Lohu linnuse piiramine

Allikas: Vikipeedia
Lohu linnuse piiramine
Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Lohu Jaanilinn 07.jpg
Lohu linnuse vallid tänapäeval.
Toimumisaeg talv 1223/1224
Toimumiskoht Lohu, Harjumaa, tänapäeva Eesti
Tulemus Ordu ja piiskopi vägede võit
Osalised
Mõõgavendade ordu
Riia piiskopkond
ristisõdijad
Liivlased
Latgalid
Lohu harjulased

Lohu linnuse piiramine toimus 1223./1224. aasta talvel pärast jõulupühi, kui riialaste (Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi) vägi ründas end Lohu linnuses (või Keava linnuses) kaitsvaid harjulasi. Pärast kahenädalast piiramist andsid seesolijad alla.

Lahingut on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

1220. aasta lõpuks oli kogu Eestimaa mandriosa läinud välisvõimude kontrolli alla – Sakala ja Ugandi Mõõgavendade ordule, ülejäänud Taani kuningale Valdemar II-le. Seni samuti Eestimaa alade valitsemisele pretendeerinud Riia piiskop Albert ametlikult küll tunnustas sellist Eestimaa jaotust, kuid ei kaotanud lootust tulevikus territooriume enda kasuks ümber jagada.[1][2]

Soodne võimalus tekkis selleks seoses 1223. aasta alguseks üle Eestimaa levinud Taani ja ordu vastase ülestõusuga. Vastuhaku mahasurumiseks palusid mõõgavennad Riia piiskopi abi ja omavahel lepiti kokku, et edaspidi saab ordu endale 1/3 ning Riia ja Eestimaa piiskopid 2/3 Eestimaa aladest. Ülestõusnutega võitlemisel saavutasid riialased (ordu ja piiskop) suuremat edu kui Taani. 1223. aasta teisel poolel taasallutati Sakala ja tehti rüüsteretk Järvamaale. 1223./1224. aasta talvel plaanisid riialased varem ordule kuulunud ja nüüd Novgorodi teenistuses oleva Vjatško kätte läinud Tartu linnuse ründamist, kuid see asendati viimasel hetkel Harjumaale tungimisega.[3] Henriku Liivimaa kroonika põhjendab seda sooviga aidata hädas olevaid taanlasi.[4] Sulev Vahtre hinnangul soovis ordu keskenduda Tartu tagasivallutamisele, varasemale Taani alale tungimisest oli aga huvitatud piiskopi leer, kel läks korda oma tahtmine peale suruda.[5]

Piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

Harjumaale jõudnud vägi, kuhu lisaks piiskopi ja ordu esindajatele kuulusid ka nende alluvuses olevad ristisõdijad, liivlased ja latgalid, piiras sisse Lohu linnuse. Riialased kasutasid linnuse kaitsjate vastu kiviheitemasinaid ja ambe, millega tapeti palju seesolijaid. Lisaks ehitati ja lükati linnuse kõrvale piiramistorn, mille tipust oli harjulasi parem rünnata ja mille varjus hakati linnuse valli õõnestama. Lahingust kuulnud taanlased ilmusid samuti Lohusse ja olevat piirajatele tänu avaldanud. Pärast kaks nädalat kestnud võitlust, kui kaitsjate hulgas suremus aina kasvas ja valli kaevamine muutis linnuse selle koha pealt varisemisohtlikuks, küsisid lohulased rahu. Tehtud leppe järgi lubati linnuses olnud inimestel kui Taani alamatel vabalt lahkuda, kuid seal olnud loomad ja vara võtsid piirajad sõjasaagiks ning linnus ise süüdati põlema.[4][6]

Osa piirajate väest oli Henriku kroonika teatel läinud sõjaga ähvardama kolme ümbruskonnas olevat väiksemat linnust, mille kaitsjad andsid neile nõudmise peale makse ja vaipu.[4] Kroonikas mitmel korral korduv kolme linnuse ründamise motiiv muudab selle teate aga mõnevõrra ebausaldusväärseks, seda enam, et Harjumaalt kirjeldusega sobivaid linnusekohti teada ei ole. Mööndustega on mainitud linnuste kandidaatideks peetud Keava linnust (mis oli aga Lohuga sama suur), Varbola linnust (mis oli Lohust tunduvalt suurem) ning Seli Kantsimäge ja Voose linnamäge (2005. ja 2006. aasta väljakaevamised näitasid, et kummaski kohas pole aga linnust olnud)).[7][8][9][10]

Lohu linnusekoha arheoloogilisel uurimisel märke, mis osutaksid kunagisele piiramisele ristisõdijate poolt, ei avastatud. Kuna samas leiti Keava linnamäelt samast ajajärgust pärinevad kaks ammunoolt ja valli sisse tehtud kaevand, mis sobib kokku kroonika kirjeldusega linnusevalli õõnestamisest, siis on välja pakutud, et kroonik Henrik, kes ise sõjakäigul kaasas ei olnud, on Keava segi ajanud tema jaoks tuntuma Lohu linnuse nimega.[11][12]

Järgnevad sündmused[muuda | muuda lähteteksti]

Võidukad väed asusid tagasiteele ja Järvamaad läbides hakkas osa neist maakonda rüüstama. Selle peale tulid riialaste juurde nii järvalaste kui virulaste saadikud, kes nendega uuesti rahu sõlmisid, pantvange andsid ja Riia kirikule alluda lubasid. Taani sõjajõud tungisid hiljem järvalastele ja virulastele kallale nende Riiale alistumise eest.[4] Ülestõus suruti lõplikult maha 1224. aasta lõpuks, kuid Riia ja Taani konflikt alade jagamise, sh Harjumaa kuuluvuse osas, jäi püsima.[13]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 50–51.
  2. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 141–143
  3. Vahtre, lk 154–162
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXVII 6, lk 245
  5. Vahtre, lk 162
  6. Vahtre, lk 162–163
  7. Vahtre, lk 163
  8. Henriku Liivimaa kroonika, XXVII, kommentaar 19, lk 245
  9. Valter Lang. Building remains at the hill fort of Keava. Estonian Journal of Archaeology, 1, 2012, lk 34−35,
  10. Valter Lang. Settlement development and power structures in the Late Iron Age Harju District. Estonian Journal of Archaeology, 1, 2012, lk 209−213
  11. Valter Lang. Settlement development and power structures in the Late Iron Age Harju District. Estonian Journal of Archaeology, 1, 2012, lk 221−222
  12. Andres Tvauri. Archaeological Finds from the Hill Fort at Keava. Estonian Journal of Archaeology, 1, 2012, lk 62
  13. Vahtre, lk 163–168
See on A-klassi artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.