Paul Alvre

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Paul Alvre autogramm

Paul-Johannes Alvre (aastani 1937 Simenson; 3. jaanuar 1921, Tartu[1]18. november 2008) oli eesti keeleteadlane.

Ta õppis 1933-1940. aastal Hugo Treffneri Gümnaasiumi. Ta õppis aastatel 1940–1943 Tartu Ülikoolis eesti keele ja sugulaskeelte alal ja 1943. aastal Turu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, lühemat aega ka Suomenlinna sõjamerekoolis.[1]

1941. aastal oli Alvre metsavend, 1942-43 teenis Saksa sõjaväes. 19431944 teenis ta vabatahtlikuna Soome mereväes, saades lõpuks alamleitnandi kraadi.[1] 1944 naasis ta koos teiste soomepoistega Eestisse, kus võitles nõukogude okupantidega, kuid samal aastal naasis Soome.

Teise maailmasõja järel lõpetas Paul Alvre 1946. aastal Helsingi ülikooli. 1946–1948 oli ta Jyväskylä Pedagoogilise Instituudi eesti keele lektor.

Pärast soomepoiste väljaandmist Nõukogude Liidule 1948. aastal (Alvrel õnnestus põgeneda vangirongilt) töötas eesti ja ladina keele õpetajana Viljandis: 1948-49 Viljandi kaubandustehnikumis, 1949-51 Viljandi 2. Keskkoolis, 1949-60 meditsiinikoolis. 1961-67 oli ta toimetaja kirjastuses Valgus.[1] 1966. aastal kaitses ta Tartu Ülikooli juures filoloogiadoktori kraadi (väitekiri "Morfologis-äännehistoriallinen tutkimus monikkovartalon muodostuksesta suomessa verrattuna sukukieliin").

1968. aastast oli Alvre õppejõud Tartu Riikliku Ülikooli soome-ugri keelte kateedris, 1970. aastast professor (1979-91 ka prodekaan) ning 1993. aastast emeriitprofessor, kuid jätkas siiski õpetamist. Pikkade tööaastate vältel luges ta kursusi soome kirjakeele ajaloost, semantikast, fraseoloogiast ja ajaloolisest morfoloogiast, vadja keelest, läänemeresoome keelte kõrvutavast grammatikast, uurali keelte sõnavarast ja morfoloogiast. Tema juhendamisel valmis 15 väitekirja.

Teadustöös keskendus Alvre eelkõige läänemeresoome keelte morfoloogiale ja sõnavarale. Ta avaldas ligi 550 teadustööd, sealhulgas monograafia "Eesti kirja- ja murdekeele morfoloogiat" (1985). Samuti koostas ta terve rea algupäraseid õppevahendeid üliõpilastele.

Ta oli mitme rahvusvahelise teadusseltsi välisliige ning tegutses soomepoiste Eesti ühenduses.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Paul Alvre (enne nime eestindamist Simensoni) vanemad olid kingsepp Juhan Simenson-Alvre (1893-1976) ja Emilie Kottart (1892-1940). 1977. aastal abiellus ta arstiteadlase Lea Bostoniga (sündinud Tiikmaa, 1929; 1. abielus 1949-65 Boston).[1]

Järelehüüdes iseloomustas fennougrist Ago Künnap Alvret järgnevalt: "40 koostööaasta jooksul ei kuulnud ma kolleeg Paul Alvret kordagi kurjustavat, kurtvat ega nurisevat ei olude, inimeste, ilma ega tervise üle. Kunagi ei kaotanud ta enesevalitsust. Ühestki ülesandest ülikoolis ei püüdnud ta keelduda. Tema kodu uksed olid omainimestele lahkesti valla, eriti idapoolsetest soomeugrilastest õppuritele, kes olid ju oma kodust kaugel ja kes teda ta isaliku hoole pärast ka väga hindasid. Kõiki asju talitas professor Paul Alvre tasa ja targu, välise kenitlemiseta. Samal ajal oli ta nõudlik, seda ennekõike enese suhtes."[2]

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944" 3. kd. Tartu 1994, lk 382
  • "Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood" Tallinn 1997, lk 41–42
  • Heino Relvik "Mereväe soomepoisid" Tallinn 2003, lk 91
  • Professor Paul Ariste: Biobibliograafia 1921-2000.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Paul Alvre Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
  • Ago Künnap "Paul Alvre 3. I 1921–18. XI 2008" (pdf)Keel ja Kirjandus 2009, nr 1, lk 84–87