Vladimir Mstislavitš

Allikas: Vikipeedia
Vladimir sõjakäigul

Vladimir Mstislavitš oli Pihkva vürst 13. sajandi alguses. Ajalooallikates esineb ta nimi 1180. kuni 1226. aastani.[1]

Vladimir oli Rjurikovitšite dünastia, Kiievi suurvürsti (11131125) Vladimir Monomahhi poja, Kiievi suurvürst (1125–1132) Mstislav Vladimirovitš Suure poja, Rjurikovitšite Smolenski liini Smolenski vürsti (1127–1167) ja Kiievi suurvürsti (1154–1155, 1159–1161, 1161–1167) Rostislav Mstislavitši poja, Msistlav Rostislavitši Vapra (Мстислав Ростиславич Храбрый) kes oli Smolenski vürst (1175–1177) ja Novgorodi vürst (1179–1180) järglane. Tema vend Mstislav Mstislavitš hüüdnimega Udaloi oli Novgorodi vürst aastatel 1209–1215 ja 1216–1218 (või 1217) ja Galiitsia-Volõõnia vürst 1219–1226 ning teine vend David Mstislavitš, Toropetsi vürst.

Sõjakäigud Muinas-Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Novgorodi ja Pihkva kroonikate ning Henriku Liivimaa kroonika kohaselt käis Vladimir 1210. aastal koos oma venna Novgorodi vürsti Mstislav Mstislavitšiga sõjaretkel Otepää vastu, alistas linnuse, nõudis ugalastelt andamit (400 nogaatat, umbes 80 kg hõbedat) ja ristis neid õigeusku, andes nii aluse Novgorodi ja Pihkva vürstiriikide hilisematele võimupretensioonidele Ugandi suhtes.[2][3][4]

Liidu sõlmimise pärast Riia piiskop Albertiga (ta oli oma tütre Alberti vennale Theodericile naiseks andnud) aeti ta 1212. aasta kevadel Pihkvast ära. Kõigepealt Polotski vürsti juurde läinud Vladimir sealt tuge ei saanud ja liikus edasi Riiga piiskop Alberti juurde.[5]. Ta osales piiskopi poolel läbirääkimistel Polotski vürstiga, kus saavutati vürsti loobumine oma maksukogumisõigusest Väina liivlaste seas.[6]. Piiskopi teenistuses olles määrati ta algselt foogtiks Autinesse, pärast selle piirkonna üleandmist Mõõgavendade ordule aga Idumeasse, oma väimehe Theoderici asemele.[7] Kuna tema valitsemise ajal tehtud otsused ei meeldinud paljudele, sh Ratzeburgi piiskop Philippile, läks ta nende soovil tagasi Venesse.[8] 1213./1214. aasta talvel tuli ta oma perega siiski jälle Idumeasse, asudes Metimne linnusesse. Peagi lahkus piiskop Albert ajutiselt Liivimaalt, andes võimu üle Vladimiriga konfliktis olevale piiskop Philippile. Samal ajal läks Vladimir tülli ka Idumea preestri Alebrandiga, kelle arvates rõhus ta liialt oma alamaid. Vladimir lahkus oma perega taas, seekord lõplikult.[9]

Hiljemalt 1216. aastal oli Vladimir uuesti Pihkva valitsejaks saanud. Sel ajal alistusid Ugandi vanemad Riia piiskopi võimule, mis tekitas pahameelt pihkvalastes, kes pidasid seda piirkonda oma mõjusfääri kuuluvaks. Eesotsas Vladimiriga tehti sõjaretk Otepääle, nõuti karistuseks kohalikelt maksu ja rüüstati ümbrust.[10] 1217. aastal osales ta oma vägedega Otepää linnuse edukal piiramisel.[11] Varsti pärast seda lubas Novgorodi uus vürst Svjatoslav Mstislavitš eestlastele, et tuleb neile koos Vladimiriga appi piiskopi ja ordu vastasele sõjakäigule, kuid see üritus teoks ei saanud.[12] Sõjavägi koguti alles 1218. aastal, kui Novgorodis sai võimule järgmine vürstVsevolod Mstislavitš. Vägi, kuhu kuulusid ka Vladimir ja tema poeg Jaroslav, suundus Eestimaale, kus peeti lahing seal viibinud ordu ja piiskopi sõjajõududega, ja liikus seejärel Liivimaale, rüüstates muuhulgas ka Vladimiri endisel võimualal Idumeas.[13]

Eelnev
'
Pihkva vürst
12091211
Järgnev
'
Eelnev
'
Pihkva vürst
12121213
Järgnev
'
Eelnev
'
Pihkva vürst
1216
Järgnev
'

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Indriķa hronika, XIV, kommentaar 6
  2. HLK, XIV 2, kommentaar 7, lk 103
  3. Vahtre, lk 65–67
  4. Indriķa hronika, XIV, kommentaar 8
  5. HLK, XV, kommentaar 41, XV 13, lk 129–131
  6. HLK, XVI 2, lk 133-135
  7. HLK, XVI 7, lk 145
  8. HLK, XVII 4, lk 147
  9. HLK, XVIII 1-2, lk 149
  10. HLK, XX 3, lk 173
  11. HLK, XX 7–8, lk 175–177
  12. HLK, XXI 2, lk 179
  13. HLK, XXII 2–6, lk 185–191

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
  • Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
  • Vahtre, Sulev. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn : Olion, 1990.