Mart Helme

Allikas: Vikipeedia
Mart Helme, 2015

Mart Helme (sündinud 31. oktoobril 1949 Pärnus) on Eesti poliitik ja endine diplomaat, alates 13. aprillist 2013 Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees.

Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Mart Helme lõpetas 1968. aastal Pärnu 2. Keskkooli ja 1973. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo osakonna.

Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Helme kirjastuse Eesti Raamat marksismi-leninismi osakonnas, seejärel ajalehe Harju Elu korrespondendina, siis ajakirja Pioneer toimetuses. 1986. aastast tegeles ettevõtlusega, nii põllumajanduses kui kirjastamisäris, kust suundus Eesti Kirjastuste Liidu tegevdirektoriks. Aastani 1992 oli ta Eesti Kirjastajate Liidu tegevdirektor. 1994. aastal läks ta riigiteenistusse Eesti Vabariigi välisministeeriumis. 1995. aastal määras president Lennart Meri ta Eesti Vabariigi erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Venemaa Föderatsioonis. Pärast volituste lõppemist 1999 tuli ta Eestisse tagasi ning oli välisministeeriumi asekantsler poliitika ja pressi alal. Aastail 20032004 töötas ta ka põllumajandusministri nõunikuna.[1] Ta oli 20052009 Europarlamendi liikme Tunne Kelami nõunik, aastast 2001 töötanud Rahvusvahelise Ülikooli Audentes õppejõuna. Aastast 2009 on ta kirjastuse Kunst juhatuse esimees.

Tegevus muusikuna[muuda | muuda lähteteksti]

Helme oli ansambli Fix üks asutajatest ja esimene vokalist ja basskitarrist 1968–1972. Aastani 1986 osales ta ansamblites Hallo, Vitamiin ja Hübriid.[2]

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Mart Helme kõnet pidamas Sinise Äratuse tõrvikurongkäigul 24. veebruaril 2015

1999. aastal asutas Helme Konservatiivide Klubi.

4. augustil 2002 ühines Põllumeeste Koguga Konservatiivide Klubi. Uueks nimeks võeti Rahvuslik Konservatiivne Partei – Põllumeeste Kogu (RKP-PK) ja erakonna esimeheks valiti Mart Helme. 16. novembril 2002 otsustas RKP-PK erakorraline suurkogu liituda ka Eesti Iseseisvusparteiga, et koos minna 2003. aasta Riigikogu valimistele. Uue partei nimeks pidi saama Rahvuslik Konservatiivne Iseseisvuspartei – Põllumeeste Kogu (RKIP-PK). Ühinemisprotsess katkes, kuna Aleksander Einselni vastased hoidsid ära ka Konservatiivide Klubiga seotud juriidilised toimingud. Uue erakonna teke jäi notariaalselt registreerimata, Mart Helme ja konservatiivid heideti erakonnast välja, esimehe kohusetäitjaks määrati Lembit Blauhut. Riigikogu valimistest jäädi kõrvale.

2003–2005 kuulus Helme Rahvaliitu.

2003. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Rahvaliidu nimekirjas valimisringkonnas nr. 5 (Hiiu maakond, Lääne maakond ja Saare maakond). Ta kogus 493 häält ja ei osutunud valituks.[3]

2011. aasta Riigikogu valimistel kogus ta üksikkandidaadina 2467 häält ehk 4,7% 1. valimisringkonnas antud häältest. Sellest ei piisanud Riigikokku pääsemiseks. Ta oli üks ühinenud üksikkandidaatidest.

2012. aastast kuulub ta Rahvaliidu ja Eesti Rahvusliku Liikumise järglasse, Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda ja on selle juhatuse liige.

13. aprillil 2013 toimunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongressil valiti Helme 253 poolthäälega erakonna esimeheks.[4]

2013. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideeris Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas Tallinna Linnavolikogusse. Ta kogus valimisringkonnas nr. 2 (Kesklinna linnaosa) 1027 häält, kuid ei osutunud valituks.[5]

2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kandideeris Mart Helme EKRE nimekirjas ja kogus 2830 häält.[6]

2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas valimisringkonnas nr 12 (Pärnu linn ja Pärnu maakond). Ta kogus 6714 häält ja valiti Riigikokku.[7]

Mart Helme osales 2016. aasta presidendivalimistel. Ta sai 24. septembril valimiskogus esimeses voorus 16 häält ja teise vooru edasi ei pääsenud.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Mart Helme Suure-Lähtru mõisas, 2008

Rein Helme oli Mart Helme vend ning nende õepoeg on Enn Auksmann.

Mart Helme oli abielus Sirje Helmega. Neil sündisid[1] tütar Triin Pappel[8][9] ning kaksikud Martin Helme ja Maarja Vaino.

Tema praegune abikaasa on Helle-Monika Helme (Toming). Neil on kaks ühist last: 13. oktoobril 2004 sündinud tütar Anna Martina ja 11. aprillil 2000 sündinud poeg Mark Alexander. Peres on ka Monika poeg Aap.[10]

Mart Helmele kuulub kunagise Suure-Lähtru mõisa härrastemaja.[11]

Helme on nooruses harrastanud jalgpalli.[12]

Tsitaat[muuda | muuda lähteteksti]

„Eesti on piiririik ja eesti rahvas piirirahvas, kelle olemasolu on kogu viimase aastatuhande jooksul olnud ohus. Meie ei saa endale lubada luksust punaprofessorite või vasakliberaalide retseptide kohaselt lolli mängida. Me peame nägema asju nii, nagu need reaalsuses on: Venemaad oma põlisvaenlasena, siinsete venelaste kriitilist massi Moskva viienda kolonnina ja multikulturalistlikke liberaale rahvuskehandi nõrgestajate ja lõhestajatena. Ja peame olema aina valmis enda eest seisma. Sest see loeb. Mitte aga eurotädilik loba mõistmisest ja andestamisest.“

[13]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • India Ašoka ajal : auhinnatöö. TRÜ üldajaloo kateeder, Tartu, 1972.
  • Kolm korvi. Tallinn, 1979.
  • Pesakast. Tallinn, 1984.
  • Puhkus Lihavõttesaarel. Tallinn, 1990.
  • Langevarjurid. Tallinn, 1991.
  • Kremli tähtede all. Tallinn, 2002. ISBN 9985-54-051-4
  • Pronksiöö proloog: artiklite kogumik. Tallinn, 2007. ISBN 978-9949-437-04-7
  • Kaks mõõka: Hiina juttude kogumik. Tallinn, 2009. ISBN 978-9949-437-45-0
  • Vana vaskne laevakell. Tallinn, 2009. ISBN 978-9985-71-897-1
  • Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas. Tallinn, 2010. ISBN 978-9949-437-86-3

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Mart Helme artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Enamus Mart Helme artikleid leiate leheküljelt:[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid Mart Helmest[muuda | muuda lähteteksti]