Varssavi Lepingu Organisatsioon

Allikas: Vikipeedia
Logo Varssavi Lepingu Organisatsioon.
Liidu rahu ja sotsialism

Varssavi Lepingu Organisatsioon (lühend VLO) ehk Varssavi pakt oli Ida-Euroopa kommunistlike riikide sõjalis-poliitiline organisatsioon 20. sajandil.

Liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

osalevad riigid asutamislepingu järgselt

Liit asutati 1955. aastal Varssavis vastuabinõuna 1954. aasta Pariisi lepingutele, mille alusel NATO hakkas Lääne-Saksamaad uuesti relvastama. Liit loodi algselt 20. aastaks.[1] Leping kirjutati alla 31. märtsil 1955 Poolas. Nõukogude Liidu poolt kirjutas asutamislepingule alla Nikita Hruštšov.

Põhikirja kohaselt oli organisatsiooni eesmärgiks abi relvastatud kallaletungi korral Euroopas ja liikmete vaheline poliitiline koostöö. Organisatsiooni organiteks olid kaks korda aastas kogunev VLO konsultatiivkomitee, sekretariaat ja ühendatud ülemjuhatus (asukohaga Moskvas).

1956. aastal astus VLO liikmeks Saksamaa Demokraatlik Vabariik. Samal aastal sõlmis Nõukogude Liit VLO raames lepingu Poolaga oma vägede sinna paigutamiseks. 1957. aastal järgnesid samasugused lepingud Ungari, Rumeenia ja SDV-ga.[2] Asutajamaade hulka kuulus ka Albaania, kes aga peatas organisatsiooni toetamise 1962. aastal ning lahkus lõplikult 1968. aastal. Allianss lõpetas ametlikult tegevuse 1991. aasta juulis, koos NSV Liidu ja sellest sõltuvate Ida-Euroopa režiimide lagunemisega.

Organisatsiooni sõjaline juhtimine[muuda | muuda lähteteksti]

Varssavi Lepingu Organisatsiooni vägede ülemjuhtaja oli NSV Liidu Relvajõududest ning oli ka NSV Liidu kaitseministri asetäitja.

Ajalugu peale organisatsiooni tegevuse lõpetamist[muuda | muuda lähteteksti]

12. märtsil 1999 liitusid endiste VLO liikmete järeltulijad Ungari, Poola ja Tšehhi NATO-ga. Bulgaaria, Rumeenia ja Slovakkia liitusid NATO-ga märtsis 2004.

2005. aasta novembris avas Poola uurijatele oma VLO-ga seotud sõjalised arhiivimaterjalid. Dokumentidest selgus, et VLO plaanis 1980. aastate alguses tuumalööki lääneriikidele. Plaan sisaldas peamiselt ründeplaane, kaitseplaane oli nende hulgas väga vähe.[viide?]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hermann Kinder, Werner Hilgeman. Maailma ajalugu esiajast tänapäevani. Maailma ajaloo käsiraamat. 249 värvilist kaarti ja skeemi. Tallinn, Avita, 2001. Lk. 517.
  2. Hermann Kinder, Werner Hilgeman. Maailma ajalugu esiajast tänapäevani. Maailma ajaloo käsiraamat. 249 värvilist kaarti ja skeemi. Tallinn, Avita, 2001. Lk. 517.