Morava

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on ajaloolisest piirkonnast. Muude tähenduste kohta vaata lehekülge Morava (täpsustuslehekülg).

Morava

Moravia.svg
Morava vapp
Banner of arms of Moravia.svg
Morava lipp

Pindala: 22 349 km²
Keskus: Brno
Morava alad Tšehhis

Morava (eesti keeles on kasutatud ka nime Moraavia) on Tšehhi Vabariigi idapoolne ajalooline piirkond.

Ajaloolises kontekstis võib eesti keeles kasutada ka nime Määrimaa (saksa Mähren).

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

7. sajandil paiknes tänapäeva Moravas, Slovakkias, Alam-Austrias ja Sloveenias Samo riik. Samo Frangi kaupmees, kes ühendas mitmed slaavi hõimud naabruses asunud avaaride röövretkede ja vägivalla vastu ning ta valiti "slaavlaste kuningaks". Slovaki ajaloolase Richard Marsina järgi on ebatõenäoline, et Samo hõimuliidu keskus oli tänapäeva Slovakkia territooriumil. Hilisemate Morava ja Nitra vürstkondade asustus (vaata Suur-Määri riik) on sageli kattuv sellega, mis Samo riigi ajal. Kuna meil ei ole otseseid dokumente slaavi hõimude, nende nimede või poliitilise organisatsiooni kohta 6. ja 7. sajandi vahel, ja veelgi enam, sest meil ei ole ühtegi konkreetset ürikut järgnenud 150 aastast.

Next.svg Pikemalt artiklis Samo.
Kindlad ja vaidlusalused Suur-Määri riigi piirid Svatopluk I ajal (valitses 870–894).

Määrimaa piire ei saa täpselt määrata korralike tolleaegsete allikate puudumise tõttu. Näiteks 9. sajandil Annales Fuldenses kirjutanud mungad omasid ilmselt piiratud teadmisi Kesk-Euroopa kaugete piirkondade geograafiast. Veelgi enam, Määri monarhid võtsid 830. aastatel omaks vallutuspoliitika, seega nende riigi piirid muutusid sageli. Enamuse ajaloolaste järgi paiknesid Määrimaa tuumikterritooriumid Morava jõe orus tänapäeva Tšehhis ja Slovakkias. Suured varakeskaegsed kindlused ja nende ümber tekkinud tähtis asustusmuster viitavad, et tähtis võimukeskus tekkis selles piirkonnas 9. sajandil. Määrimaa jõudis oma territoriaalse laienemise maksimumini Svatopluk I ajal (valitses 870–894).

Next.svg Pikemalt artiklis Suur-Määri riik.

9. sajandi alguses madjarite ekspansiooni ajal Pannoonia tasandikule Suur-Määri riik hävitati 902. ja 907. aasta vahel ning osa sellest, endine Nitra vürstkond, sai Ungari vürstiriigi ja kuningriigi osaks.

Next.svg Pikemalt artiklis Ülem-Ungari. ja Ungari vürstiriik, Boheemia hertsogkond
Morava markkrahvkond, 1893. aastal
Tšehhi krooni maad 1893

Morava alad läänistas Saksa-Rooma keiser Otto I Švaabimaale tunginud ungarlastega 955. aastal toimunud (Lechfeldi) Lechi lahingus osutatud toetuse eest Boheemia hertsog (935–967/972) Boleslaus I-le. Järgnevalt valitses markkrahvkonda 999–1019 Poola kuningas Bolesław I Chrobry, kuid taasvallutati Boheemia hertsogi (1012–1033) Oldřichi poolt ning kuulus järgnevalt Tšehhi krooni maade hulka.

1182. aastal moodustas keiser Friedrich I Barbarossa Brno, Olomouci ja Znojmo apanaažvürstkondadest Morava markkrahvkonna Boheemia hertsogi (1189–1191) Konrad II pojale, Znojmo Konradile.

Tšehhi kuningas (1230–1253) Václav I nimetas poja Otokar II 1247. aastal Morava markkrahviks, pärast Morava markkrahvi Vladislavi, Otakari vanema venna surma aastal 1247. Pärast Vladislavi lese Gertrudi teise abikaasa, Badeni markkrahvi Hermann VI surma aastal 1250, tungis Otakar Austria maadele. 1251. aastal vallutas Václav aga Austria hertsogkonna, mis oli alates 1246. aastast olnud seadusliku valitsejata, ning nimetas Otakari selle hertsogiks. Otakar abiellus viimase Austria hertsogi (Friedrich II) õe Margaretega, kes oli temast ligi 30 aastat vanem, ning kindlustas oma võimu Austria hertsogkonna, Steiermargi ja teiste hertsogkonna koosseisus olnud valduste üle.

Kuningas Otakari omand 1251–1276, kantuna tänapäeva Euroopa piiridele.

Ungari kuningas Béla IV, kes alustas 1252. aastal sissetungi ja nõudles Austriat endale, hõivates Steiermargi maad, Otakar võidutses, võites Ungari vägesid 1260. aasta Kressenbrunni lahingus. 1253. aastal suri Václav I ning Otakarist sai ka Böömimaa kuningas. Sõda Bélaga kulges Otakarile soodsalt ning too pidi 1254. aastal leppima vaid Steiermargi hertsogi tiitli ja poolega valdusest. 1254. aastal lootis Otakar saada Saksa kuningaks, kuid ei osutunud valituks.

1260. aastal puhkes sõda Steiermargi pärast uuesti ning Béla ja ta poeg István said Otakarilt Kroissenbrunni lahingus lüüa. Seejärel sai Otakar võimu kogu Steiermargi üle. 1269. aastal päris Otakar ka Kärnteni hertsogkonna ja Kraini marki ning temast sai võimsaim valitseja Püha Rooma riigis. Ta võitis uuesti ka ungarlasi ja sai nendelt mõningaid piirivalduseid. Aastast 1269 kontrollis Otakar ka tõhusalt Kärnteni hertsogkonda koos Kraini ja Windischi markidega kaugemal lõunas, kogu Kesk-Euroopa valdus ulatus Poola piirist Sudeetides kuni Aadria mere rannikuni lõunas.

1273. aastal ei õnnestunud Otakaril taas Saksa kuningaks valitud saada ja ta sattus Saksa kuningaks valitud Rudolf von Habsburgiga tõsisesse konflikti. Too nõudis endale kõiki keiser Friedrich II surma järel valitsejadünastiat vahetanud alasid, sealhulgas ka Austriat. 1276. aastal pani Rudolf Otakari riigivande alla ja hakkas Viini piirama. Seetõttu pidi Otakar Austriast sama aasta lõpus loobuma, kuid ta ei leppinud sellega. 1278. aastal alustas ta Rudolfi vastu sõda, kuid langes Marchfeldi lahingus ja tema Austria valdused anti Rudolfi poegadele ja pärijatele, kes lisasid need oma laialdastele pärusvaldustele Švaabimaal. Nii jäi Přemysliidide dünastia Austriast ilma, Böömimaa troonile sai aga tema poeg Václav II ning Přemysliidide dünastia valitses alasi kuni 1437. aastani.

Next.svg Pikemalt artiklis Tšehhi kuningriik.
Morava lipp[1][2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Svoboda, Zbyšek; Fojtík, Pavel; Exner, Petr; Martykán, Jaroslav (2013). "Odborné vexilologické stanovisko k moravské vlajce". "Vexilologie. Zpravodaj České vexilologické společnosti, o.s. č. 169". Brno: Česká vexilologická společnost. pp. 3319, 3320. 
  2. Pícha, František (2013). "Znaky a prapory v kronice Ottokara Štýrského". "Vexilologie. Zpravodaj České vexilologické společnosti, o.s. č. 169". Brno: Česká vexilologická společnost. pp. 3320–3324.