Preisimaa hertsogiriik

	Preisimaa hertsogiriik Herzogtum Preußen (saksa keeles) ; Prusy Książęce (poola); Prūsijos kunigaikštystė (leedu) 1525–1701
	Preisimaa hertsogiriigi lipp Preisimaa hertsogiriigi vapp
Valitsusvorm	Monarhia
Pealinn	Königsberg

Preisimaa hertsogiriik oli hertsogiriik Ida-Preisimaal aastatel 1525–1701.

Preisi hertsogriigi rajas Saksa ordu kõrgmeister, Preisimaa valitseja Albrecht von Hohenzollern, kes sekulariseeris Saksa ordu valdused Preisimaal ja 1525. aasta 10. mail andis truudusvande Poola kuningale Zygmunt I-le ja nimetati tema vasallina esimeseks Preisimaa hertsogiks. Hertsogiriigis oli valdav kalvinism ja luteri usk.

1701. aastal välja kuulutas Brandenburgi kuurvürst ja markkrahv Friedrich III Preisi kuningriigiks, mida valitses järgnevalt personaalunioonina Brandenburg-Preisimaa‎na.

Asukoht

Hertsogiriik asus 13. sajandil Saksa ordu poolt preislastelt vallutatud Preisimaa idaosas, põhjas piirnes Läänemerega, idas Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi, lõunas Poola kuningriigiga, läänes Poolale 1466. aastal allutatud nn Kuningliku Preisimaaga (hertsogiriigi valdusi nimetati vastavalt hertsoglikuks Preisimaaks). Kuninglikust Preisimaast asus omakorda lääne pool Saksa-Rooma riiki kuulunud Pommeri hertsogkond, mis 17. sajandi keskpaigal liideti Brandenburgi markkrahvi valdustega.

Territoorium

Järgnevalt viis Albrecht von Hohenzollern oma hertsogiriigis läbi reformatsiooni ning liitis selle territooriumiga Samlandi ja Pomesaania piiskopkondade ilmalikud valdused (stiftid). Hertsogkonna territoorium koosnes seega 1466. aasta järel Saksa ordu ülemvõimu all jäänud Preisimaa valdustest.

1560. aastal liideti hertsogkonnaga pandivaldusena Grobiņa foogtkond, Teise Põhjasõja (1655–1660) tulemusel Ida-Preisimaa ning 17. sajandi alguses ka endine Kuramaa piiskopkond. 17. sajandi keskpaigaks olid Preisimaa hertsogid sunnitud nendest valdustest loobuma.

Riigivalitsemine

Hertsogiriiki valitsesid hertsog ja tema nõukogu, teatud mõju oli ka Königsbergi linnal. Valitsemiskorralduses toimus olulisi muutusi 1560. aastatel, kuna hertsog Albrechti vanadusnõtruse tõttu haaras nõukogu 1566. aastal Poola kuninga toetusel võimu enda kätte. Nõukogu juhtiv roll jätkus ka järgnevatel aastatel, kuna uus hertsog Albrecht Friedrich oli esialgu alaealine, hiljem osutus aga nõrgamõistuslikuks.

Alates 1577. aastast valitsesid Preisimaad administraatorid, kes nõukogu võimu nõrgendama asusid. Lõplikult läks see korda pärast 1618. aastat, kui Preisimaa hertsogiteks said Brandenburgi kuurvürstid, seetõttu olid Brandenburgi mark ja Preisi hertsogiriik järgnevalt personaalunioonis Brandenburg-Preisimaana.

Preisimaa hertsogid

Pikemalt artiklis Preisimaa hertsog

1525–1568 Albrecht von Hohenzollern
1568–1618 Albrecht Friedrich
- 1577–1603 markkrahv Georg Friedrich, administraator
- 1603–1608 kuurvürst Joachim Friedrich, regent
- 1608–1619 kuurvürst Johann Sigismund, kaasregent
1618–1619 hertsog Johann Sigismund
1619–1640 hertsog ja kuurvürst Georg Wilhelm
1640–1688 hertsog ja kuurvürst Friedrich Wilhelm, Suur Kuurvürst
1688–1701 hertsog ja kuurvürst Friedrich III

Rootsi-Poola sõda Preisimaal

Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda (1626–1629)

1626. aasta 6. juulil maabusid Rootsi väed Gustav II Adolfi juhtimisel Pillau lähedal, Poola vasallriigi Preisimaa hertsogkonna territooriumil. Preisi hertsog ning Brandenburgi kuurvürst Georg Wilhelm oli Gustav Adolfi sissetungi järel üsna kõhkleval seisukohal. Kuningas lubas, et Preisi hertsogkonna vallutamine ei kuulu tema eesmärkide hulka, ta tagab hertsogkonna elanike heaolu ning Danzigi vallutamise järel saab Georg Wilhelm kohe Pillau tagasi. Danzigi elanikele saatis Gustav Adolf kirja, kus kutsus neid üles linna Rootsile loovutama.

Pärast Pillau hõivamist vallutasid Rootsi väed ka Braunsbergi ja liikusid kiirelt Wisła suunas, mis oli teel Danzigisse peamiseks takistuseks. Gustav Adolf liikus läbi Frauenburg ja Tolkemiti Elbingisse, mis alistus 13. juulil. Viis päeva hiljem hõivasid Rootsi väed Marienburgi. Seejärel ületasid nad pontoonsildade abil Wisła ja Nogati ning vallutasid Dirschau, Mewe ja Preußisch Stargardi. Samaaegselt maabus Rootsi dessant Putzigis, mille vallutamine läks hõlpsalt. Sadamas seisnud Poola laevadel õnnestus Danzigisse seilata. Teised Rootsi väed okupeerisid Wormditti ja Guttstadti (poola Dobre Miesto), kuid jäid toppama Preußisch Hollandi juurde, mille kaitsjad avaldasid vaprat vastupanu. 14. septembril vallutasid Rootsi väed Wisła hargnemiskohas asuva Danziger Haupti kindluse. Edukalt kulgenud pealetungi järel seadis Gustav Adolf Jerzioraki järves asuvale Wielka Żuława saarele sisse oma baasi, et jätkata sealt pealetungi Danzigile, mis oli kolmest küljest piiratud moodsate bastionkindlustustega.

Gustav Adolf valmistus parasjagu Danzigit ründama, kuid kuulnud Poola-Leedu armee jõudmisest Mewe alla, katkestas oma plaanid ning suundus linna piiramisrõngast vabastama. Toimunud Mewe lahingu tulemuse otsustas Rootsi vägede suurem tulejõud suurem. Hetman Stanisław Koniecpolski juhitud väed kasutasid Rootsi vägede takistamiseks Preisimaal manööversõja taktikat ja suutis peatada Rootsi edasitungi ning sundis Axel Oxenstierna juhitud väed kaitsepositsioonile.

1627. aastal Czarne linna lähedal peetud Czarne lahingus olid Rootsi väed sunnitud linna varjuma jahiljem sunnitud alistuma. See võit veenis Brandenburgi kuurvürsti kuulutama oma toetust Poola-Leedule.

1629 sõlmitud Altmargi vaherahuga jäid Rootsi kontrolli alla mitmed Preisimaa linnad, muuhulgas Pillau (Piława), Elbing (Elbląg) ja Memel (Klaipeda). Poola loovutas Rootsile suure osa Liivimaast, sealhulgas Riia ja Rootsi sai õiguse maksustada Läänemerel veetavaid Poola kaupu (3,5% kauba väärtusest). Preisi hertsogiriik, kes kaotas mõned linnad Rootsile, sai Poola-Leedult hüvituseks Malborki, Sztumi ja Żuławy Wiślane.

Kolmekümneaastane sõda

Pikemalt artiklis Kolmekümneaastane sõda

Kolmekümneaastase sõja 1648. aastal lõpetanud Vestfaali rahulepingu alusel sai Rootsi oma valdusteks ka Rootsi Pommeri alad, mis asetses Saksamaa põhjaosas Läänemere rannikul. 1653. aasta Stettini rahulepinguga, Rootsi ja Brandenburgi kuurvürst jagasid Pommeri hertsogiriigi, Rootsi Pommeriks ja Brandenburg-Preisimaa Pommeriks. Lepingu järgi sai Rootsi Põhja-Pommeri, Vorpommerni koos Stettiniga. 1720. aastal kaotas Rootsi Põhjasõja tulemusel Pommeri lõunapoolsed alad koos Stettini linna ja Usedomi ja Wollini saared Preisi kuningriigile.

Preisi kuningriigiks

Teise Põhjasõja Rootsi invasiooni järel Poolasse Brandenburg-Preisimaa valitseja Friedrich Wilhelm, pakkus Poola kuningriigi Kuningliku Preisimaa linnadele kaitset Rinski lepinguga, kuid pidi alluma Rootsi sõjalisele ülemvõimule ja taandus oma Preisimaa hertsogkonda. Jälitatuna Rootsi vägede poolt Preisimaa pealinnani, tegi Friedrich Wilhelm rahu ja asus liitu Rootsiga. 1660. aastal Poola kuninga ja hertsogi vahel sõlmitud Brombergi lepinguga vabanes Preisimaa hertsog Poola kuninga vasalli seisusest ja Preisi hertsogiriigist sai suveräänne riik.

See võimaldas Brandenburgi kuurvürstil ja markkrahv Friedrich III-l 1701. aastal välja kuulutada Preisimaa kuningriigi, mida valitses järgnevalt personaalunioonis Brandenburgi kuurvürst ja markkrahv ning Preisimaa kuningas, Brandenburg-Preisimaa‎na.

Vaata ka