Polaabid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Lääneslaavi rahvad, sh Polaabi slaavlaste asualad, 9.10. sajandil

Polaabi slaavlased ehk polaabid oli lääneslaavlaste hõimuliit (sorbid lõunaosas, luužitsid keskosas ja obodriidid loodeosas[1]), kes asustas Elbe, Saale ja Odra jõe ning Maagimäestiku vahelist ala 1. ja 2. aastatuhandel, tänapäeva Loode-Saksamaal.

Sakside ja polaabi slaavlaste vaheline Limes Saxoniae, 9. sajandil tänapäeva Schleswig-Holsteinis

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Polaabide elualad saksidest idapool (hilisema Pommeri aladel) sattusid Frangi riigi keisri (800–814) Karl Suure Saksi sõdade järel idasuunalise paganate vastu suunatud vallutuste ja ristiusu levitamise objektiks. Frangi riigi lagunemise järel jätkas idasuunalisi vallutusi Saksa kuningas (919–936) ja Saksimaa hertsog (912–936) Heinrich I Linnupüüdja.

936. aastal moodustati Billungite mark, kui Saksimaa hertsog ja Ida-Frangi kuningas Otto I tegi Hermann Billungist princeps militiae (markkrahv, sõnasõnalt "miilitsavürst"), andes talle kontrolli piiril, valitsemisega lääneslaavi obodriidi hõimude üle, sealhulgas polaabid, varnid ja vagrid, samuti redarid, tsirtsipanid ja kessinid veletite hõimuliidust ning daanid, kes korduvalt territooriumi rüüstasid. Suur osa luužitsid ja hevellide maad asus väljaspool Hermanni mõjusfääri Marca Geronises.

938. aastal sai Saksimaa hertsogkonna kirdeosas asunud Billungi margi valitseja Hermann Billung, Billungite dünastiast Saksimaa markkrahviks ning 953. aastal ülendas Saksa kuningas Otto I Hermann Billungi Saksimaa hertsogi õigustesse ja andis talle laiad valitsemisõigused.

Saksa-Rooma riik, Polaabi slaavlaste asualad ja Taani Harald Sinihamba valdused Haraldi valitsusajal (958–986)
Billungite mark (punane) 11. sajandi alguse paiku

Piirkonna slaavlased olid sageli omavahel vaenus ja nii ei tekkinud organiseeritud vastupanu. Sellest hoolimata kasutas obodriidi pealik Nakon aastal 955 võimalust ja asus liitu Hermanni vennapoegade, Saksi krahvide Wichmann II ja Ekbert Ükssilmaga nende kodutülis oma onuga. Nende avalik mäss tipnes Raxa lahingus, kus obodriidid said kuningas Otto vägedelt lõplikult lüüa. Võiduka Raxa lahingu (955) järel Otto I poolt järgnes ristiusustamine. 960 andis Otto I Saksimaa hertsogi võimu üle krahv Hermannile, kes oli end esile tõstnud võitluses slaavlastega, ja hertsogi tiitel muutus krahv Hermanni perekonnas pärilikuks. 961. aastast algas Billungite valitsusaeg Saksimaa hertsogiriigis (9611106). Brandenburgi piiskopkonna asutamisega suunas Saksa kuningas Otto (Saksa-Rooma keiser aastast 962) polaabi slaavlaste (vendide) ristiusustamist ja nende territooriumi liidendamist Ida-Frangi riigiga.

Billungi mark ja Polaabi slaavlaste asualad, ca 1000. aastal
Põhja-Euroopa riigid umbes aastal 1000
Lääneslaavi rahvad, sh Polaabi slaavlaste asualad, 1125. aastal

983. aastal toimus Saksa-Rooma keiser Otto II valitsusajal (973–983) Schleswigis Taanlaste ülestõus Hedebys ja lääneslaavlaste ülestõus Nordalbingienis. Suur slaavlaste ülestõus Nordalbingienis aastal 983 tegelikult hävitas Brandenburgi piiskopkonna, kui mässavad luužitside hõimud vallutasid Brandenburgi ja naabruses Havelbergi piiskopkonna. Brandenburgi piiskoppe nimetati jätkuvalt, kuid nad olid vaid nimelised, resideerides Magdeburgis või tegutsedes abipiiskoppidena keisririigi lääneterritooriumitel. Saksimaa hertsogiriigi idapiiril kujunenud piirimargid: kirdeosas Billungite valitsetud Billungi mark (936), keskusega Mecklenburgis, mis ulatus Elbe jõest kuni Läänemereni ja Saksi vallist kuni Peene jõeni idas, umbes tänapäeva ida-Holsteini, Mecklenburgi ja Lääne-Pommerini, piirialadel lääneslaavlastest obodriitide, vendide, polaabide jt ning taanlastega ja (965) moodustatud Põhjamark (Havelberg, Brandenburg) kaotati ka pärast 983. aasta Suurt slaavlaste ülestõusu.

995. aastal suutis Saksa-Rooma keiser (9831002) Otto III taastada kontrolli alade üle. Otto III püüdis taastada Rooma impeeriumi või vähemalt selle lääneosa, uskudes, et kõrgeim võim peaks kuuluma keisrile, kellele alluksid kõik, nii ilmalikud kui ka vaimulikud aukandjad, sealhulgas Rooma paavst. Otto III koostas aastal 998 bulla "Renovatio imperia Romanum", millega ta kuulutas Rooma impeeriumi taastatuks. Ta viis läbi misjonitööd, näiteks asutas Poola vürstiriigis, Gnieznos piiskopkonna ning andis vürst Boleslawile Poola kuninga ning vürst Istvanile Ungari kuninga tiitli.

Alates 10. sajandil alanud Põhjala ristisõdades vallutati paganlik Pommeri Pommeri ristisõja käigus, 966. aastal hõivas Mieszko I, Otto I vasallina Pommeri ning 11. sajandi alguses liideti piirkond Poola kuningriigiga.

Alasid järgnevalt kontrollinud Poola kuninga Mieszko I poeg, Bolesław I Chrobry saavutas sõdades Saksa-Rooma riigiga (10041018) Poola täieliku poliitilise ja kirikliku sõltumatuse ning kroonis enda 1025. aastal kuningaks, kuid kuningas (1000–1025) Bolesław I Chrobry surma järel algasid sõjad Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi, Böömimaa kuningriigi ja Kiievi-Venega.

Saksa-Rooma keisririik allutas Lausitzi piirkonna ja algselt Poola kuningriiki kuulunud alad jäid 12. sajandil sakslaste võimu alla ja polaabid saksastusid järk-järgult. Slaavlastest obodriidide hõimuliidu juht Niklot, kes võitles edasitungivate sakside vastu ja kaotas lõpuks aastal 1160 Heinrich Lõvile Vendi ristisõjas. Nikloti poeg Pribislaw allutas end Heinrichile ning sai aastal 1167 esimeseks Mecklenburgi vürstiks.

Next.svg Pikemalt artiklis Mecklenburgid, Mecklenburgi valitsejate loend
Next.svg Pikemalt artiklis Mecklenburg-Schwerini hertsogkond

Polaabide ja sorbide aladele asutasid sakslased Saksa-Rooma riigi piirimargid: Põhjamark, "Nordmark" ja millest hiljem sai Brandenburgi mark. Aastal 1134, anti Põhjamark Saksa-Rooma keisri Lothar II poolt Saksa magnaadile, Brandenburgi markkrahv Albrecht Karule.

Sorbide ehk luužitsite aladel moodustati ka Lausitzi mark ja Meißeni mark.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]