Mecklenburg

Allikas: Vikipeedia


Mecklenburgi vapp
Mecklenburg, jagatuna aastatel 1866 kuni 1934 Mecklenburg-Schweriniks ja Mecklenburg-Strelitziks.

Mecklenburg (alamsaksa Mękelborg) on ajalooline piirkond Põhja-Saksamaal, hõlmates läänepoolse ja suurema osa Mecklenburg-Vorpommerni liidumaast. Piirkonna suuremad linnad on Rostock, Schwerin, Neubrandenburg, Wismar ja Güstrow.

Mecklenburg on nime saanud Mikilenburgi linnuselt (vanasaksi: "suur linnus", seega teaduslikus tõlkes uusladina keeles Megalopolis), mis paiknes Schwerini ja Wismari linnade vahel. Slaavi keeles oli see tuntud kui Veligrad, mis tähendab samuti "suurt linnust". See oli iidne Mecklenburgide asukoht ja mõnda aega jagatud samast dünastiast Mecklenburg-Schwerini ja Mecklenburg-Strelitzi vahel.

Keeleliselt on meklenburglased säilitanud ja kasutavad palju alamsaksa keele sõnavara või fonoloogia tunnuseid.

Omadussõna piirkonna kohta on meklenburglik (saksa mecklenburgisch), asukaid kutsutakse meklenburglasteks (saksa Mecklenburger).

Geograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mecklenburg on tuntud peamiselt oma tasase maa poolest. Suure osa maastikust moodustavad peamiselt sood, tiigid (laukad), rabad ja põllud, sekka vähest metsa. Maastik muutub liikudes põhja Läänemere suunas.

Mecklenburgi turba alt on mõnikord leitud iidsete laavaväljade lademeid. Traditsiooniliselt on, vähemalt maapiirkondades, kivi nendest lademetest lõigatud ja kodude ehitamisel kasutatud, sageli koos tsemendi, telliste ja puiduga, moodustades unikaalse väljanägemisega maamaju.

Mecklenburgis on tootlik põllumajandus, kuid maa on kõige sobivam karjakasvatuseks.

Mecklenburgi linnalised keskused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mecklenburg-Vorpommerni linnade loend
Mecklenburg tänapäeva halduspiirides.
Linn/
omavalitsus
Kreis Rahvaarv
a31. detsembril 2012
Rostock kreisivaba linn 202 887
Schwerin kreisivaba linn 91 264
Neubrandenburg Mecklenburgische Seenplatte 63 509
Wismar Nordwestmecklenburg 42 433
Güstrow Rostock 28 586
Neustrelitz Mecklenburgische Seenplatte 20 322
Waren (Müritz) Mecklenburgische Seenplatte 21 074
Parchim Ludwigslust-Parchim 17 174
Ludwigslust Ludwigslust-Parchim 11 998
Bad Doberan Rostock 11 427
Hagenow Ludwigslust-Parchim 11 324
Grevesmühlen Nordwestmecklenburg 10 621
Boizenburg Ludwigslust-Parchim 10 169
Teterow Rostock 8733
Malchin Mecklenburgische Seenplatte 7657

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varajane ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mecklenburgist on leitud palju eelajaloolisi dolmeneid. Arvatavasti olid varaseimad asukad keldi päritolu. Mitte hiljem kui 100 eKr asusid alale eelkristlikud germaanlased.

Traditsiooniline Mecklenburgi sümbol, irvitava härja pea (alamsaksa Ossenkopp, tõlkes 'härjapea', kus osse on härja ja sõnni sünonüüm keskalamsaksa keeles) koos kaeluse ja krooniga võib pärineda sellest perioodist. See kujutab seda, mida varajased inimesed kandsid, s.o. härjapead kui mütsi, taha rippuv kaelus kaitsmas kaela päikese eest, ja oli üldiselt viis vaenlastes hirmu tekitada.

7. - 12. sajandini hõivasid Mecklenburgi ala lääneslaavlased, kõige tuntumad neist obodriidid ja teised hõimud, keda Frangi allikad kutsusid vendideks. 11. sajandil asutatud Mecklenburgi hertsogite ja hiljem suurhertsogite dünastia, mis kestis aastani 1918, asutaja oli obotriidide Niklot.

12. sajandi lõpul vallutas piirkonna sakside hertsog Heinrich Lõvi, allutades kohalikud isandad ja ristiusustades rahva, olles nii Põhjala ristisõdade eelkäija. 12. - 14. sajandini asus piirkonda suurel arvul sakslasi ja flaame (Ostsiedlung), tuues kaasa saksa õiguse ja paremad põllupidamiseviisid. Vendid, kes elasid üle kõik sõjad ja laastamise sajandeid varem, sealhulgas sissetungid ja vasturünnakud Saksimaa, Taani ja ljuutitšite aladele, samuti sisekonfliktid, assimileeriti sajandeid hiljem. Siiski omavad Mecklenburgi kõnes kasutatavad teatavate nimede ja sõnade elemendid pikaajalist slaavi mõju. Näiteks on Schwerini linn, mida algselt kutsuti slaavipäraselt Zuarin. Teine näide on Bresegardi linn, kus linna nime 'gard' osa tuleb slaavi sõnast 'grad', mis tähendab linna.

12. sajandist alates püsis territoorium stabiilsena ja oli oma naabritest suhteliselt iseseisev; üks väheseid Saksa territooriume, kus see tõele vastas. Reformatsiooni ajal pöördus hertsog Schwerinis protestantismi ja nii järgnes talle Mecklenburgi hertsogkond.

Ajalooline 7-väljaline vapp, mis sümboliseerib Mecklenburgi 7 isandkonda: Mecklenburgi hertsogkond, Schwerini ja Ratzeburgi vürstkonnad (endised piiskopkonnad), Schwerini krahvkond ning Rostocki, Werle ja Stargardi isandkonnad.

Ajalugu 1621-1933[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu paljud Saksa territooriumid, oli ka Mecklenburg mõnikord jagunenud ja taasjagunenud valitseva dünastia erinevate liikmete seas. Aastal 1621 jagati see kaheks, Mecklenburg-Schwerini ja Mecklenburg-Güstrowi hertsogkonnaks. Güstrowi liini hääbudes aastal 1701 jagati Güstrowi maad taas, osa läks Mecklenburg-Schwerini hertsogile ja osa läks uuele Mecklenburg-Strelitzi liinile.

Aastal 1815 ülendati kaks Mecklenburgi hertsogkonda suurhertsogkondadeks ja seejärel eksisteerisid need Saksamaal sellistena eraldi valgustatud, kuid absoluutse võimu all (põhiseaduse said Esimese maailmasõja eelõhtul) kuni 1918. aasta revolutsioonini. Elu Mecklenburgis oli üpris karm. Tavad, nagu abiellumisloa küsimine suurhertsogilt või emigreerimisloa taotlemine, püsisid Mecklenburgis kaua (s.o. 1918. aastani), kaua pärast seda, kui sellistest tavadest oli loobutud mujal Saksamaal. Isegi veel 19. sajandi teisel poolel omas suurhertsog isiklikult poolt maapiirkondadest. Viimane hertsog tõugati troonilt aastal 1918, kui monarhiad langesid kogu Euroopas. Hertsogisugu valitses Mecklenburgis katkematult (v.a. kaks aastat) selle liidendamisest Saksa-Rooma riigiga kuni 1918. aastani. Aastatel 1918 kuni 1933 olid hertsogkonnad Weimari vabariigi vabad riigid.

Mecklenburg oli traditsiooniliselt alati üks vaesemaid Saksa alasid ja hiljem vaesemaid provintse või liidumaasid ühendatud Saksamaal. Põhjusi oli erinevaid, kuid üks paistis välja: põllumajanduslikult on maa vaene ja ei suuda toota samal tasemel, kui Saksamaa teised osad. Kaks Mecklenburgi püüdsid saada pärast 1918. aastat iseseisvaks, kuid lõpuks see nurjus, kuna nad sõltusid märgatavalt ülejäänud Saksamaast.

Ajalugu aastast 1934[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast kolme sajandit eraldatust ühendati Mecklenburg aastal 1934 natsivalitsuse poolt. Wehrmacht pani Mecklenburgi ja Pommeri II sõjaväeringkonda jalaväekindral Werner Kienitzi juhtimise alla, peakorteriga Stettinis. Mecklenburgi ala peakorter asus Schwerinis, vastutades sõjaväeüksuste eest Schwerinis, Rostockis, Parchimis ja Neustrelitzis.

Mecklenburgi piirkondlik lipp.

Pärast Teist maailmasõda ühendas Ida-Saksamaad okupeeriv Nõukogude valitsus Mecklenburgi väiksema naaberpiirkonna Lääne-Pommeriga (saksa Vorpommern) ja moodustas Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa. Mecklenburg hõlmas ligikaudu kaks kolmandikku uue liidumaa pindalast ja enamuse selle rahvastikust. Samuti sai uus liidumaa ajutiseks või alaliseks koduks paljudele põgenikele, kes aeti välja endistelt Saksa territooriumitelt, mille pärast sõda hõivasid Nõukogude Liit ja Poola. Nõukogulased muutsid nime "Mecklenburg-Vorpommern" aastal 1947 "Mecklenburgiks".

Aastal 1952 lõpetas Ida-Saksa valitsus Mecklenburgi iseseisva eksistentsi, luues selle territooriumil 3 ringkonda ("Bezirke"): Rostock, Schwerin ja Neubrandenburg.

Saksamaa taasühinemisega aastal 1990 taastati Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa ja see on nüüd üks 16-st Saksamaa Liitvabariigi liidumaast.

Pilt:MecklbgSchw.jpg
Vapp, mida mõlemad hertsogkonnad kasutasid 19. sajandil.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Turism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mecklenburg seisab silmitsi turismi tohutu kasvuga pärast Saksamaa taasühinemist aastal 1990, eriti randades ja kuurortites Läänemere ääres (Warnemünde, Boltenhagen, Heiligendamm, Kühlungsborn, Rerik ja teised), Mecklenburgi järvistus (Mecklenburgische Seenplatte) ja Mecklenburgi Šveitsis (Mecklenburgische Schweiz) oma puutumatu loodusega, vanades hansalinnades Rostockis ja Wismaris (maailmapärand), mis on hästi tuntud oma keskaegsete tellisgootika ehitiste poolest, ja endistes kuninglikes residentsides Schwerinis, Güstrowis, Ludwigslustis ja Neustrelitzis.

Tähtsad meklemburglased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]