Lahing Saaremaa Uues sadamas

Allikas: Vikipeedia
Lahing Saaremaa Uues sadamas
Osa Liivimaa ristisõjast
Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Toimumisaeg suvi 1215
Toimumiskoht Saaremaa (praegune Eesti)
Tulemus ristisõdijate taandumine
Osalised
eestlased ristisõdijad
Jõudude suurus
200 laeva 9 laeva

Lahing Saaremaa Uues sadamas oli sõjaline kokkupõrge Liivimaa ristisõja ajal, kus saarlased ründasid tormi tõttu Saaremaa Uude sadamasse varjunud ristisõdijate laevu. Lahingu kirjeldus pärineb Henriku Liivimaa kroonikast.

1215. aasta suvel, juuni keskpaiku, alustas teekonda Riiast Saksamaale 9 koget ristisõdijate, Ratzeburgi piiskop Philippi ja Eestimaa piiskop Theoderichiga pardal. Liivimaal võitlemas käinud ristisõdijad olid pöördumas koju Saksamaale, piiskopid aga minemas kirikukogule Roomas. Nendega oli kaasas ka Liivimaa kroonika autor Läti Henrik, mistõttu on ta seda reisi suhteliselt detailselt kirjeldanud.

Kohe teekonna alguses tormi ja vastutuule kätte sattunud laevad otsisid varju Saaremaa Uuest sadamast (portus novus). Selle asupaiga kohta on palju erinevaid hüpoteese. Erinevate arvamuste järgi võis see olla Sõrve lõunatipu kohal, Salme jõe suudmes, Lülle lahes, Lõu lahes või kusagil Hiiumaa rannikul. Teada saanud, et laevad tulevad Riiast, kogusid saarlased sõjaväe ja sulgesid sadama kitsa sissepääsu, uputades sinna kividega täidetud vanu laevu ja puitehitisi. Paatidega maal vilja lõikamas käinud ristisõdijatele korraldati varitsus ja 8 neist võeti kinni.

Saarlased saatsid teistesse Eestimaa maakondadesse teate, et nad on vangistanud Riia piiskopi koos ta sõjaväega. Selle peale tuli saarlaste juurde lisavägesid ka Eestimaa mandriosast. Ühel hommikul alustasid eestlased rünnakut, ilmudes 200 laevaga ristisõdijate kogede vastu. Nad olid ehitanud kolm suurt kuivade puude hunnikuga parve, mis põlema süüdatuna allatuult kogede poole saadeti. Ristisõdijate olukorda raskendas asjaolu, et nende laevad olid hõlpsamaks kaitseks omavahel köitega kinni seotud – see muutis aga laevastiku keskele triiviva tuleparve eriti ohtlikuks. Parvedele vett valades ja tuule suuna muutuse tõttu laevade süttimise ohust lõpuks siiski pääseti, Läti Henriku kohaselt tänu piiskopi palvetele ja Jumala sekkumisele. Samal ajal nende pihta nooli lasknud ning odasid, kive ja nuiasid heitnud eestlastel läks siiski korda paljusid ristisõdijaid vigastada.

Pärast seda kokkupõrget otsustati proovida väljuda sadamast teist teed mööda, üle madaliku. Väiksematesse paatidesse asunud ristisõdijad võtsid laevade ankrud ja viisid need üle madaliku ning hakkasid siis köitega ka laevu sealt üle tõmbama. Seda tehes vigastasid ründavad eestlased küll paljusid ristisõdijaid, kuid kõik laevad õnnestus sel moel lõpuks süvamerele saada ja piiramisrõngast vabaneda. Samas tapsid ammukütid ka hulga eestlasi, kes nüüd kahenädalase piiramise luhtumise pärast ärritatutena üksteist süüdistama hakkasid, omavahel kaklema läksid ja lõpuks laevadel igaüks oma teed lahkusid. Mõnda neist jälitama hakanud ristisõdijatel õnnestus kätte saada üks laev, mis hiljem endaga Ojamaale kaasa viidi. Jätkuvate tormiste ilmade ja vastutuule tõttu aga esialgu liikuma ei pääsetud. Alles kolme nädala pärast, kui laevadel juba tõsine näljahäda oli tekkinud, saadi soodsa tuule abil Ojamaa poole purjetama hakata.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XIX 5–6, lk 163–167.
  • Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 108</ref>