Poola ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Poola lipp ja vapp Poola lipp ja vapp
Poola lipp ja vapp

Poola ajalugu on ülevaade Poola riigi kujunemisest ja ajaloolistest sündmustest, mis algas lääneslaavlaste saabumisega, kes panid aluse praeguste Poola alade paiksele asustusele.

Poola 21. sajandil

Piastide dünastia valitsusajal, 966. aastal võeti Poolas vastu kristlus ja rajati keskaegne monarhia. Jagelloonide dünastia tõi kaasa tihedad sidemed Leedu suurvürstiriigiga, kultuurilise arengu ja territoriaalse laienemise, mis päädis Poola-Leedu ühisriigi Rzeczpospolita loomisega 1569. aastal.

Oma varases arengujärgus oli Rzeczpospolita jätk Jagielloonide aegsele õitsengule. 17. sajandi keskpaigast algas ent suurriigi allakäik, mille põhjustasid laastavad sõjad ja valitsussüsteemi murenemine. 18. sajandi lõpul alustati ulatuslikke sisereforme, kuid reformid ei jõudnud lõpuni, kuna rea sissetungide ja anneksioonide käigus lõpetasid Vene keisririik, Preisi kuningriik ja Habsburgide valitsetud Austria keisririik 1795. aastal Poola sõltumatuse.

Nii polnudki iseseisvat Poola riiki üle sajandi, 1918. aastani. 1864. aastani korraldasid poolakad hooti ülestõuse. Pärast viimase vastuhaku luhtumist säilitas poola rahvas oma identiteedi haridustegevuse, majanduse ja ühiskonna moderniseerimise toel. Uus võimalus vabaduseks avanes alles Esimese maailmasõja lõpul, kui Poola jaganud suurriigid nõrgenesid sõja ja revolutsioonide mõjul.

Teine Poola Vabariik loodi 1918. aastal ja püsis 1939. aastani, mil selle hävitasid koostöös Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit, mis Teise maailmasõja algul Poolasse tungisid. Miljonid Poola kodanikud hukkusid Saksa okupatsiooni all. Poola eksiilvalitsus korraldas Poola väeosade tööd niihästi lääne- kui ka idarindel, andes oma panuse liitlasvägede võitu. Kui Saksa väed Punaarmee surve all Poolast lahkusid, loodi Nõukogude mõjutsoonis sotsialistlik satelliitriik Poola Rahvavabariik.

Sõjajärgsete piirimuudatuste käigus nihkus Poola geograafiline asend läände. Riik kaotas suure osa oma traditsioonilisest paljurahvuslusest. 1980. aastate teisel poolel haaras Poola reformiliikumine Solidarność ühiskonnas võtmerolli, mis võimaldas sel siirduda kommunistlikust riigikorrast rahumeelselt kapitalismi ja parlamentaarsesse demokraatiasse. Selle protsessi tulemusel sündis tänapäevane Poola Vabariik.

Esiaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Ülevaade Hallstatti ja La Tène'i kultuuride levikust ██ Hallstatti kultuuri ala (800 eKr) kollane ██ Hallstatti kultuuri mõjuala (u 500 eKr) helekollane ██ La Tène'i kultuuri ala (450 eKr) roheline Märgitud on suuremate keldi hõimude asualad La Tène'i perioodi lõpuks

Arheloogilised andmed kinnitavad, et tänapäeva Poola aladele asusid rauaajal Määrimaalt keldid ca 400 aastat eKr. Keldi tsivilisatsioon kerkis esile umbes 700 eKr AustriasHallstatti kultuurina. Esimesed asunikud saabusid Alam-Sileesia aladele, tänapäeva Wroclawi linnast lõunapool. Teine grupp kelte asustas alad tänapäeva Krakówi linna lähedal ja Väike-Poola vojevoodkonda[1]. Arheoloogilised väljakaevamised on leidnud keltide hauakalmeid Odra jõe vasakult kaldalt ajavahemikust 400–120 eKr ja Sani jõe piirkonnast Krakówi linna lähedal, ajavahemikust 270–170 eKr.

Next.svg Pikemalt artiklis Keldid

1. aastatuhande alguses rändasid germaanlaste hõimud goodid Scandzast, milleks peetakse Lõuna-Skandinaavias asuvat Götalandi ja ka Ojamaad (Gotlandi), Wisła ülemjooksule, maale, mis hakkas kandma nime Gotiscandza. Edasi viis nende tee maale nimega Oium (Aujom ehk Vetemaa), mis arvatavasti asus Dnepri keskjooksul.

Next.svg Pikemalt artiklis Goodid

Vanaaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Slaavlaste asualad 9. sajandil
Lääneslaavlaste asualad 9.–10. sajandil

Enne Poola aladel asuvate lääneslaavlaste hõimude ühendamist ühise valitsemise alla elutsesid aladel Läänemerest, Visla ja Odra vahel ja kuni Karpaatideni erinevad slaavlaste hõimud.

Lääneosas, Läänemere ääres elasid polaabide hõimud: polaabi slaavlased, kes asusid Elbe ääres; vagrid (hilisema Ida-Holsteini aladel) ja obodriidid[2]Elbe alamjooksul ja Läänemere ääres (hilisema Mecklenburgi aladel). Vendid, kes elasid Visla ääres ja sellest ida pool. Idapool Elbe jõe keskjooksult, Odrani ulatuvatel aladel asusid ljuutitšid. Üks neist hõimudest asus ka Rügeni saarel, kus asus kultuspaik Arkona neemel (Jaromarsburg). (vt. Vendi ristisõda)

Peene jõest idapool asusid pomoraanid, kelle asuala ulatus Recknitzi jõe ja Visla alamjooksu vahelisele alale[3]. Pomoraanid jagunesid hiljem mitmeks hõimuks (kašuubid ja 20. sajandi keskel lõplikult hääbunud slovintsid). Polaabidest arenesid hiljem kõrvuti mitme teise rahvaga välja ka tänapäeva Lausitzi piirkonnas elavad sorbid – tänapäevani eksisteeriv rahvus.

Visla jõe keskjooksul elutsesid masuurlased, (tänapäeva Masuuria aladel), kes oma geograafilise asukoha tõttu olid vaenulikes suhetes neid ümbritsevate balti hõimude preislaste, leedulaste ja jatvigitega.

Karpaatide ääres Visla, Sana ja Dnestri jõe ülemjooksul elasid horvaadid, kes praegusele asualale Horvaatias asusid ümber 7. sajandi alguses. Horvaadi hõimud liikusid Horvaatia aladele ja okupeerisid endised rooma provintsid: Dalmaatsia ja Pannoonia põhjas. Serbid aga liikusid Kagu-Serbia aladele ja laiendasid oma mõjualasid läände ja lõunasse, kus moodustasid Serbia kuningriigi, millest 11. sajandil ja 14. sajandil sai suurriik.

Odra jõe ülemjooksul (tänapäeva Poola ja Tšehhi piirialadel) Sileesias oli moodustunud Suur-Moravia riik juba 9. sajandi lõpus. 10. sajandil liideti Sileesia peagi varase Poola kuningriigiga

Poola vürstiriik 960–1025[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola Vürstiriik
Poola alad 960. aastal
Saksa-Rooma riigi Saksimaa hertsogiriigi idamarkide ja Poola piirialad ca 1000
Poola alad kuningas (1000–1025) Bolesław I Chrobry valitsusajal 11. sajand
Poola alad 1039. aastal

Polaanide hõim, kes elas Warta jõgikonnas, hõimukeskusega Gniezno linnuses, pidas vürst Mieszko I (ca 960992) juhtimisel 10. sajandil vallutussõdu oma lääneslaavi naabrite vastu ja ühendas keelelt ja kultuurilt lähedased hõimud lõpuks oma võimu alla. Nii liideti Odra ja Bugi jõgede ning Läänemere ja Karpaatide vahel elavad lehhiitide hõimud, kujaavlased keskusega Kruszwicas, Masoovia (keskus Plock), Ledzie Sandomierziga, Pommeri (Gdańsk ja Wolin), Sileesia hõimud (Wroclaw, Opole ja Legnica) ning vislaanid (Kraków). Mieszko I liidendas esmakordselt enamiku nüüdse Poola alast, rajades Poola riigi, mida juhtis Piastide dünastia.

Saksi Idamarki markkrahv Gero sundis sõjaga tunnistama Mieszko I vasallisõltuvust Saksa-Rooma keiser Otto I-st ja maksma talle andamit. 965. aastal võttis paganlik Mieszko I naiseks Böömimaa kuninga Boleslav I Julma tütre Dąbrówka. Uue kuningannaga koos tulid Poolasse katoliku vaimulikud, kes võtsid oma õlule misjonitöö. Vürst ise laskis end ristida 966. aastal, 968. aastal astus Poznańis, Poznańi piiskopkonnas ametisse esimene Poola piiskop Jordan.

Mieszko I poeg Bolesław I Chrobry (Bolesław Vapper, 992–1025) jätkas isa poliitikat, tunnistades Saksa-Rooma keisririigi ülemvõimu. Saksa-Rooma keiser Otto III püüdis rajada universaalset kristlikku ühendust, kus oma koht oleks ka Sclavinial, mida pidi esindama Bolesław I. 999. aastal hõivas Poola Morava, mis taasvallutati alles Tšehhi hertsog (1035–1055) Břetislav I poolt.

Aastal 1000 toimus püha Wojciechi haual Gnieznos valitsejate kohtumine, kus keiser nimetas Bolesław I keisririigi patriitsiks, andis talle üle püha Mauritiuse oda koopia ja kroonis ta keisridiadeemiga. Paavstiriigi nõusolekul andis Otto III ühtlasi loa asutada Gnieznosse Poola kiriku metropol, Gniezno peapiiskopkond. Kirikul ja esimestel benediktiini kloostritel oli tähtis roll riigi poliitilises ülesehitamises.

Poola keskaeg 1025–1569[muuda | muuda lähteteksti]

Poola jagatuna (1138) Bolesław III Krzywousty poegade vahel
Next.svg Pikemalt artiklis Poola kuningriik (1025–1385), Poola kuningriik, Sileesia

Seoses muutustega keisririigi poliitikas pärast Saksa-Rooma keisri Otto III surma tuli Poolal kaitsta oma poliitilist sõltumatust Poola-Saksa sõjas (10021018). Võit ja edukas sõjakäik Kiievisse 1018. aastal kindlustasid Bolesław I võimu Kesk-Euroopas. Kasutades olukorda saksa aladel (kus Saksa kuningas Heinrich II sõdis Baieri Nordgau markkrahvi (994–1017) Heinrich von Schweinfurtiga Baieri hertsogkonna kontrolli üle), liitis ta riigiga ka Lausitzi ja Maisseni margi ning Morava. 11. sajandi alguses liideti ka Pommeri piirkond Poola kuningriigiga.

Poola sõltumatust tunnistasid valitsejate kroonimised: 1025. aastal laskis end kroonida Bolesław I Chrobry, end samal aastal kroonida lasknud troonipretendent Mieszko II pidi aga 1031. aastal kaotatud sõja tõttu kroonist loobuma. Bolesławi surma järel (1025) aga kaotas Poola need alad. Peatselt puhkenud kodusõda, suurmaaomanike ja vägivaldselt ristitute vastuhakud sundisid noort troonipärijat Kazimierzi Poolast põgenema. Pagulaspõlvest naastes taastas ta riigi (1040–1058) ja pälvis sellega nime Odnowiciel (Uuendaja). Tema poeg Bolesław II Julge (Bolesław Śmiały, 1057–1079) võitles mitmes edukas sõjas endale krooni tagasi (1076).

Suuremate linnadena olid Poola aladel 10.–12. sajandil Wrocław, Poznań, Sandomierz, Kraków ja Gniezno. Gniezno oli Poola esimese kuningadünastia Piastide ajal üks võimukeskusi, 10. sajandi allikad (nt "Dagome Iudex") nimetasid seda Piastide Poola pealinnaks. Gnieznos rajati ka 1000. aastal roomakatoliku kiriku Gniezno peapiiskopkond.

Kuningas Bolesław II sattus hiljem konflikti Poola suurnikega, kes omakorda kartsid tugevat keskvõimu. Võitluses opositsiooniga laskis ta surmata opositsiooniliidri, Krakówi piiskopi Stanistawi ja oli seetõttu sunnitud kuningakroonist uuesti loobuma. Tema vend, troonipärija Władysław Herman leppis vürstitiitliga ja tunnistas Saksa keisririigi ülemvõimu. Ka Bolesław II Smiały poeg Bolesław III Krzywousty (11021138) jäi vaid vürstitiitliga, vaatamata oma võitudele ja Saksa pealetungi tagasitõrjumisele. 1109. aastal ühendas ta Poola suurnikud ja lihtrüütelkonna Pomorze vabastamiseks, hiljem aitas läbi viia selle ala elanike ristimist. Riik ja selle tugev keskvõim murenesid seoses feodaalsuhete arenguga ühiskonnas.

Piastide valitsetud killustunud Poola[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Piastid, Poola ajalugu Piastide dünastia ajal

Poola jaotamisele pani 1138. aastal aluse Bolesław III Krzywousty Bolesław III statuut, millega juriidiliselt kinnitas riigi jagamise 4 poja vahel (Sileesia hertsogkond, Suur-Poola hertsogkond, Masoovia hertsogkond, Kujaavia hertsogkond, Sandomierzi hertsogkond) suguvõsa vanim sai suurvürsti tiitli, Krakówi hertsogkonna ehk Senionaarprovintsi piirkonnaga ning riigi pealinnaks määrati Kraków. Bolesław III Krzywousty surmaga (1138) algasid kodusõjad tema järglaste, Piastide dünastiaharude esindajate vahel. Järgneval ajaperioodil süvenes killustatus veelgi ja 13. sajand keskel oli Poolas juba ligi 20 vürstiriiki. Keskvõimu nõrgenemine andis suurema iseseisvuse kirikule ja suurnikele.

Kesk-Euroopa poliitiline kaart 1190. aastal
Poola alad 12011241 killustumise hertsogkondade ajajärgul
Next.svg Pikemalt artiklis Sileesia hertsogkond, Suur-Poola hertsogkond, Masoovia hertsogkond, Kujaavia hertsogkond, Sandomierzi hertsogkond, Alam-Sileesia, Ülem-Sileesia

Bolesław III Krzywousty testamendi kohaselt kontrollis aastatel 1138–1146 Poola ülemhertsog, Bolesławi esmasündinud poeg Władysław II Wygnaniec, Sileesia hertsogkonda ja ka Krakówi hertsogkonda. Testament ei suutnud siiski ära hoida vägivaldset pärandikonflikti Władysławi ja tema nooremate poolvendade vahel, kes tema vastu liitusid. Pärast tema ebaõnnestunud katset haarata aastal 1146 kontroll terves kuningriigis, kaotas ta oma staatuse ülemhertsogina, heideti Gniezno peapiiskopi Jakub ze Żnina poolt kirikust välja ja põgenes Saksa-Rooma riiki. 1146. aastal korraldas Saksa-Rooma keiser Konrad III sõjakäigu Poola vastu.

Keiser Friedrich I Barbarossa toetusel, kes korraldas aastal 1157 kampaania Suur-Poolas ja sundis Bolesław IV loovutama Sileesia, said Władysław II-e pojad aastal 1163 võimaluse hertsogkonda tagasi tulla. Nii kaua, kui nad olid ülemhertsog Bolesław IV surve all, valitsesid nad ühiselt Wrocławist, kuni pinged nende vahel kasvasid aastal 1172 avalikuks konfliktiks. Selle tulemusel jagasid vennad hertsogkonna endi vahel; esimene jagamine paljudest, mis viis järgnevatel sajanditel arvukate Sileesia hertsogkondade loomiseni.

Next.svg Pikemalt artiklis Sileesia hertsogkonnad

1157. aastal Poola nõrgenemise ja kodusõja ajal alustasid sakslased pealetungi Läänemere-äärsetele polaabidele ja Läänemere-äärsetele Pommeri slaavlastele. 1157. aastal vallutas Brandeburgi markkrahv Albrecht Karu Branibori (saksa Brandenburg). 1170. aastate lõpuks allutati polaabide ja Läänemere-äärsete slaavlaste territooriumid ning territooriumil moodustus Püha-Rooma keisririigi Brandenburgi mark, mille keskuseks oli Brandenburg. 1181. aastal tunnistas Lääne-Pommeri vasallisõltuvust Saksa-Rooma riigist.

Sõjad Saksa ordu ja Brandenburgiga[muuda | muuda lähteteksti]

Brandenburgi margi ja Saksa ordu rünnakud laastasid Poola riiki kuulunud preislaste alasid. 1230. aastal Chełmnomaale asunud Saksa ordu rajas Preisimaal 1234 orduriigi, millest kujunes Poolale tõsine oht; roomakatoliku kirik aga 1243. aastal Eestimaa, Liivimaa ja Preisimaa peapiiskopkonna: Ermlandi, Kulmi, Pomesaania ja Samlandi piiskopkonnad, mis peagi langesid Saksa ordu võimu alla.

Mongolite invasioon[muuda | muuda lähteteksti]

Mongolite sõjakäik 1241. aastal
Next.svg Pikemalt artiklis Mongolite invasioon Euroopasse, Mongolite invasioon Venemaale

13. sajandi keskel Kesk-Euroopasse toimunud kolm mongolite kallaletungi (aastail 1241, 1259, 1287). Poola oli killunenud omavahel vaenutsevateks regionaalseteks vürstkondadeks ühest ja samast Piastide dünastiast vürstide võimu all. Kuningat ei olnud, kuid Sileesia vürst Henryk II Vaga oli ametliku ülemvürstina suutnud oma võimule allutada ka suurema osa Suur ja Väike-Poolast (kuid mitte Masooviat, Kujaaviat ja Pommerit).

Mongoli vägede sissetung Euroopasse sundis Euroopa kristlikke riike ja valitsejaid tegema koostööd ühise vaenlase vastu. Batu-khaani väed (milles olid ka vasallidena Smolenski väed) tungisid kolmes osas Euroopasse. Üks osa vallutas 1240. aastal Sileesia alad, jaanuaris vallutasid mongoli väed Lublini linna, 3. veebruaril purustasid Poola väed Turski all ja veebruari lõpul vallutasid Sandomierzi linna. 9. aprillil 1241 purustasid nad Sileesia väed Legnica lahingus, milles hukkus ka Sileesia vürst Henryk II Vaga. Legnica lahingu järel liikusid nad läbi Moraavia Slovakkiasse, mis kuulus juba Ungari kuningriiki, vallutades osa teele jäänud kindluseid ja linnu.

Legnica lahing, Matthäus Merian Starszy

Teine osa tungis 1241. aastal läbi Poola ja ületas Karpaadid, kolmas osa liikus Doonau kallast mööda Ungarisse ja Transilvaaniasse. 11. aprillil 1241 purustati Mohi lahingus Ungari kuninga Béla IV, horvaatide ja Templiordu väed.

Mongolid tungisid pidurdamatult edasi Boheemiasse, Serbiasse ja Saksa-Rooma riiki,[4][5] aga enne kui mongolitel oli võimalik Viin vallutada, peatas Mongolite suurkhaani Ugedei-khaani surm detsembris 1241 vallutusretke.[6][7]

Böömimaa valitseja Otakar II Tšehhi kuningriik aastal 1273 ning piirialad Poolaga ja Ungariga

1259. aastal tungisid Poola aladele mongolite väed II kord ning laastasid maa. Aastatel 12851287 toimus mongoli vägede viimane sõjaretk Poolasse, Sileesiasse.

Brandenburgi margi ja Poola piirialad 1320. aasta paiku.
Poola alad 1304. aastal

12. ja 13. sajand tõid kaasa ka kiire rahvaarvu kasvu, tekkis uusi asulaid ja linnu. Muudatused Poolasse tulid Läänest: Flandriast ja eelkõige Saksamaalt rändas sisse soodsamaid elutingimusi otsivaid uusasunikke. Poola suurnike antud privileegid lubasid neil rajada uusi linnu ja asulaid. Uusasunikega jõudis Poolasse ka uus, asunike elu korraldav magdeburgi õigus. Peale uue õiguse tõid asunikud kaasa kaubanduskapitali, käsitöö- ja põlluharimistehnika. Põllumajanduses kasutati üha laiemalt kolmeväljasüsteemi. Ehitati uusi vesiveskeid. Majanduse arenguga kaasnes ka elanikkonna arvukuse kasv. Saksa uusasunike tulekuga muutus ka Poola rahvuslik koosseis. 12. sajandini elas siin peamiselt slaavi päritolu rahvas. Uustulnukaid, sealhulgas saksa, prantsuse ja itaalia päritolu vaimulikke, eri päritolu rüütelkonda, saksa ja juudi kaupmehi, oli suhteliselt vähe. 13. sajandist peale suurenes eriti linnades saksa päritolu elanike arv.

Feodaalse killustatuse positiivne külg oli majanduse, ühiskonna ja kultuuri areng. Killustatud riik osutus aga kergeks saagiks röövvallutajaile. 1223. aastal kutsus Masoovia hertsogkonna hertsog Konrad I Läänemere-äärsete paganatest preislaste alistamiseks (vt Preisi ristisõda) appi Saksa ordu, kellele eraldas vastuteenena Kulmimaa (poola Chełmno) piirkonna. Preislaste elualade vallutamise järel moodustas Saksa ordu piirkonnas tugeva Rooma paavsti ja Saksa-Rooma riigi toetust omava orduriigi, millest kujunes Poolale tõsine oht. 1237. aastal liitus Saksa ordu Vana-Liivimaal tegutsenud Liivi orduga. Aastatel 12421248 jätkasid Saksa ordu väed Lääne-Pommeri vallutusi preislaste vastu, pärast nende ülestõusu. 1283. aastal alistasid Saksa ordu väed allutasid lõplikult preislased. Aastatel 12911292 vallutas Böömimaa kuningas Václav II Väike-Poola. 1294. aastal liideti Ida-Pommeri Suur-Poolaga. 1295. aastal krooniti Suur-Poola vürst Przemysł II Poola kuningaks ning alustas Poola maade koondamist ühise valitsemise alla, kuid 1296. aastal Poola kuningas Przemysł II tapeti. 1300. aastal Böömimaa kuningas Václav II vallutas Suur-Poola. Aastatel 13081309 hõivas orduriik Ida-Pomorze (koos Gdańskiga).

Poola alad 14. sajandil

13. sajandi lõpul muutus elu killustatud riigis üha raskemaks. Linnade ja asulate elanikke ähvardas pidevalt võõra kallaletungi oht. Kõigele vaatamata säilisid siiski mõned ühtsuse elemendid, sest enamikus väikeriikidest valitsesid sellesama Piastide dünastia esindajad. Väikeste vürstiriikide ühendamine osutus väga keeruliseks ülesandeks. Iga piastivürst tahtis ühendusprotsessi etteotsa astuda. Lõpuks tuli sellega toime Wielkopolska vürst Przemysław II, kes krooniti 1295. aastal kuningaks, varsti pärast seda aga tapeti. Järgmised pretendendid olid vürstid Henryk Głogowski, Władysław Łokietek ja Tšehhi kuningas Wacław II. Viimane laskis end 1300. aastal Poola kuningaks kroonida.

Pärast Wacław II ja tema poja Wacław III varajast surma pääses 1306. aastal võimule Väike-Poolas Władysław I Łokietek, kes tänu paavsti toetusele ja Ungari sõjalisele abile liitis osa Poola aladest. 1309. aastal vallutas Władysław I Łokietek Krakówi ja Suur-Poola. Tema riigi piiridest jäi välja Sileesia, mis allus Luxemburgi dünastiast, Tšehhi kuningatele kes suurendasid taas märgatavalt Tšehhi maid: kuningas Jan Pime alistas enamuse Poola Piastide Sileesia hertsogeid. Masoovia säilitas iseseisvuse. 1308. aastal vallutasid Brandenburgi markkrahvid Lääne-Pommeri, Saksa ordu poolt vallutati 1309. aastal Pomorze, Pomorze kaotus tähendas ühtlasi Poolale merepiirist ilmajäämist. Aastatel 13151317 sõdis Poola Brandenburgi markiga.

1320. aastal krooniti Władysław I Łokietek taasühendatud Poola kuningaks.

Vt Poola Kuningriik#14. sajand

  • 1413. aastal sõlmiti Gorodlo unioon, millega Leedu suurvürst Vytautas ja Poola kuningas Władysław II Jagiełło moodustasid liidulepingu Poola-Leedu riigi liitmiseks. Leedu suurvürst tunnistas Poola kuninga ülemvõimu, osa Jogaila valdustest Leedus läksid Poola kuningriigi valdusse, Leedu suurvürsti tiitel kuulus järgnevalt Poola kuninga tiitlisse. Leedu suurvürsti tiitel muudeti päritavaks. Leedus viidi sisse analoogne haldusjaotus Poolaga, asutati ka Vilno, Trakai vojevoodide ja kastellaanide ametikohad; leedu aadlikele anti samad õigused poola šlahtaga. 1499. aastal võeti Vilno sejmil vastu otsus, mille kohaselt ei võinud valida edaspidi Leedu suurvürsti ilma poola šlahta nõusolekuta ja samuti ka Poola trooni valitsejat ei võidud valida ilma leedupoolse nõusolekuta.
  • 1499. aasta mais, enne Moskva-Leedu sõda (1500–1503) uuendati ja kinnitati Leedu suurvürst Aleksandrase ja Poola kuningas Jan Olbracht poolt Gorodlo uniooni põhimõtteid.

Rzeczpospolita 1569–1791[muuda | muuda lähteteksti]

Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi maa-alad, 1619. aastal, koos vasalliriikide: Preisimaa hertsogkonna, Kuramaa hertsogkonna ning Liivimaa hertsogkonnaga
Poola 1660. aastate piirides, pärast Oliwa ja Andrussovo rahulepinguid

1. juulil 1569 sõlmiti Lublini unioon, millega Poola kuningriik ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik moodustasid personaaluniooni kaudu ühtse riigi, Rzeczpospolita Obojga Narodów, mis eksisteeris föderatiivne riigina aastatel 15691795. Riik, mis koosnes Poola Kuningriigist ning Leedu suurvürstiriigist. Poola kuningas oli ühtlasi Leedu suurvürst. Riiki juhtis riigi aadlike, šlahta poolt valitav kuningas ja riiki valitses ühine Sejm.

Poola-Leedu piirnes põhjas Rootsi kuningriigi, idas Vene tsaaririigi, lõunas Osmanite riigi ja Tšehhi kuningriigi ning läänes Saksa-Rooma riigi, Brandenburgi margi, hilisema Preisi hertsogiriigi ja Lääne-Pommeri hertsogiriigiga.

Next.svg Pikemalt artiklis Rzeczpospolita

Rzeczpospolita ekspansioon suundus 16. sajandil põhja ja itta: Poola kuningad Zygmunt II August, Stefan Batory ja Zygmunt III Waza liidendasid Liivimaa sõjas Moskva tsaaririigiga (1562–1582) ja Rootsi kuningriigiga 15611582 Liivimaa, 1561 vasallriigina Kuramaa hertsogiriigi.

Moskoovia segaduste ajal, sõjas 1609–1618 ja dmitriaadide ajal toimunud Poola ja Rootsi interventsiooni ajal Venemaale, hõivati Smolenski, Tšernigivi ja muud alad. Sõjategevuse lõpetas Deulino vaherahu 1618. aastal. Venemaa pärilussõja ajal oli Władysław IV Waza Moskva tsaar ja 27. septembrist 1610 kuni 4. novembrini 1612 kuulus Moskva tsaaririik Rzeczpospolita koosseisu.

17. sajandi keskpaiku tekkis poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne kriis, mida soodustasid jätkuvad sõjad, oma võimu kõrgpunktis oleva Rootsi kuningriigiga (16001629), sõjad laieneva Moskva tsaaririigiga (16321634, 1654–1667) ja sõjad Osmanite riigiga (1620–1621, 1633–1634, 1666–1671 ning Suures Türgi sõjas: 1672–1676, 1683–1699.

Sõjad Rootsiga[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklites Poola-Rootsi sõda (1600–1629) ja Poola-Rootsi sõda, mida võidakse omakorda jagada neljaks eraldi sõjaks;
Next.svg Pikemalt artiklites Rootsi-Poola sõda (1600–1611) ja (1600–1611), (1617–1618), (1621–1625), (1626–1629)

Vene-Poola sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola–Vene sõda (1654–1667) ehk Kolmeteistkümneaastane sõda, Andrussovo rahuleping

1648. aastal alustas hetman Bogdan Hmelnõtski võitlust Ukraina iseseisvumiseks Poolast, kuid pöördus varsti abisaamiseks Moskva tsaaririigi poole, kelle abi eest võitluses nõustus Ukraina 1654. aastal Perejaslavi raadal andma, Ukraina alad Moskva tsaaririigi protektoraadi alla. 1654 otsustati Perejaslavi raadal, et edaspidi ei allu kasakad Poola kuningale, vaid Moskva tsaarile. Samal aastal puhkes Poola–Vene sõda, mis kujunes Rzeczpospolita jaoks katastroofiliseks. Järgmisel aastal hõivas Moskva tsaaririik Pinski ja Vilno, kasakad Bogdan Hmelnõtski juhtimisel tungisid Lvivi alla. 1657. aastal hetmaniks (1657–1659) saanud Ivan Võgovski alustas Vene suurvürstiriigiga uuesti sõjategevust Venemaaga, kuid sellele järgnenud Vene-Poola sõda (16571667) lõppes Ukraina jaoks kaotusega. 1658 sõlmisid Rzeczpospolita esindajad ja Võgovski tänapäeva Poltaava oblastis olevas Gadjatši linnas Gadjatši lepingu. Selle kohaselt asendati Poola–Leedu kaksikmonarhia Poola–Leedu–Vene kolmikmonarhiaga. 1659 ratifitseeris Gadjatši lepingu Poola seim, kuid Poola ühiskondliku surve ja paavsti rangete nõudmiste tulemusena tegi Seim lepingusse ratifitseerimise käigus muudatusi. Nimelt jäeti lepingust välja Vene Suurvürstiriigi ja kolmikmonarhia idee. Muudeti teisigi artikleid. Ratifitseeritud kujul pidid poolakad tagasi saama neilt konfiskeeritud varanduse ja Vene Suurvürstiriigi riigiusuks pidi jääma katoliiklus. Lepingu ratifitseerimine muudetud kujul tähendas Võgovski langust.

Venemaa ja Poola vahel 1667. aastal sõlmitud Andrussovo rahulepinguga liideti Dnepri jõest idapool asuvad Ukraina alad Moskva tsaaririigiga. Andrussovo vaherahuga tekkis olukord, kus Ukraina jaotati kahe riigi vahel: Vasakkalda-Ukraina kuulus Venemaale ja Paremkalda-Ukraina Poolale, piirijõeks oli aga Ukrainat poolitav Dnepri jõgi.

Next.svg Pikemalt artiklis Vene Suurvürstiriik (1658–1659), Ukraina ajalugu

Teine Põhjasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Rzeczpospolita territoorium Põhjasõja alguses 1701. aastal
Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721 Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721
Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721

Rzeczpospolitat ohustas, Teise Põhjasõja ajal 1655. aastal Rootsi kuninga Karl X Gustavi juhitud rootslaste sissetung, nn Uputus, mille käigus ägedalt rüüstati Lääne-Poolat. Uputus lõppes alles 1660. Oliwa rahuga loobus Rzeczpospolita Liivimaast.

Next.svg Pikemalt artiklis Teine Põhjasõda (1655–1660), Uputus (Poola), Oliwa rahu

Põhjasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Põhjasõda

Aastatel 1697–1704 ja 1709–1733 oli Poola kuningas ja Leedu suurvürst August II Tugeva nime all ning ka Saksimaa kuurvürst Friedrich August I Tugev (1670–1733), kelle juhtimisel osales Rzeczpospolita ja Saksimaa kuurvürstiriik Põhjasõjas, Moskva tsaaririigi liitlasena Rootsi kuningriigi vastu.

Aastatel 17331735 toimunud Poola pärilussõja ajal tungisid Poolasse Vene väed, sundisid lahkuma Poola troonilt Stanisław Leszczyński ja toetasid Poola kuningana Saksimaa kuurvürsti Friedrich August II Paksu (1696–1763), kes valitses sealt alates Rzeczpospolitat August III nime all, Poola kuninga ja Leedu suurvürstina.

1763. aastal pärast Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August III surma, saavutas Katariina II koostöös Preisimaa kuninga Friedrich II-ga, diplomaatiliste võtete ja sõjalise demaršiga Poola uueks kuningaks (17641795), oma endise favoriidi Stanisław August Poniatowski valimise.

Next.svg Pikemalt artiklis Bari konföderatsioon (1768–1772)
Rzeczpospolita haldusjaotus 1793. aastal
Poola jagamised
Venemaa keisririigi interventsioon 1792. aastal Rzeczpospolitasse

Jagatud Poola 1795–1918[muuda | muuda lähteteksti]

Rzeczpospolita jagamised[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola jagamised

Preisimaa kuningriigi algatusel toimus 1772 esimene Poola jagamine Venemaa keisririigi, Preisi kuningriigi ja Austria ertshertsogiriigi juhitud Saksa-Rooma riigi vahel.

Kuninga Stanisław August Poniatowski ja Patriootliku Erakonna (Hugo Kołłataj, Ignacy Potocki) katse vähendada sõltuvust Venemaa keisririigist, tugevdada keskvõimu ja piirata šlahta privileege (liit Preisiga 1790, Nelja-aastase seimi reformid 17881792, Euroopa esimese põhiseaduse vastuvõtmine 3. mail 1791, hariduse ja kultuuri edendamine) lõppes Venemaa keisririigi interventsiooniga 1792 ning Poola teise jagamisega 1793 Venemaa keisririigi ja Preisimaa vahel.

Tadeusz Kościuszko juhitud Kościuszko ülestõusu mahasurumisele Aleksander Suvorovi vägede poolt järgnes 1795 kolmas Poola jagamine Venemaa keisririigi, Austria ertshertsogiriigi juhitud Saksa-Rooma riigi ja Preisi kuningriigi vahel; see tegi Poola sõltumatusele lõpu 12 aastaks, kuni Varssavi hertsogiriigi loomiseni Prantsusmaa keisri Napoleon I poolt.

Napoleoni sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Jaotatud Rzeczpospolita pärast 1799. aastat
Poola jagamine 1815. aasta Viini kongressi järel
Next.svg Pikemalt artiklis Napoleoni sõjad, Neljanda koalitsiooni sõda, 1812. aasta isamaasõda

1806. aastal alanud Neljandas koalitsioonisõjas võitis Napoleon Preisi kuningriigi vägesid otsustavalt välkkampaanias, mis kulmineerus Jena ja Auerstedti lahinguga 14. oktoobril 1806. Prantsuse väed Napoleoni juhtimisel okupeerisid Preisimaa, jälitades purustatud Preisi armee riismeid ja vallutades 25. oktoobril 1806 Berliini. Siis edenesid nad Ida-Preisimaale, Poolasse ja Vene piirile, kus nad 7.–8. veebruaril 1807 Eylau all võitlesid otsustamatus lahingus venelaste vastu. Napoleoni edenemist Vene piiril kontrolliti lühidalt kevadel, kui ta taaselustas oma armee. Vene väed purustati prantslaste poolt lõpuks 14. juunil 1807 Friedlandi all ja kolm päeva hiljem küsis Venemaa keisririik rahu. Tilsiti rahuga juulis 1807 tegi Prantsusmaa rahu Venemaaga, kes nõustus ühinema Kontinentaalblokaadiga. Leping oli siiski eriti karm Preisimaa jaoks, kui Napoleon nõudis enamuse Preisimaa territooriumidest piki Reini alamjooksu ja Elbest läänes, ja selle, mis oli endise Rzeczpospolita osa. Need alad liidendati vastavalt tema venna Jérôme Bonaparte'i uue Vestfaali kuningriigiga ja loodud Varssavi hertsogkonnaga (seda valitses tema uus liitlane Saksimaa kuningas).

Next.svg Pikemalt artiklis Varssavi Hertsogiriik (1807–1813), Danzigi vabalinn (1807–1813).

1812. aasta Prantsuse-Venemaa sõda algas 22. juunil 1812 Napoleon I poolt sõja kuulutamisega Venemaale ja ööl vastu 24. juunit 1812 ületas 640 000-meheline Prantsuse Suur armee Neemeni jõe ja sellega Preisimaa-Venemaa piiri. Napoleoni Prantsuse Suur armee, mille koosseisus oli Poolast, pärast Kościuszko ülestõusu (1794. aastal) ja Poola kolmandat jagamist lahkunud poolakate ja Varssavi hertsogiriigi väeosad hõivasid Vilno ja Vitebski. 1. juulil 1812 kuulutati välja Poola alasi ühendava Leedu suurvürstiriigi taasloomine.

1815–1831, Kongressi-Poola[muuda | muuda lähteteksti]

Kuuenda koalitsiooni sõja, järel toimunud Viini kongressil (septembrist 1814 kuni juunini 1815) jagati Rzeczpospolita kolmandat korda: Varssavi Hertsogiriigist moodustati Venemaaga reaalunioonis olev Poola Kuningriik (nn Kongressi-Poola), Preisimaa sai Suur-Poola (Poseni suurhertsogkond), Krakówist ja selle ümbruskonnast moodustati Krakówi Vabariik (Rzeczpospolita Krakowska), mis 1846 liideti Austriaga.

Keiser Aleksander I andis välja (15. vkj) (27. novembril 1815 Poola kuningriigi ja selle elanike põhiõigusi määrava konstitutsiooni, mistõttu nimetati Venemaa Keisririigi koosseisus ning keisri asemiku (keiserliku perekonna suurvürsti) poolt valitsetavat Poola osa Kongressi-Poolaks.

Suurvürsti juhtimisel osalesid Poola valitsemises Riiginõukogu ja Haldusnõukogu. Haldusnõukogu oli kuningriigi kõrgeim täidesaatev organ, kellele allusid: sõjaministeerium, kohtuministeerium, sise- ja politseiministeerium, haridus- ning usuasjade ministeerium.

Rahvaesinduseks oli valitavad poola aadlike ja linnakodanike poolt valitavad kaheosaline Seadusinõustav seim. Esimene oli Senaatorite ja teine saadikute esindajatele. Senaatorite kotta kuulusid aadlikud, kelle määras eluaegsetena keiser; Saadikutekoja moodustasid šlahta ja rahvakogude esindajad. Seimil ei olnud seadusandliku initsiatiivi õigust, vaid arutas seaduseprojekte, mille olid esitanud keiser või Riiginõukogu. 1830. aastal aga kuulutati Poola Venemaa Keisririigi osaks, mis oli ka 1831. aasta Poola ülestõusu põhjuseks.

Next.svg Pikemalt artiklis Kongressi-Poola (1815–1867), Krakówi Vabariik (1815–1846)

Poola ülestõusud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Novembriülestõus, 1830. aastal, Jaanuariülestõus, 18631864. aastal

29. novembril 1830 puhkes Venemaale kuuluvas Kongressi-Poolas Novembriülestõus. Seda juhtisid konservatiivid Józef Grzegorz Chłopicki, Adam Jerzy Czartoryski, Jan Krukowiecki jt, kes lootsid välisriikide sekkumisele ja hoidusid reformidest, mida nõudsid Patriootide Ühingusse koondunud demokraadid (Joachim Lelewel). 1831. aasta veebruaris alanud sõjas saavutasid Vene väed kindralfeldmarssali Ivan Paskevitši juhtimisel maiks ülekaalu. 6.8. septembril langes Varssavi, mäss lõppes sama aasta oktoobris. See lõpetas Poola sõltumatuse 32 aastaks.

22. jaanuaril 1863 puhkes Kongressi-Poolas Jaanuariülestõus. Selle algatas revolutsioonilis-demokraatlik Punaste rühmitus (Jarosław Dabrowski, Ignacy Chmieleński, Stefan Bobrowski jt), kelle mõjul Rahvuslik Keskkomitee (maist 1863 Rahvuslik Valitsus) kuulutas 1864. aasta jaanuaris maa talupoegade omandiks. 1863. aasta märtsist septembrini kuulus võim konservatiiv-aristokraatlikule Valgete rühmitusele (Karol Majewski valitsus), kes ootas asjatult Euroopa riikide sekkumist. Septembris järgnenud uus Punaste valitsus, mida alates oktoobrist juhtis Romuald Traugutt, ei suutnud vältida mässu mahasurumist 1864. aasta kevadeks (Vene vägesid juhtis Fjodor Berg).

Next.svg Pikemalt artiklis Varssavi kindralkubermang (1867–1918), Vislaäärne piirkond,
Next.svg Pikemalt artiklis Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriik
Poola kuningriigi 1916–1918 vapp

Poola Esimeses maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola Esimeses maailmasõjas

I maailmasõjas okupeerisid Saksa Riik ja Austria-Ungari 1915 Venemaale kuulunud Poola alad ning moodustasid 5. oktoobril 1916 marionetliku Poola Kuningriigi. Juba 1915. aastal moodustas Józef Piłsudski Saksa keisririigile allunud Poola osas, mille keskuseks oli Kraków, Poola Kõrgema Rahvusliku Nõukogu, mille eesmärgiks oli riiklik sõltumatus Venemaa Keisiririigist. Pärast Saksa vägede poolset ajaloolise Poola territooriumi vallutamist Venemaalt tunnustas Saksamaa 5. novembril 1916 Poola Kuningriiki ning seal moodustati Riiginõukogu. Kuna lubatud muudatused oli ainult formaalsed, siis sakslastele ebasoovitav rahvusliku liikumise juht Piłsudski vangistati ning viibis kuni Novembrirevolutsioonini Saksamaal Magdeburgi linnas vangis. Oktoobris 1918 moodustas Saksamaa Poolas Regentnõukogu, millesse kutsuti ka vabastatud Pilsudski. Samal ajal soodustasid Prantsuse võimud oma poliitilistel eesmärkidel tekkiva Poola riigi võimuorganeid ning Pariisis moodustati Poola rahvuskomitee, mille juhiks oli Roman Dmovsk, hiljem Ignacy Jan Paderewski). 6. novembril 1918 moodustasid ka Poola sotsialistid Lublinis valitsuse, mis tegutses kuni jaanuarini 1919.

Poola alad 1920. aastal

II Rzeczpospolita 1918–1939[muuda | muuda lähteteksti]

Józef Piłsudski, 1918–1922 Poola riigipea. Aastatel 1926–1935 Poola diktaator.
Next.svg Pikemalt artiklis II Rzeczpospolita

Pärast Saksa vägede taandumist Poola territooriumilt kuulutas Regentnõukogu 3. november 1918 Poola iseseisvaks, misjärel andis võimu üle Józef Klemens Piłsudskile ja lõpetas tegevuse. 1918. aastal korraldati Poolas valimised ning jaanuaris 1919 võeti vastu Poola põhiseadus, mis kuulutas Poola riigi iseseisvaks ja sõltumatuks 1772. aasta Rzeczpospolita piirides. Poola presidendiks sai Piłsudski.

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda, Vilniuse piirkond

Poola-Saksa suhted[muuda | muuda lähteteksti]

Poola koridor 1923–1939
Next.svg Pikemalt artiklis Poola koridor, Danzigi vabalinn, Ida-Preisimaa

Poola II maailmasõjas 1939–1945[muuda | muuda lähteteksti]

Plaanitud ja tegelikud piirid Kesk-Euroopas aastatel 1939-1940.
Next.svg Pikemalt artiklis Molotovi-Ribbentropi pakt, Poola II maailmasõjas, Kummaline sõda

23. augustil 1939. aastal sõlmiti Moskvas Saksa Riigi ja NSV Liidu vahel mittekallaletungileping ja lepingu juurde kuulunud salajased lisaprotokollid, mis rahvusvahelist õigust eirates jaotas Vahe-Euroopa NSV Liidu ja Saksamaa huvipiirkonnaks. Poola jagati Saksamaa ja NSV Liidu vahel vastavalt paktile.

1. septembril 1939 marssis Wehrmacht ilma eelneva sõjakuulutuseta II Poola Vabariigi lääneossa. Vastloodud Slovaki vabariigi väed tungisid Poola lõunaossa. Kampaania lõppes 6. oktoobril viimaste Poola väeosade kapitulatsiooniga. Poola valitsus põgenes eksiili. Poola väeosad lääneliitlaste või Nõukogude alluvuses jätkasid Saksamaa vastu võitlemist kuni 1945. aastani. 3. septembril 1939 kuulutasid Prantsusmaa ja Suurbritannia vastavalt oma lepingutele Poolaga Saksamaale sõja. Peale lühikese Prantsuse vägede sissetungi Saarimaale, kust peagi tagasi tõmbuti, ei järgnenud sõjakuulutusele reaalset tegevust, mis oleks Poolale ka leevendust toonud.

Vastavalt Nõukogude-Saksa mittekallaletungipaktil, mille järgi kuulus Ida-Poola Nõukogude mõjusfääri, marssis 17. septembril Ida-Poolasse sisse Punaarmee.

Next.svg Pikemalt artiklis NSV Liidu kallaletung Poolale, Orzeł, Katõni massimõrv

Poola Rahvavabariik[muuda | muuda lähteteksti]

Bolesław Bierut, Poola Ühendatud Töölispartei liider aastatel 1948–1956. 1947–1952 Poola Rahvavabariigi president ning Riiginõukogu esimees. 1952–1954 Poola Rahvavabariigi Ministrite Nõukogu esimees
Next.svg Pikemalt artiklis Poola Rahvavabariik poola k. Polska Rzeczpospolita Ludowa (1952–1989), Poola Ühinenud Töölispartei
Next.svg Pikemalt artiklis Bolesław Bierut, Władysław Gomułka, Wojciech Jaruzelski, Solidaarsus
Next.svg Pikemalt artiklis Varssavi Lepingu Organisatsioon

Teise maailmasõja lõpul okupeeriti Nõukogude vägede poolt ning Poolas kehtestati pro-kommunistlik võim ja moodustati Poola Rahvavabariik. Sõjajärgse riigipiiri muudatustega Jalta konverentsi alusel, liideti Poolaga läänesuunalt Ida-Sileesia Wroclawiga ja Ida-Pommeri Gdańskiga ja Ida-Preisimaa lõunapoolne osa, poolapäraselt Masuuria. Ida-Preisimaa liideti NSV Liiduga Königsbergi oblastina. NSV Liidu ja lääneliitlaste poolt sõlmitud Jalta konverentsi otsuste tulemuisega kinnitati ka NSV Liidu poolt 1939. aastal vallutatud Lääne-Ukraina (Lviv) ja Lääne-Valgevene (Brest-Litovsk) alade liitmine NSV Liiduga.

III Rzeczpospolita[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis III Rzeczpospolita, Lech Wałęsa

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. The Forgotten Celtic History of Ancient Poland
  2. Üldmőiste: Etnilised ja rahvusgrupid, www.herder-institut.de
  3. Andrus Mölder, KASZËBË, Horisont, 2/2002
  4. Weatherford. p. 157.
  5. Howorth. pp. 55–62.
  6. Weatherford. p. 158.
  7. Matthew Paris. English history (trans. by J.A.Giles). p. 348.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Władysław Anders "Armee paguluses: Teise Poola armeekorpuse arengulugu" Tõlkinud Viktor Konsa. Tallinn: Olion, 2006
  • "Eesti suhted Leedu ja Poolaga. Balti konverentsid 1920-1925" Koostanud Heino Arumäe. Dokumentide kogumik sarjast Ad Fontes. Umara. 2001
  • Margus Laidre "Loengud Poola ajaloost (1. osa): kuni 1668.a." Tartu: Tartu Ülikool, 1990

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]