Lembit Jaanits
Lembit Jaanits (22. jaanuar 1925 Tartu – 5. juuli 2015) oli eesti arheoloog, kes oli spetsialiseerunud Eesti kiviaja, eriti neoliitikumi uurimisele.
Haridus
[muuda | muuda lähteteksti]Jaanits alustas õpinguid Tartu Ülikoolis 1942. aastal ning kaitses 1948. aastal ajaloo ja arheoloogia erialal diplomitöö.[1] 1954. aastal kaitses ta väitekirja "Neoliitikumi ja varase metalliaja asulad Emajõe suudmealal" ja sai ajalookandidaadi kraadi. 1959. aastal ilmus see venekeelse monograafiana "Поселение эпохи неолита и раннего металла в приустье р. Эмайыги".[2]
Töö
[muuda | muuda lähteteksti]Õpingute kõrvalt alustas Jaanits 1943. aastal tööd Tartu Ülikooli arheoloogiamuuseumis.[1] Pärast diplomitöö kaitsmist töötas Jaanits 1968. aastani Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi arheoloogiasektoris, algul nooremteadurina, hiljem vanemteadurina. Aastatel 1968–1990 oli ta Ajaloo Instituudi arheoloogiasektori juhataja ja aastatel 1990–1993 samas juhtivteadur.
Aastate jooksul teostas Jaanits väljakaevamisi järgmistel tuntud asulakohtadel:
- Akali (1949–1950, 1952, 1966)
- Kullamäe (1951–1952)
- Kunda Lammasmägi (1949, 1961)
- Kääpa (1959–1962, 1974)
- Naakamäe (1958–1959, 1961–1962)
- Narva Joaoru linnamägi (1954, 1957, 1960, 1962–1964)
- Pulli (1968–1976)
- Riigiküla III (1958)
- Siimusaare (1961–1964) koos Henn Mooraga
- Tamula (1955–1956, 1961, 1968, 1988–1989)
- Valma (1950, 1953–1955)
Ta uuris ka järgmisi kalmeid ja matmispaiku:
- Ardu (1953)
- Kivisaare (1962, 1965; Kolga-Jaani vallas Meleski külas)
- Kunila (1949; Puurmani vallas)
- Loona matmispaik ja asulakoht (1956–1959)
Jaanitsalt pärineb tüüpilise kammkeraamika kultuuri soome-ugri päritolu teooria.[2] Ta oli esimene, kes esitas süstematiseeritud vaate Eesti nooremasse kiviaega ning täiendas oluliselt keskmise kiviaja andmestikku.[3]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema abikaasa oli Linda Pehk (1921–1996). Arheoloog Kaarel Jaanits (1945–2012), bioloog Enel Jaanits (1953–2015) ja graafik Külle Jaanits on nende lapsed.
Tema teine elukaaslane oli ajaloolane Elina Jaanits (sünninimega Elina Öpik; 1928–2006). Neil on poeg Laur Jaanits. Abikaasa isa oli astronoom Ernst Öpik.
Teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]- Янитс Л. Ю. 1959. Поселения эпохи неолита и раннего металла в приустье р. Эмайыги (Эстонская ССР). Таллин.
- Jaanits, L. 1956. Arheoloogilistest välitöödest Eesti NSV-s 1955. aastal. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused, 4, 308–320.
- Jaanits, L. 1970. Kultuuri arengupidevusest Eestis üleminekul keskmiselt nooremale kiviajale. – Studia archaeologica in memoriam Harri Moora, toim. M. Schmiedehelm, L. Jaanits & J. Selirand. Tallinn, 81–87.
- Jaanits, L. Soomeugrilaste hargnemisest arheoloogia andmeil. Keel ja Kirjandus, 1973, nr 12, lk 711-724
- Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. 1982. Eesti esiajalugu. Tallinn.
- Saluäär, U. 2000. Lembit Jaanitsa avaldatud tööd. Publications by Lembit Jaanits. – Muinasaja Teadus 8. Tallinn, 19–26.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 Kangert, Nele (2012). "Lembit Jaanits – mees, kes tahtis teada saada, millega kõik algas". Tutulus. Eesti Arheoloogia Aastakiri. Vaadatud 22.01.2025.
- 1 2 Peets, Jüri (22.01.2000). "Lembit Jaanits ja tema ajastu". Eesti Päevaleht. Vaadatud 22.01.2025.
- ↑ Kriiska, Aivar (2015). "Lembit Jaanits – in memoriam". Tutulus. Eesti Arheoloogia Aastakiri: 60.
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- TEA entsüklopeedia, 9. köide, 139.
- Kriiska, A. 2000. Arheoloog Lembit Jaanits 75. – Ajalooline Ajakiri, 2, 133–135.
- Peets, J. 2000. Lembit Jaanits 75. – Eesti Arheoloogia Ajakiri, 4/1, 86–87.
- Tõnisson, E. & Kriiska, A. 2000. Lembit Jaanits 75 [eesti ja inglise k.]. – Muinasaja Teadus 8. Tallinn, 9–18.