Keskmine rauaaeg

Allikas: Vikipeedia

Keskmine rauaaeg on rauaaja periood vanema ja noorema rauaaja vahel, mis Eesti alal dateeritakse aastatesse 450–800. See periood jaotatakse omakorda kaheks eriilmeliseks ajajärguks: rahvasterännuajaks (450–600) ja eelviikingiajaks (600–800). Keskmise rauaaja algust tähistab tarandkalmete osaline mahajätmine ning kangur- ja kivivarekalmete, Ida- ja Kagu-Eestis ka kääbaste levik. Kuni 1930. aastateni arvati väheste keskmisest rauaajast pärinevate leidude valguses, et sel ajal toimus Eestis tugev rahvastiku vähenemine või lausa kadumine, mis võis olla seotud väljarändega, ja kultuuriline seisak. Hilisemad arvukad arheoloogilised leiud on need seisukohad suuresti ümber lükanud, kuid samas on kinnitatud ajutist asustuse madalseisu ja selle võimalikku põhjust – 535.–536. aasta kliimakatastroofi. Kuna keskmine rauaaeg võeti terminina kasutusele just rauaaja leiuvaese osa kirjeldamiseks, siis nt Andres Tvauri arvates on see mõiste tänapäevaks tarbetuks muutunud.

Keskmisel rauaajal sagenes linnuste rajamine, mida varem on seletatud kohalike elanike vajadusega kaitsta oma rikkusi Eesti ala lähedusse ilmunud balti ja slaavi hõimude ning viikingite eest, tänapäeval aga ühiskonna kihistumise tagajärjel esilekerkinud ülikusuguvõsade sooviga tugevate kantside abil kindlustada oma võimutaotlusi ja territoriaalseid ambitsioone ning kontrollida kaubateid ja sadamakohti. Hauapanuste hulka ilmusid relvad, mida on seostatud pealike sõjaliste kaaskondade tekkega, kes aitasid tal oma võimu kehtestada. Linnuste juurde tekkisid tavaliselt ka sellega seotud asulad. Keskmisel rauaajal algas varasema üksiktalulise asustuse teisenemine ajaloolisest ajast tuntud külakogukondadeks ning sellega seoses üleminek ribapõllusüsteemile ja talukalmete asendumine suurema kogukonna kalmeväljadega. Keskmist rauaaega iseloomustab veel tekstiil- ja riibitud kaeraamika kasutuselt kadumine ja peiteleidude sagenemine.


Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]