Jérôme Bonaparte

Allikas: Vikipeedia
Jérôme I portree, François Gérard
Appletons' Bonaparte Jerome signature.jpg

Jérôme-Napoléon Bonaparte (15. november 1784 – 24. juuni 1860) oli Napoléon I noorim vend ja valitses aastatel 1807–1813 kui Vestfaali kuningas Jérôme I. 1816. aastast alates kandis ta tiitlit Montforti prints. Pärast 1848. aastat, kui tema onupoeg Charles Louis Napoléon Bonaparte sai Prantsusmaa Teise Vabariigi presidendiks, teenis ta mitmel ametikohal, sealhulgas oli Prantsusmaa marssal alates 1850. aastast ja Senati president aastast 1852.

Varajane elu[muuda | muuda lähteteksti]

Jérôme sündis Ajaccios Korsikal Carlo Buonaparte ja Letizia Ramolino kaheksanda ja viimase lapsena, viienda pojana kui Girolamo Buonaparte. Ta oli noorim õdedest-vendadest: Joseph Bonaparte, Napoléon Bonaparte, Lucien Bonaparte, Elisa Bonaparte, Louis Bonaparte, Pauline Bonaparte ja Caroline Bonaparte.

Elizabeth Patterson Bonaparte kolmikportree, Gilbert Stuart, 1804
Vestfaali kuningas Jérôme Bonaparte ja kuninganna Katharina

Ta õppis katoliiklikus Juilly kolledžis ja teenis enne Ühendriikidesse minekut Prantsuse Sõjalaevastikus. Jõuluõhtul, 24. detsembril 1803 abiellus 19-aastane Jérôme Baltimore'is (siis suuruselt kolmandas linnas Ameerikas) jõuka laevaomaniku ja kaupmehe William Pattersoni (1752–1835) 18-aastase tütre Elizabeth ("Betsy") Pattersoniga (1785–1879). Napoléon ei suutnud Roomas paavst Pius VII veenda nende abielu tühistama ja nii tühistas ta abielu riikliku küsimusena ise (Prantsusmaa keiserliku dekreediga 11. märtsil 1805). Elizabeth oli sel ajal pojaootel (Jérôme-Napoléon Bonaparte (1805-1870)) ja oli koos vanema Jérôme'iga teel Euroopasse. Kui nad randusid neutraalses Portugalis, läks Jérôme maitsi Itaaliasse katsega veenda oma venda abielu tunnistama. Elizabeth püüdis randuda Amsterdamis, lootes reisida Prantsusmaa piiridesse, et tema ja Jérôme'i poeg sünniks Prantsuse pinnal, kuid keiser Napoléon I andis käsu takistada laeva sisenemist sadamasse. Elizabeth läks Inglismaale, kus Jérôme-Napoléon Bonaparte (sai lapsepõlves hüüdnime "Bo") sündis aadressil Camberwell Grove 95 Camberwellis Londonis Inglismaal. Keiser Napoléon algatas katoliikliku ja hiljem Prantsuse riikliku lahutusmenetluse alles pärast Jérôme II sündi. Pärast märkimisväärset viivitust ja sisevõitlust kuulutati Elizabeth aastal 1815 Jérôme'ist lahutatuks Marylandi Peaassamblee vastava määruse ja riigi seadusandliku aktiga.

Vestfaali kuningas[muuda | muuda lähteteksti]

Kuninglik vapp

Jérôme I

Napoléon tegi venna endaloodud lühiealise Vestfaali kuningriigi (1807–13) kuningaks. Riik koostati mitmest Loode-Saksamaa riigist ja vürstkonnast (endises tuhandeaastases Saksa-Rooma riigis). Napoléon organiseeris selle hiljem ümber Reini Liiduks ja pärast tema lüüasaamist organiseerisid Liitlased Saksa riigid Austria juhitavaks Saksa Liiduks, eirates suuresti väikeriikide eelnenud nõudeid.

Napoleoni Vestfaali riigi pealinn oli Kassel. Napoléon korraldas Jérôme'i abielu Württembergi kuninga Friedrich I tütre printsess Katharinaga. Abielu Saksa printsessiga eesmärgiks oli parandada noore prantslasest kuninga dünastilist seisu.

Kui Jérôme ja Katharina saabusid Kasselisse, leidsid nad lossid rüüstatud olekus. Seetõttu tellisid nad väärika mööbli ja kalli lauahõbeda juhtivatelt Pariisi tootjatelt. Kohalikud käsitöölised, innukad saama tellimusi, orienteerusid nendele Prantsuse mudelitele. Kuningas kavatses oma pealinna ka arhitektuurselt renoveerida. Õukonnateater oli üks väheseid elluviidud projekte. Jérôme'i jaoks kujundas selle Leo von Klenze ja see ehitati suveresidentsi, endise "Wilhelmshöhe", nüüd "Napoleonshöhe" kõrvale. Et rõhutada oma positsiooni valitsejana ja toita oma ego, tellis Jérôme suurejoonelisi riiklikke portreesid endast ja oma abikaasast, kuninganna Katharinast. Muud maalid tähistasid tema sõjalisi kangelastgusid, paljud Prantsusmaa tuntuimad maalikunstnikud töötasid temale.

Napoléon kavatses esitleda Vestfaali kuningriiki eeskujuks teistele Saksa riikidele. See sai esimese põhiseaduse ja parlamendi Saksa pinnal (aastakümneid enne muid parlamente, seadusandlikke kogusid, riigipäevi, liidupäevi jne, nagu Frankfurdis aastal 1848). Jérôme tõi Pariisist sisse ampiirstiili, andes uuele riigile kaasaegse esindusliku ilme. Väike kuningriik sai seega rohkem tähelepanu kuulsast Vestfaali rahust saati, mis lõpetas Kolmekümneaastase sõja 150 aastat varem aastal 1648. Tänu kuningas Jérôme'i jõupingutustele tähistas Kassel tohutut kultuurilist tõusu.

Kuid Jérôme'i kulukas eluviis teenis ära Napoléoni põlguse. Tema õukonna tekitatud kulutused olid võrreldavad Napoléoni õukonnaga (mis juhtis tunduvalt suuremat ja tähtsamat riiki) ja Napoléon keeldus Jérôme'i rahaliselt toetamast.

Aastal 1812 anti Jérôme'ile "Grande Armée" korpuse käsk marssida Minski peale. Rõhutades reisimist "riigis", noomis Napoléon Jérôme'i, käskides tal maha jätta oma õukond ja luksuslikud rõivad. Pärast Miri lahingut (1812) hõivas Jérome Miri lossi. Haavudes Napoléoni käsu peale, tuli Jérôme kogu oma õukonna ja vooriga tagasi Vestfaali. Pärast kaotust Venemaal, järgmisel talvel palus Jérôme Napoléonilt oma naisele luba Pariisi minna, kartes Liitlaste armeede edenemist. Teisel katsel andis Napoléon oma loa.

Jérôme asus aastal 1813 korraks taas armeesse, kui tema kuningriiki ohustasid idast edasitungivad Preisimaa ja Venemaa liitlasarmeed. Ta viis oma väikese väe sissetungijate vastu. Pärast kokkupõrget vaenlase üksusega jäi ta oma armeega laagrisse, lootes täiendust Prantsuse armeelt läänest. Kuid enne täienduste saabumist vallutas liitlaste peavägi pealinna Kasseli. Vestfaali kuningriik kuulutati lõpetatuks ja Jérôme'i kuningavõim lõppes. Ta põgenes oma naise, endise kuninganna juurde Prantsusmaale.

Sada päeva[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi alguse email Jérôme Bonaparte'i portreega
Jérôme Bonaparte haud, Hôtel des Invalides

"Saja päeva" ajal pani Napoléon Jérôme'i kindral Honoré Charles Reille'i II korpuse 6. diviisi etteotsa. Waterloo lahingus pidi Jérôme'i diviis tegema esialgse rünnaku Hougoumontile. Öeldakse, et Napoléon soovis minna Lord Wellingtoni reservide peale. Kavatsusest hoolimata lubati Jérôme'il rünnakut laiendada, nii et tema diviis oli täielikult hõivatud katsest võtta ära Hougoumont, välistades kõik muud võimalikud tegevused, nõrgendamata märgatavalt Wellingtoni tsentrit.

Hilisemad aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Katharina oli teadlik Jérôme'i kõrvalehüpetest, jäi ta oma abikaasale truuks. Neil oli poeg Napoléon Joseph Charles Paul Bonaparte (1822–1891), tuntud ka kui "prints Napoléon" või "Plon-Plon". Nende teine laps, printsess Mathilde Bonaparte oli silmapaistev perenaine Napoléon III (1852–70) Prantsuse teise keisririigi ajal ja pärast.

Pärast oma kuningriigi kaotamist andis tema äi, Württembergi kuningas Friedrich I juulis 1816 Jérôme'ile tiitli "Montforti prints" (prantsuse: Prince de Montfort). Varem, aastal 1814 sundis kuningas Jérôme'i ja tema naise riigist lahkuma. Maapaos olles külastasid nad Ühendriike (tema teine kord). Jérôme tuli hiljem Prantsusmaale tagasi ja ühines Napoléoniga keisririigi taastamise katsel "Saja päeva" ajal.

Hiljem kolis Jérôme Itaaliasse, kus abiellus oma kolmanda naise, Giustina Pecori-Suárezega. See oli Itaalia markii Luigi Bartolini-Baldelli lesk.

Aastal 1848 sai tema onupoeg Charles Louis Napoléon Bonaparte Prantsusmaa teise vabariigi presidendiks. Jérôme'ist tehti Hôtel des Invalides kuberner Pariisis; see oli Napoléon I matmispaik. Kui Louis Napoléonist sai keiser Napoléon III, tunnistati Jérôme taastatud keisritrooni eeldatavaks pärijaks kuni keiserliku printsi Napoléon Eugène'i sündimiseni. Jérôme nimetati aastal 1850 Prantsusmaa marssaliks, teenis aastal 1852 Senati presidendina (Prantsuse vabariigi parlamendi ülemkoda, võrreldes Rahvusassamblee alamkojaga) ja sai tiitli "prints Français".

Jérôme Bonaparte suri 24. juunil 1860 Villegenis'es Prantsusmaal (tänapäeva Massy Essonne'i departemangus). Tema matmiskoht on Hôtel des Invalides.

Tema pojapoeg Charles Joseph Bonaparte (Jérôme "Bo" Napoléon Bonaparte (1805–1870) poeg) teenis Ühendriikide Sõjalaevastiku ministri ja justiitsministrina president Theodore Roosevelti valitsuses 1901–1909. Aastal 1908 rajas Justiitsministeeriumis Juurdlusbüroo. Büroo kasvas direktor J. Edgar Hooveri ajal ja nimetati aastal 1935 Föderaalseks Juurdlusbürooks.

Teine pojapoeg oli Jérôme Napoléon Bonaparte II (1830–1893). 1850. aastate alguses lõpetas ta Ühendriikide Sõjaväeakadeemia West Pointis, arvati ohvitserina Ühendriikide armee koosseisu ja teenis ratsaväes Texases Ameerika edelapiiril. Läks lõpuks erru ja astus oma nõo keiser Napoléon III vägedesse selle Prantsuse teises keisririigis.

Jérôme Bonaparte'i vallaslaste hulgas oli paruness Jenny von Gustedt, sündinud kui Jeromée Katharina Rabe von Pappenheim (1811–1890). Ta oli Saksa sotsialistliku ja feministliku kirjaniku Lily Brauni vanaema.

Ilukirjanduses ja popkultuuris[muuda | muuda lähteteksti]

1923. aasta saksa komöödiafilm "Der kleine Napoleon" põhineb üldjoontes tema elul. Teda mängis Paul Heidemann.

Telesarjas "Hornblower" mängis teda briti näitleja David Birkin. Viimane osa ("Duty") tutvustab Jérôme'i ja Elizabethi ('Betsyt'). Triivivast paadist võtab nad peale kapten Hornbloweri laev; Jérôme esineb kahjutu Šveitsi kodanikuna, kuid Hornblower tunneb ta ära. Pärast mitmeid diplomaatilisi manöövreid otsustab Briti valitsus, et Jérôme ei oma poliitilist tähtsust ja tal lubatakse tagasi Prantsusmaale minna, samas Elizabeth pannakse mööduvale Ameerika laevale.

Jérôme'i ja Betsy abielu on kujutatud Ruth Hull Chatlieni ajaloolises romaanis "The Ambitious Madame Bonaparte", avaldatud aastal 2013.

Jérôme võis olla inspiratsiooniallikaks prints Hansu tegelaskujule, peamisele antagonistile Disney 2013. aasta filmimuusikalis "Lumekuninganna ja igavene talv".

Jérôme Bonaparte fotol
Jérôme Bonaparte aastal 1852

Tiitlid ja vapp[muuda | muuda lähteteksti]

Grandes Armes Jérôme Bonaparte (1784-1860) 2.svg

Tiitlid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 15. november 1784 – u 1795: Nobile Girolamo Buonaparte
  • u 1795 – 1806: Jérôme Bonaparte
  • 1806 – 8. juuli 1807: Jérôme-Napoléon, Prantsusmaa prints
  • 8. juuli 1807 – 26. oktoober 1813: Vestfaali kuningas
  • 31. juuli 1816 – 2. detsember 1852: Jérôme-Napoléon, Montforti prints
  • 2. detsember 1852 – 18. juuni 1860: Jérôme-Napoléon, Prantsusmaa prints, Montforti prints

Täistiitel[muuda | muuda lähteteksti]

Tema Majesteet Jérôme Napoléon I, Jumala Armust ja Põhiseaduse Järgi Vestfaali kuningas

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]