Brexit

Allikas: Vikipeedia
Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust toetavaid plakateid valeväidetega Euroopa Liidu liikmemaksu kohta on toodud näiteks tõejärgsest poliitikast.[1]

Brexit (ingliskeelsetest sõnadest Britain ja exit – 'Britannia' ja 'väljumine') on Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust.

Lahkumise pani Suurbritannias rahvahääletusele riigi tollane peaminister David Cameron, kes käis referendumi välja ühena 2015. aasta Briti parlamendivalimiste kampaanias antud valimislubadustest, lubades lahkumissoovi võidu korral tagasi astuda. 23. juunil 2016 toimunud rahvahääletusel toetas lahkumist 51,89% ehk enamus, vastu oli 48,11%.

Suurbritannia Iseseisvuspartei (UKIP) lahkumiskampaaniaga seoses kerkis poliitikakommentaarides esile tõejärgse poliitika mõiste, kuna toetusargumentidena kasutati selge faktilise tõestuseta väiteid, näiteks vihjates, et raha kokkuhoid Euroopa Liidule tehtavate maksete arvelt võimaldaks suuremat rahastust riiklikule tervishoiusüsteemile ning et tööjõu vaba liikumise piiramine Suurbritannia ja Mandri-Euroopa vahel aitaks oluliselt vähendada immigratsiooni Suurbritanniasse, kuigi osakaalult Briti immigratsioonis jääb Euroopa Liit alla riigi endistele kolooniatele Briti Rahvaste Ühenduses.

Rahvahääletuse tulemus oli ootamatu suurele osale ajakirjandusest, välisvaatlejaist ning isegi lahkumise enda poolt hääletanuist, nagu tõendasid hääletanute hilisemad kommentaarid ajakirjanduses. Ootamatuse tõttu ei olnud kellelgi lahkumisprotsessi algatamiseks ja suunamiseks selget kava ning enamik üksikasju, sealhulgas võimalikud tähtajad, on 2016. aasta lõpu seisuga endiselt lahtised.

Ootamatuse ja ebaselguse tõttu pälvis Brexit äkilisi ja kriitilisi reaktsioone välisriikidest, eelkõige Euroopa Liidust. Samas on Brexitit pooldavate sõnavõttudega esinenud sama aasta sügisel USA presidendiks valitud Donald Trump ja Venemaa president Vladimir Putin. Eesti erakondadest on Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust kõige jõulisemalt toetanud EKRE.

Brexiti tagajärjel tuli Ühendkuningriigis 13. juulil võimule Theresa May juhitav valitsus. 2016. aasta detsembriks ei ole May avaldanud Ühendkuningriigi seisukohti tulevasteks lahkumisläbirääkimisteks, vihjates küll soovile säilitada tihedad majandussidemed, kuid mitte tööjõu vaba liikumine Euroopa Liidus. Mitmed Euroopa Liidu juhid ja liikmesriigid on avaldanud arvamust, et need tingimused on siiski seotud ning vaba ligipääsu EL-i siseturule Suurbritannia ilma tööjõu liikumisvabaduseta ei saa.

Tööjõu vaba liikumise vastane meelsus Brexiti toetajate seas on Briti politsei andmeil viinud vihakuritegude sagenemiseni Euroopa immigrantide, eelkõige poolakate vastu, keda on Mandri-Euroopast Ühendkuningriiki tulnute seas oluline osa.

Suurbritannia regioonidest hääletasid valdavalt Euroopa Liidu liikmesuse säilitamise poolt London, Šotimaa ja Põhja-Iirimaa. Šoti poliitikud on teatanud, et ehkki Šotimaa iseseisvumine jäi eelmisel referendumil toetuseta, võib see sõltuvalt läbirääkimiste kulgemisest taas kõne alla tulla, kuna vaba suhtlus EL-iga on Šotimaale ülimalt oluline. Erisusi suhetes Euroopa Liiduga on taotlenud ka London, sest kardetakse halbu tagajärgi selle toimimisele finantskeskusena. Iiri ametkondade teatel on mõningal määral suurenenud Iirimaa kodakondsuse taotlejate arv Suurbritannias (mõlemal riigil on olulisel hulgal ühiseid topeltkodakondseid), samuti on kasvanud põlvnemise alusel Poola kodakondsust taotlevate Suurbritannia elanike arv.

Lissaboni leppe artikkel 50 käivitamist oodatakse märtsis 2017 ning Suurbritannia võiks seega Euroopa Liidust väljuda 2019. aastal.[2]

PricewaterhouseCoopersi hinnangul võib Brexit tulemusel riigist lahkuda kuni 100 000 finantssektori töökohta.[3]

Mõjud Eestile[muuda | muuda lähteteksti]

Muude tagajärgede seas nihkus Brexiti tõttu poole aasta võrra lähemale ka Eesti eesistumine Euroopa Liidu Nõukogus, kuna vahepeal olema pidanud Suurbritannia eesistumine tühistati. Seetõttu saab Eestist Nõukogu eesistuja 2017. aasta 2. poolaastaks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]