Pühajärve mõis
Pühajärve mõis (saksa keeles Heiligensee, kuni 1836. aastani Wollust) oli rüütlimõis Otepää kihelkonnas Tartumaal. Tänapäeval jäävad mõisahooned Valga maakonda Otepää valda Pühajärve külla.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]3. märtsil 1376 sõlmis Tartu piiskop leppe vendade Hermann ja Otto Uexkülliga, andes neile tagasi Otepää linnuse ja selle juurde kuuluvad maad, mille kirik oli pärast kolmanda venna Heneke surma konfiskeerinud. Selle eest maksid vennad piiskopile 2000 Riia marka (võrdus 36 šillingiga). Pühajärve mõisa on esimest korda mainitud 13. juulil 1417, kui rüütel Otto Uexküll pärandas piiskopilt saadud valdused oma venna Hermanni poegadele Claus, Otto ja Bertram Uexküllile. Vennad jagasid päranduse 15. jaanuaril 1419 nii, et Claus sai endale seni Otto käes olnud Pühajärve mõisa. Ürik mainib, et mõisa juures asus Perenere küla ning mõisale kuulus neli vakust. Esimene vakus kandis nime Wodis ja seal asusid Oimule, Karabo ja Arole külad, teine vakus oli Oielle ning seal asusid Warges ja Oidekunde, kolmas aga Tzoro, kus olid Virro ja Virga külad, mis olid "mäletamata aegadest" olnud Uexkülli pärusvara, ning viimaks Kowoli vakus, kus asus Safinge küla. 15. mail andis keiser Friedrich III Gratzis Claus Uexküllile loa pärandada valdused ja varad Tartu piiskopkonnas oma tütrele.[1]
29. mail 1475 pantis Peter Uexküll, rüütel Bertrami poeg, Bartholomäus Tiesenhausenile, rüütel Peteri pojale, 5100 vana Riia marga eest osa Pühajärve maadest, jättes mõisa 2500 marga eest endale. Panditud maal asusid küla Waex, Emde veskikoht, Arroli küla ja selle juures olev linnujahiks kasutatud maa, külad Wetzs, Maines, Karo ja Aiamell. 25. mail 1477 läänistas Tartu piiskop Pühajärve mõisa Peter Uexküllile, koos Waly-nimelise küla, Emde veskikoha, Arroli, Arroli linnumaa, Mainesi, Karo, Aaimali ja kindlusemüüridega, samuti küla nimega Waimins. Peter Uexkülli soovitusel läänistas piiskop 1482. aastal tema vennale Wolmar Uexküllile kõigi oma valduste pärimisõiguse Vana-Antslas.[1]
Enne 1508. aastat oli Pühajärve pärisomanik Otto Uexküll, kuid Hans von dem Löwenwolde lesk ja lapsed olid mõisa pandipidajad. 30. aprillil 1510 nimetatakse sellena Jacob von dem Löwenwolde. 3. veebruaril 1529 ja 3. veebruaril 1530 tõendas Reinhold Taube Johann Uexküllile Vana-Antslas saadud 2450 ja 600 marga vastuvõtmist Pühajärve mõisa ja selle juurde kuuluvate varade eest.[1]
1542. aastal surnud Johann Uexküllist jäid maha Vana-Antsla, Mõniste, Saru ja Pühajärve mõisad. Vana-Antsla läks tema nooremale pojale Ottole, kuid ülejäänud vanemale pojale Johannile. Aastail 1560–1590 elas Pühajärve mõisas Johann Maydell, keda nimetatakse Hermann Ferseni testamendis 16. detsembrist 1574 kui "Johann Maydell von der Wollust", mis viitab, et ta võis olla vähemalt pandipidaja, kui mitte mõisa omanik. Päriselt Maydelli perekonnale läks mõis aga alles 16. sajandi lõpus.[1]
Hiljem konfiskeeris Poola valitsus Pühajärve mõisa ja liitis selle Sangaste mõisa majandusvarade hulka, kuid juba 9. jaanuaril 1601 restitueeris hertsog Karl mõisa Johann Uexkülli lesele Annale (neiupõlvenimi Rosen). Gustav II Adolf kinnitas mõisa omandiõiguse Anna lastele 14. märtsil 1626 Narvas maanõunik Bernhard von Scharenbergi juuresolekul.[1] Mõis kuulus Uexküllidele kuni 17. sajandini.[2] Rittmeister Berend Johann Uexküll müüs Pühajärve mõisa 1. veebruaril 1679 Kuressaares lipnik Heinrich Leonhard von Rehbinderile.[1]
Mõisa päris viimase poeg, Rootsi major Carl Wilhelm von Rehbinder, kes oli Pühajärve omanik veel 1725. aastal ja müüs selle hiljem ooberst Wilhelm von Schwandernile. Tema lesk Anna Barbara (neiupõlvenimi Bauer) soovis mõisa jätta oma väimehele Friedrich Wilhelm von Rennenkampffile, kuid too suri 1749. aastal. Seepeale müüs proua von Schwandern Pühajärve mõisa 1750. aastal Claudius Hermann von Samsonile. Temalt päris mõisa poeg, kreisikohtunik Claudius Hermann von Samson.[1]
Hermann von Samsoni tütred pantisid Pühajärve mõisa 1. augustil 1823 50 000 rubla eest kohtuniku Alexander Woldemar Guillemer de Villeboisele, Alexander Voldemar Guillemot de Villebois’le, kes sai 7. septembril 1833 mõisa pärusomanikuks. Temalt päris kinnisvara 8. oktoobril 1834 abikaasa Sophie (neiupõlvenimi Stackelberg), kes sai mõisaomanikuks kohtuotsusega 13. aprillil 1836. Samal aastal hakati saksa keeles nime Wollust asemel kasutama nime Heiligensee.[1]
1841. aastal toimus mõisas Pühajärve sõda[3].
20. jaanuaril 1842 pantis Sophie mõisa 50 000 rubla eest Wilhelm von Strykile, kes sai 26. mail 1844 selle pärusomanikuks ja lasi endale kinnistada 18. septembril 1844. 8. veebruaril 1858 müüs ta mõisa 122 000 rubla eest Julie von Schrenkile (neiupõlvenimi von Sivers), kellele see kinnistati 15. septembril 1859. Tema pärijad ja lapsed, Hermann Friedrich, Helene Charlotte, August Leopold, Alma Julie Leopoldine ja Bertha Elisabeth von Schrenk, müüsid Pühajärve mõisa 6. mail 1872 90 250 rubla eest August von Siversile.[1] Historitsistliku peahoonega mõis kuulus talle veel 1887. aastal.[2]
1912. aastal ostis mõisa Erich von Hofmann, kes oli ka mõisa viimane võõrandamiseelne omanik. Ta mõrvati Riias bolševike poolt märtsis 1919.
Pärast 1919. aasta maareformi läks mõis põllutööministeeriumi hoolekandevalitsuse ja 1926. aastal haridusministeeriumi alluvusse. 1930. aastal rentis ministeerium mõisasüdame Eesti Turistide Ühingule, kes asutas siia Turistide Kodu. Pühajärve loss hävis Teises maailmasõjas[2] 1944. aasta kaitselahingute ajal.
Mõisa kõrvalhoonetes jätkus puhkekodu tegevus ka pärast Teist maailmasõda. 1949. aastal reorganiseeriti puhkekodu tuberkuloosisanatooriumiks. Endine Pühajärve loss taastati muudetud kujul 1951. aastal. 1967. aastal reorganiseeriti sanatoorium taas puhkekoduks.
Praegu on endine mõisa peahoone ehk härrastemaja muudetud puhkekeskuseks[3][4].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Leonhard von Stryk: Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil, Der ehstnische District mit vier karten. 1877. Lk 117–120.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Koovit, Risto-Pearu (8. jaanuar 2024). "Artiklisari Eestimaa linnused: Ugandi pealinn Otepää hävis rüüsteretkede tules". Imeline Ajalugu. Vaadatud 26. jaanuaril 2024.
- ↑ 3,0 3,1 Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 451.
- ↑ Pühajärve Spa ja Puhkekeskus
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 323 [1].
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Pühajärve mõis Otepää valla lehelt
- Pühajärve mõis Eesti mõisaportaalis
Kirik: Otepää
Mõisad: Arula mõis | Ilmjärve mõis | Kastolatsi mõis | Kintsli mõis | Neeruti mõis | Nüpli mõis | Palupera mõis | Pilkuse mõis | Päidla mõis | Pühajärve mõis | Vana-Otepää mõis | Vidrike mõis