aastal sõlmitud rahu.[41][45]

Et Lembitu kohta leiduv info on küllaltki napp, siis ei ole tema elu ja tegevust keegi teaduslikul tasemel eriti põhjalikult uurinud.[46]

Et Lembitu nime mainitakse sakslaste-eestlaste vaheliste lepingute juures ning ta on enim mainitud eestlaste vanem, siis on tema positsiooni kohta tehtud mitmeid oletusi, näiteks on teda peetud päritava võimuga valitsejaks ja kogu Muinas-Eesti välispoliitika suunajaks.[47]

Lembitu rolli tõlgendamine Madisepäeva lahingus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Henriku Liivimaa kroonikas esineb muuhulgas ka lause: "Numquid non Lembitus, Vytamas cum aliis senioribus suis perfidiis in Saccala a Rigensibus interfecti ceciderunt?"[48] Juhan Luiga on oletanud, et Vytamas või Wytamas oli Lembitu lisanimi, mis tähendas "Võidumeest".[49] Enamasti on Vytamast peetud siiski eraldi vanemaks. 1982. aasta eestikeelses väljaandes on eeltoodud kroonikateksti Richard Kleisi poolt tõlgitud kui: "Kas ei langenud riialaste tapetuina Lembit, Vytamas koos teiste oma truuduseta vanematega Sakalas?"[27] 2005. aasta "Henriku Liivimaa kroonika" tõlkes esineb sama koha tõlge järgnevalt: "Kas ei langenud Sakalas riialaste poolt tapetuna Lembit, Vytamas koos teiste oma truudusetute vanematega?"[50] Julius Mägiste tõlge antud kirjakohast on järgmine: "Eps mitte saanud sakslaste käe läbi surma Lembitu, Viitamas ja teised ära-andlikud Sakala vanemad..."[51]

Antud kirjakoha ja selle põhjal, et teda enne lahingut nimetati Sakala eestlaste juhiks või pealikuks ja vanemaks (princeps ac senior) ,[52] võib oletada, et Lembitu oli Madisepäeva lahingus eestlaste olulisim vanem, tõenäoliselt ka koondmaleva juht.

Lembitu nimi ja tähendus Eesti kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suure-Jaani Vabadussõja mälestussammas

13.–16. sajandi allikais esineb rohkesti muistseid eesti mehenimesid (Lemme, Lembi ja liitnimesid Lembitõivu – Lembitoyue-, Lemmesaadu, Lemsattu, Lembepäe, Lemppe, jt.), mille tähenduseks peetakse 'armastatut'. Sellel seisukohal on ka Eduard Roos[viide?]. Samuti on arvatud, et kuna sõna "lemb" tähendab 'armu', siis "lembitu" tähendab 'armutu, halastamatu'.[viide?] Lembitu nimi esineb näiteks ka W. Bormi "Ma-Rahva Kalendris" 1853. aastal.[viide?]

Kuni 19. sajandini ei pööratud Lembitule erilist tähelepanu, ka Henriku kroonikat ei peetud 18. sajandini oluliseks allikaks. Alles eestlaste rahvuslikul ärkamisajal tõusis Lembitu kui toonase tõlgenduse järgi rahvusliku sõltumatuse eest võitleja eestlaste huviorbiiti. Teda mainis oma Kolmes isamaakõnes Carl Robert Jakobson, kuid seda siiski möödaminnes, enne teda oli "eestlaste vahvat vanemat Lembitut" maininud ka Garlieb Merkel.[53]

Laiemalt sai Lembitu nimi tuntuks eriti pärast "Läti Hendriku Liivimaa kroonika ehk aja raamatu" avaldamist Jaan Jungi poolt 1880. aastatel. Tänu muistse vanema kuulsuse laiemale levikule oli Tallinnas 1900. aastal vähemalt üks poisslaps saanud nimeks Lembitu ja 20 aasta pärast juba 18 last 1000-st sünnist nimeks Lembit.[54]

Lembitu kui eestlaste tuntuima vanema nimi kujunes ärkamisajal ja Vabadussõjas üheks rahvusliku uhkuse, vabadusvõitluse ja iseseisvuse sümboliks. Lembitu järgi nimetati näiteks suurtükipaat (endine "Bobr"), allveelaev ja soomusrongivagun. Lembitu nimekuju oli ka üks populaarsemaid eesti nimesid, mida lastele pandi.[viide?] Lembitu järgi on nimetatud eesti skautide kasutatav ristikuju Lembitu rist, ka mitmeid tänavaid linnades, seltse ja asutusi. Muuhulgas on väliseestlaste vanima skautüksuse nimi on "Lembitu malev".

Lembitule on Suure-Jaanis püstitatud monument, mis mälestab küll Vabadussõjas langenuid, ent seob semantiliselt ka kaotatud muistse ja võidetud tänapäevase vabadusvõitluse. Lõhavere linnamäel asub muistse vabadusvõitluse monument.

Tõeliseks eestlaste rahvuskangelaseks tõusis Lembitu aga ilukirjanduse kaudu. Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas 1885 a. poeemi "Lembitu".[55] Spetsiaalselt tema elust räägivad Karl August Hindrey teos "Loojak 2.: Lembitu" ja Jaak Sarapuu "Kuningas Lembitu elu". Ka Jüri Kuum on kirjutanud raamatu "Lembitu vaim", mis Lembitust endast küll palju ei kõnele. Tegelaskujuna esineb ta aga palju laiemalt, sealhulgas Mait Metsanurga teoses "Ümera jõel" ja Juhan Sütiste näidendis "Ristikoerad". Enn Kippeli noorsoojutustuse "Meelis" nimitegelane on Lembitu poeg, kes leiab Venemaalt sakslaste vastu liitlaseks endise Koknese vürsti Vjatško (neile kahele on Tartus Kassitoomel püstitatud ka mälestusmärk).

ERR digihoidlas on Eesti Raadio salvestus kuuldemängust "Ristikoerad", mis räägib Lembitu elust. [56]

Helilooja Villem Kapp on kirjutanud ooperi "Lembitu", mis esietendus 23. augustil 1961, ning taasesitati 1962 aastal Lõhavere linnamäel. V. Kapp pidas seda teost väga oluliseks.[57][58] Peaosa on ooperis mänginud Georg Ots.[59] Tartus etendus Mall:Millal? näitemäng "Lembitu", viimane kanti ette vabaõhunäidendina Tartus, Kassitoome orus (lavastajad Ants Viir, Uno Pant).

Lembitu isik on pälvinud tähelepanu ka 2000. aastatel, tema nime kannavad mitmed seltsid, asutused, klubid ja koolid ning Lõhavere linnamäel taasetendus 2008. aastal ooper "Lembitu"[57][60]. Andrus Kivirähki raamatus "Rehepapp" vaadatakse teda läbi huumoriprisma. 2005. aastal valminud filmis "Malev" kujutatakse Lembitut iroonilise huumoriga, teda mängib Ain Mäeots.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teaduskirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ilukirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Henriku Liivimaa kroonika = Chronicon Heinrici Livoniae (edaspidi HCL), 1982, lk 19 ja 125.
  2. HCL, Sissejuhatus, lk 20
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Ain Mäesalu. Eesti lugu 24. Lembitu. Vikerraadio
  4. vrd HCL, lk 181 ja 223
  5. Juhan Luiga. Lembitus Wytamas. Eesti Kirjandus 1921, nr 1.
  6. 6,0 6,1 HCL, XXV, kommentaar 17, lk 223
  7. Näiteks Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogiainstituut, 2012, lk 48. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: Vabadusvõitlus 1208–1227, lk 33, 126 ja 151.
  8. HCL, XIV 12, lk 117, XXI 2, lk 179
  9. HCL, lk 19
  10. Jüri Selirand. Eesti muinasaeg, teoses "Eesti maast ja rahvast. Muinasajast maailmasõjani." Jüri Selirand, Karl Siilivask. Tartu 1996. Lk 70–71
  11. Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas ja Evald Tõnisson. Eesti esiajalugu, 1982. Lk 413
  12. HCL, XVII 7, lk 155
  13. 13,0 13,1 HCL, XIV, kommentaar 47, lk 117
  14. Tarvel, Enn. Kihelkond, Horisont 2013/1, lk 32–37.
  15. 15,0 15,1 Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003. Lk 111–118
  16. Heiki Valk. Eesti keskaja uurimise arutelupäev Ajaloomuuseumis, 05.02.2013. Video.
  17. Jaanits, lk 409
  18. HCL, XVIII 7, lk 153
  19. HCL, XV 7, lk 125
  20. HCL, XI, kommentaar 13, lk 77
  21. Vahtre, lk 87
  22. HCL, XV, kommentaar 24, 28, lk 125
  23. 23,0 23,1 HCL, Sissejuhatus, lk 18–19
  24. Harri Moora. Feodaalsuhete tärkamine (peatükk III 2), lk 86–94. Teoses Eesti NSV ajalugu. I köide. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1955
  25. näiteks: Priit Ligi, Rauaaja ühiskond Põhja-Euroopas. In: Stilus: Eesti Arheoloogiaseltsi teated = Reports of the Estonian Archaelogical Society. 5. Tallinn, 1994. Lk. 104–120.
  26. Kristjan Oad, „Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit“, Juridica 2012, IV, lk 151–158.
  27. 27,0 27,1 HCL, XXV 2, lk 223
  28. HCL, XIV 12, lk 116–117
  29. Muinasaja loojang, lk 79
  30. Harri Moora. Eestlaste vabadusvõitlusest 700-ja aasta eest., Ajalooline Ajakiri nr. 1/1922
  31. HCL, XV 7, lk 125.
  32. Vahtre, lk 86–87
  33. HCL, XV 8–10, lk 129–131
  34. Vahtre, lk 89–91
  35. HCL, XVI 1, lk 131–133
  36. Vahtre, lk 92–94
  37. HCL, XVIII 7, lk 153–155
  38. Vahtre, lk 103
  39. HCL, XX 7–8, lk 175–177
  40. Vahtre, lk 116–119
  41. 41,0 41,1 41,2 41,3 HCL, XXI 2–5, lk 179–181
  42. Vahtre, lk 121–122
  43. Mart Helme. Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas, lk 136–137.
  44. Vahtre, lk 123–127
  45. Vahtre, lk 127–128
  46. Lembitu isiku uurimise raskust kurdab ka ainus temale spetsiaalselt pühendatud monograafia, Mart Helme "Lembitu" (lk 6), monograafia ja Lembitu isiku uurimise probleeme on om arvustuses käsitlenud ka Mihkel Mäesalu [1] [2]
  47. Juhan Luiga. Lembitu välispoliitika. Eesti Kirjandus 1921, nr 8, 11. Luiga seisukohti problematiseerib nt Enn Tarvel: HCL, lk 18–20.
  48. HCL, XXV: 2, lk 222
  49. http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=500 Juhan Luiga. Lembitus Wytamas
  50. "Henriku Liivimaa kroonika", 2005, lk 149
  51. "Henriku Liivimaa kroonika", 2008, lk 174
  52. HCL, XXI: 2, lk 178–179.
  53. Muinasaja loojang, lk 25.
  54. Hock. J. I. Nimi, saatus ja iseloom 1,2,3. Tallinn 1995; Rajandi, E. Raamat nimedest. Kirjastus "Eesti raamat" Tallinn 1966; Seppo, R. Eesti nimeraamat. Kirjastus “Olion” Tallinn 1994; Hergauk, E, Laar, M ,Tilk, M. 5. klassi ajalooõpik; [3]
  55. http://www.kirjanikemuuseumid.ee/kirjanik/friedrich_reinhold_kreutzwald
  56. http://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-ristikoerad
  57. 57,0 57,1 Alvar Loog, "Surm on meie sugulane", Postimees, 28.10.2011, lk 15.
  58. http://www.kappiyhing.ee/muu_kirjad/kirjad_johannes.html
  59. http://naisteleht.ee/content/edda-paukson-%C2%ABminu-lapsepolves-oli-vabadus%C2%BB
  60. http://www.postimees.ee/21328/villem-kapi-ooperi-lembitu-kojutulek

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]