Konstantin Rokossovski

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Konstantin Rokossovski
RokossovskyKK.jpg
Sündinud 21. detsember 1896
Vene Keisririik, Varssavi
Surnud 3. august 1968
NSV Liit, Moskva
Teenistused Vene Keisririik 1914–1917,
NSV Liit 1917–1949,
Poola 1949–1956,
NSV Liit 1956–1968
Auaste NSV Liidu marssal,
Poola marssal
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda,
Vene kodusõda,
Teine maailmasõda

Konstantin Rokossovski (poola Konstanty Ksawerowicz Rokossowski; vene Константин Ксаверьевич Рокоссовский; 21. detsember 1896 Varssavi3. august 1968 Moskva) oli Poola ja NSV Liidu sõjaväelane.

Nooruspõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantin Rokossosvki sündis Varssavis, mis tollal oli veel Vene Keisririigi osa. Rokossovskite pere kuulus Poola aadlite sekka. Neljateistkümnendal eluaastal jäi ta orvuks ning raha tuli hakata teenima sukavabrikus töötades. 1911 aastal läks onu juurde müürsepa õpipoisiks.

Esimene maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Ilmasõja puhkedes asus vabatahtlikuna teenima Vene Keisririigi 5. ratsaväe diviisis. 28. oktoobril 1914. autasutati teda Georgi risti 4. järguga ning ülendati kapraliks. 20. juulil 1915. aastal sai ta Georgi risti 3. järgu. 1917. aasta 26. septembril esitati ta 2. järgu kavaleriks kuid tänu edaspidisele kaosele Vene armees jäi see kinnitamata.

1917. aastal liitus bolševikega ning viimaste juhitava Punaarmeega. Vene kodusõja ajal võitles Uuralites Aleksander Koltšaki valgekaartlaste vastu, teenides välja Punalipu ordeni.

1921. aastal juhtis ta 35. ratsaväepolku Irkutskis. Lahingutes Ungerni Aasia ratsadiviisi vastu sai kaks korda haavata, teine haav oli tõsisem ning kodusõda lõppes tema jaoks Troitskosavski haiglas. Samal ajal aitas ta Ulaanbaataris võimule Damdin Sükhbaatari, kes hiljem rajas Mongoolia Rahvavabariigi.

1921. aastal peale haiglast vabanemist määrati Rokossovski 5. Kubani ratsaväediviisi 3. brigaadi ülemaks. Reorganiseerimise käigus nimetati 3. brigaad ümber 27. ratsaväepolguks Siberi sõjaväeringkonnas. Aastatel 1924 ja 1925 õppis ta Leningradi Kõrgemas Ratsaväekoolis. 1926. aasta juulist kuni 1928. aasta juulini teenis ta instruktorina Mongoolia Üksikus Ratsaväediviisis, pärast mida teenis Kaug-Ida sõjaväeringkonnas ning võttis osa sõjalisest konfliktist Hiina Vabariigiga 1929. ja 1930. aastal. 1930. aastal viidi ta üle Valgevenesse 7. ratsaväediviisi ülemaks ning 1932. aastal määrati ta 15. üksiku ratsaväediviisi komandöriks Kaug-Idas. 1935. sai ta diviisikomandöri auastme ning 1936. aastal määrati 5. ratsaväekorpuse ülemaks, korpus asus Leningradi sõjaväeringkonnas, peakorteriga Pihkvas.

Suur terror[muuda | muuda lähteteksti]

Rokossovski sattus suure terrori ajal põlu alla. 13. juunil 1937. aastal vallandati ta korpuse komandöri kohalt, 27. juunil visati parteist välja ning augustis arreteeriti paragrafi 58-1(b) alusel. Teda süüdistati spionaažis Poola kasuks. Ülekuulamiste käigus, mil temalt pressiti ülestunnistusi fabritseeritud süüdistuste osas, peksti Rokossovskilt välja mitmed hambad, ka ribid löödi sisse. Kõigest hoolimata õnnestus tal ellu jääda ning ta paigutati vanglasse Leningradis. Ilma selgitusi andmata vabastati ta 22. märtsil 1940 ning auaste taastati. Tema kriminaaltoimik hävitati kuuekümnendate alguses Hruštšovi käsul.

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Idarinne (Teine maailmasõda).

Kui Saksamaa ründas NSV Liitu juunis 1941, siis Rokossovski juhtis parasjagu 9. mehhaniseeritud korpust, mis võitles Ukrainas Saksa Riigi väegrupiga Süd. Korpus pidas kaitselahinguid Lutski-Rovno piirkonnas 25. juunist kuni 7. juulini, mil väeüksus tõmmati tagasi Edelarinde reservi. Nende kaitselahingute eest autasustati Rokossovkit neljanda Punalipu ordeniga.

11. juulil määrati Rokossovski 4. armee ülemaks mahalastud A.A. Korobkovi asemel kuid kui ta 17. juulil saabus Läänerinde peakorterisse määrati ta Stavka nimel niinimetatud Jartsevo grupeeringu ülemaks. Grupeeringu ülesandeks oli käesolevat ja saabuvate üksuste toel ära hoida Smolenski ümberpiiramine põhja poolt.

8. augustil määrati ta 16. armee ülemaks, armee reorganiseeriti Smolenskist taganenud 16. armee riismetest ja Rokossovski grupi, endine Jartevo grupeering, vägedest.

Rokossovski armee käsutati kaitsma Moskvat alludes otseselt Georgi Žukovile. 16. armee pidas suuri lahinguid Saksa kolmanda ja neljanda soomusarmee, kuid väljus lahingutest võidukalt.

1942. aasta märtsis sai Rokossovski tõsiselt vigastada. Ta oli kaks kuud haiglas ravil, misjärel määrati Brjanski rindele taaskord juhtima 16. armeed.[1] Rindelõigul kaitses ta paremat tiiba, kuid Saksa Riigi relvajõud murdsid kaitsest läbi ning lahingud jätkusid Stalingradi all. Stalingradi kaitselahingutes juhtis Rokossovski nüüd põhjapoolset rinnet ning piiras sisse Friedrich Pauluse 6. armee.

1943. aastal, mil Rokossovskist sai NSV Liidu Keskrinde juhataja, pidas ta lahinguid Kurski kaarel. Olles lahingutest väljunud võidukalt ründas ta seejärel Kiievit. Keskrinne nimetati seejärel ümber 1. valgevene rindeks.

1944. aastal, kui planeeriti suurt vasturündeoperatsiooni koondnimetusega "Bagration", siis sattus Rokossovski Staliniga konflikti. Rokossovski nimelt nõudis, et kavandataks kaks kolossaalset rünnakkiilu ühe asemel. Stalin saatis Rokossovski kaks korda järele mõtlema, kuid kolmandal korral nõustus.[2] Rokossovski nõudmised olid õigustatud, sest NSV Liidu väeüksused olid lahingutes edukad. Stalin ütles seepeale, et "Mul ei ole Suvorovit, kuid Rokkosskovski on minu Bagration."

Rokossovski väed peatusid Wisla linna ääres, kus parasjagu toimus Poola eksiilvalitsuse korraldatud ülestõus Armia Krajowa ja Saksa Riigi vägede vahel.

1944. aasta novembris viidi Rokossovski üle juhtima 2. valgevene rinnet, mis parasjagu pidas lahinguid Ida-Preisimaal ning hiljem Poola põhjapoolses osas Odra jõel. Viimaks kohtusid tema väed Briti marssali Bernard Montgomery lahingüksustega.

Pärast sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantin Rokossovski (parempoolseim) koos Georgi Žukoviga (keskel) Berliinis 1945

Rokossovski osales Saksamaa üle saavutatud võidule pühendatud paraadil Moskvas, sõites mustal täkul üle Punase väljaku koos Georgi Žukoviga.

Sõja lõppedes määrati ta juhtima NSV Liidu relvajõude Poolas. 1949. aasta oktoobris nimetati Rokossovski Poola Rahvavabariigi kaitseministriks, millega kaasnes Poola marssali aunimetus.[3]

1952. aastal sai Konstantin Rokossovskist Poola Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja. Kuigi Rokossovski oli Poola päritolu, siis polnud ta enne sõda elanud Poolas mitukümmend aastat ning põlised elanikud pidasid teda võõramaalaseks,[4] eriti kuna ta rääkis viletsat poola keelt.[viide?] Rokossovski ise ütles selle kohta: "Venemaal öeldakse minu kohta poolakas, Poolas aga, et ma olen venelane".[4]

Rokossovski võttis osa Poola ühiskonna ja armee sovetiseerimisest, ka võitles ta Poola vastupanuliikumise vastu.[5]

1956. aasta protestide käigus, saadeti Rokossovski käsul sõjaväelasi meeleavaldust lämmatama.[5] Tänavatele kutsuti üle kümne tuhande sõduri ja 360 tanki.[6]Meeleavalduste käigus hukkus vähemalt 74 inimest.[7]

Kui samal aastal püüdsid kommunistliku võimu vastased võimule tulla, siis Rokossovski käis Hruštšovilt Moskvas abi palumas, et NSV Liidu esimene sekretär kasutaks oma volitusi Poola iseseisvuspüüete lämmatamiseks.[8] Władysław Gomułka, kes seises reformimeelsete jõudude eesotsas, suutis tekkinud olukorras osavalt laveerida ning Rokossovski sunniti Poolast lahkuma. Rokossovski nimetati 1957. aastal Georgi Žukovi asemel kaitseministri asetäitjaks ning Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna ülemaks. 1958. aastal sai Konstantin Rokossovskist kaitseministeeriumi järelevalve ülem. Selles ametis püsis ta 1962. aasta aprillini, mil läks pensionile.

Konstantin Rokossovski suri augustis 1968, olles 71-aastane. Ta tuhastati ning maeti Punasele väljakule Kremli müüri äärde.

Sõjaväelised auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

  • kindralmajor, 4. juuni 1940
  • kindralleitnant, 14. juuli 1941
  • kindralkolonel, 15. jaanuar 1943
  • armeekindral, 28. aprill 1943
  • NSV Liidu marssal, 29. juuni 1944
  • Poola marssal, 2. november 1949

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Rokossovski NSV Liidu 1976. aasta postmargil

Vene Keisririik[muuda | muuda lähteteksti]

NSV Liit[muuda | muuda lähteteksti]

  • Võidu orden (nr 6, 30. märts 1945)
  • NSV Liidu kangelane, kahekordne laureaat (29. juuli 1944, 1. juuni 1945)
  • Lenini orden, seitsmekordne laureaat (16. august 1936, 2. jaanuar 1942, 29. juuli 1944, 21. veebruar 1945, 26. detsember 1946, 20. detsember 1956, 20. detsember 1966)
  • Oktoobrirevolutsiooni orden (22. veebruar 1968)
  • Punalipu orden, kuuekordne laureaat (23. mai 1920, 2. detsember 1921, 22. veebruar 1930, 22. juuli 1941, 3. november 1944, 6. november 1947)
  • Suvorovi orden, 1. klass (28. jaanuar 1943)
  • Kutuzovi orden, 1. klass (27. august 1943)
  • medal "20 aastat Tööliste ja Talupoegade Punaarmeed" (22. veebruar 1938)
  • medal "Kaitsmise eest Stalingradi all" (22. detsember 1942)
  • medal "Kaitsmise eest Moskva all" (1. mai 1944)
  • medal "Võidu eest Saksamaa üle Suures Isamaasõjas 1941–1945" (9. mai 1945)
  • medal "Königsbergi vallutamise eest" (9. juuni 1945)
  • medal "Berliini vallutamise eest" (9. juuni 1945)
  • medal "Varssavi vabastamise eest" (9. juuni 1945)
  • medal "30 aastat NSV Liidu armeed ja mereväge" (22. veebruar 1948)
  • medal "40 aastat NSV Liidu relvajõude" (18. detsember 1957)
  • medal "Kiievi kaitsmise eest" (21. juuni 1961)
  • medal "20 aastat võidust Suures Isamaasõjas 1941–1945" (7. mai 1965)
  • medal "50 aastat NSV Liidu relvajõude" (26. detsember 1967)
  • Moskva 800. aastapäev

Poola[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Prominent Russians: Konstantin Rokossovsky Russiapedia
  2. Chris Bellamy (2007). "18". Absolute War. London: Macmillan Publishing. p. 610. ISBN 978-0-330-51004-2. 
  3. Norman Davies (1982). God's Playground. New York: Columbia University Press. ISBN 0-231-05353-3.  (ka ISBN 0-231-05351-7)
  4. 4,0 4,1 Wiesław Białkowski (1994). Rokossowski – na ile Polak? (Rokossowski – How Much of a Pole?). Warsaw: Alfa. p. 326. ISBN 83-7001-755-X. 
  5. 5,0 5,1 Paweł Piotrowski, Barbara Polak (juuni 2001). "Żołnierze, oficerowie, generałowie (Soldiers, Officers, Generals)" (– Scholar search). Biuletyn IPN 6 (7/2001). ISBN 1641-9561. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. märts 2005. Vaadatud 2006-04-17.  [katkine viide]
  6. Grzegorz Ekiert; Jan Kubik (2001). Rebellious Civil Society : Popular Protest and Democratic Consolidation in Poland, 1989–1993. Ann Arbor: University of Michigan Press. pp. 27–29. ISBN 0472088300. 
  7. according to official figures, as in: Maciej Szewczyk (2005). "Poznański czerwiec 1956". Poznańczyk. Vaadatud 2006-04-17. 
  8. Wprost 24 – Rezydent Wolski

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]