Mine sisu juurde

Kaliningradi oblast

Allikas: Vikipeedia
Kaliningradi oblast

vene Калининградская область
(Kaliningradskaja oblast)


Pindala: 13 300 km²
Elanikke: 994 599 (1.01.2023)[1][2] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus: 74,8 in/km²
Keskus: Kaliningrad
Kaart

Kaliningradi oblast (vene Калининградская область , 7. aprillist 4. juulini 1946 Königsbergi oblast)[3][4] on Venemaa läänepoolseim oblast Läänemere kagurannikul. Vene NFSV ja hilisema Venemaa Föderatsiooni koosseisus on Kaliningradi oblasti ala Teise maailmasõja lõpust, enne sõda moodustas see põhjapoolse kolmandiku Ida-Preisimaast. Regioonis elab umbes miljon inimest, kellest valdava enamuse moodustavad sõjajärgsed vene immigrandid ning oblasti keskuseks on Kaliningradi linn, endise nimega Königsberg. Oblast piirneb lõunas Poola ning põhjas ja idas Leeduga ning kuulub Loode föderaalringkonda, kuid on enklaavina riigi muust territooriumist Leedu ja Valgevenega ära lõigatud. Oblastil on läänes pääs avamerele ja Wisła lahele, põhjas Kura lahele, mis on ainuke Venemaa Läänemere aasta läbi jäävaba sadam.

Loodusvarad

[muuda | muuda lähteteksti]

Pinnamoelt on Kaliningradi oblasti ala valdavalt madal tasandik. Wisła lahe rannikul on maapind kohati merepinnast madalamal. Oblasti kaguossa ulatub Balti moreenkõrgustike vöönd ja maapind tõuseb 231 m üle merepinna. Wisła ja Kura lahte avamerest eraldavatel Wisła ja Kura säärel asuvad suurejoonelised luited.

Siinne parasvöötme kliima on rannikuala mereline, siseosas mõõdukalt üleminekuline.

Keskmine õhutemperatuur jaanuaris on −3...–5 °C, juulis +15...+17 °C.

Sademeid on kuni 700 mm aastas. Sademeterikkaimaks piirkonnaks on oblasti kagunurgas kerkiva kõrgustiku läänenõlvad.

Läänemeri

[muuda | muuda lähteteksti]

Rannikumeri ja Wisła laht ei külmu. Oblasti rannikule jääb kaks maasäärtega avamerest eraldatud mageveelist laguuni – Wisła laht ja Kura laht. Esimesest on oblastil ka pääs avamerele (Baltiiski sadam), Kura lahe suue jääb Leedu territooriumile.

Siseveekogud

[muuda | muuda lähteteksti]

Suurim oblastisisene jõgi on Wisła lahte suubuv Pregolja. Põhjapiiril Leeduga voolab Nemunas (vene keeles Неман, saksa keeles Memel), mis suubumisel Kura lahte moodustab delta. Nimetatud jõed on omavahel ühendatud kanalite süsteemiga (ulatub üle Poola Saksamaale ja Prantsusmaale).

15% piirkonnast on kaetud metsaga.

Looduskaitse

[muuda | muuda lähteteksti]

Kura säär (Venemaale ja Leedule kuuluv osa koos) on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Rahvaarv oli 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 955 200. Linnades elas 741 800 ja maal 213 400 elanikku.

Suurim linn on 430 300 elanikuga Kaliningrad (saksa keeles Königsberg). Teised tähtsamad linnad on Tšernjahhovsk (saksa Insterburg), Sovetsk (saksa Tilsit), Neman (saksa Ragnit) ja Baltiisk (saksa Pillau). Kokku on linnu 22 ja aleveid 5. Umbes 80% oblasti elanikest elab linnas, maapiirkonnad on hõredalt asustatud.

Rahvuslik koosseis

[muuda | muuda lähteteksti]

Oblasti algsed asukad olid balti hõimude hulka kuuluvad preislased ja leedulased. 13. sajandil vallutasid oblasti alad sakslased ja kohalikud järk-järgult saksastusid. 20. sajandiks oli leedu keele kõnelejaid säilinud vaid Ida-Preisimaa kirde- ja idaosas (Väike-Leedu).

Sakslastest elanikkond põgenes Teise maailmasõja lõpus peale tungiva Punaarmee eest. Paigale jäänud sakslased küüditati 1947. aastal Saksamaale. Nende asemele toodi inimesi Venemaa keskosa oblastitest ja Valgevenest (sõjas enim kannatanud majandusega piirkondadest).[5]

Praegu moodustavad elanikkonnast 86,4% venelased, ukrainlased 3,7%, valgevenelased 3,6%, leedulased 1,1%, armeenlased 1,0% ja sakslased 0,8%.[6] Venelaste arvukus on vaikselt tõusmas, 1979. aastal moodustasid nad 78%. Sakslasi elas Nõukogude ajal oblastis 1000–2000,[5] tänapäeval on mõned sakslased regiooni tagasi pöördunud ning kokku elab oblastis umbes 7500.[7]

Vastavalt rahvuslikule koosseisule on valdav religioon õigeusk. Oblastis elavad leedulased on katoliiklased ja seal elanud sakslased olid luterlased.

See artikkel keskendub Kaliningradi oblasti ajaloole. Varasema ajalooga tutvumiseks enne 1945. aastat vaata Ida-Preisimaa.

Otsust siiani Saksamaale kuulunud Ida-Preisimaa jagada Poola ja Nõukogude Liidu vahel arutati juba 1943. aastal Teherani konverentsil. Kui alguses plaanisid liitlased jätta kogu Ida-Preisimaa Poolale kompensatsiooniks kaotatud idaalade eest, aga Stalin nõudis Nõukogude Liidule jäävaba sadamat Läänemerel, millega liitlased nõus olid. Jagamine vormistati Potsdami konverentsil (17. juulist 2. augustini 1945), mille järgi Nõukogude Liit sai Ida-Preisi põhjaosa ja lõunaosa läks Poolale (Warmia-Masuuria vojevoodkond).[5]

Pärast Ida-Preisimaa okupeerimist moodustati 1945. aastal Königsbergi erisõjaväeringkond, mis 1946. aastal reorganiseeriti Königsbergi oblastiks (Vene NFSV koosseisus). Hoolimata ametlikust tsiviiladministratsiooni loomisest sõjaväe domineeriv positsioon oblastis püsis. Pärast Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimehe Mihhail Kalinini surma 1946. aasta suvel nimetati Königsberg tema auks ümber Kaliningradiks, millele järgnes massiline külade, linnade ja tänavate ümbernimetamine, sihiga saksapärasus regioonist välja juurida. Ka oblasti nimi kohandati vastavalt uuele linnanimele Kaliningradi oblastiks.[5]

Esimesel aastal olid oblastis enamusrahvuseks veel sakslased, keda kohe ümber ei asustatud. Nende arv oli küll kiiresti kukkumas – kui 1946. aastal elas Königsbergis ja selle ümbruses umbes 110 000 sakslast, siis 1947. aasta suvel, mil Nõukogude Liit asustas Ida-Preisimaale jäänud sakslased Saksamaale ümber, oli ümber vaja asustada vaid 30 000 sakslast. Saksa elanikkonna asemele saabusid venelased, ukrainlased jt Nõukogude rahvad.[5][7]

1960. aastatel arutati ideed luua oblasti Nõukogude Liidu sakslaste jaoks autonoomne ala, aga see idee kunagi reaalsuseks ei saanud. Kuni 1960. aastate lõpuni Lääne-Saksamaa Preisimaa jagamist Poola ja Nõukogude Liidu vahel ei tunnustanud, kuni Brandt tunnustas uut idapiiri nn idalepingutega.[5]

Nõukogude Liidu ajal oli Kaliningradi oblasti näol tegemist eriti tugevasti militariseeritud piirkonnaga, mida kutsuti ka "uputamatuks Nõukogude lennukikandjaks". Suured jäävabad sadamad moodustasid Läänemere sõjalaevastiku põhibaasid. Oblastisse oli Nõukogude lagunemise ajal paigutatud üle 100 000 mehe.[8] Head strateegilist positsiooni kasutati ka ära, et hoida mõjuvõimu Baltikumis, Poolas ja Saksamaal. Samuti oli see peamine sadam, kust saadeti toetussaadetisi Nõukogude Liidu liitlastele kolmandas maailmas.[5]

90. aastatel tabas ka Kaliningradi majanduslik allakäik, tööpuudus ja inflatsioon. Ka tundsid mitmed sakslased regiooni vastu huvi – oblasti nii koliti kui ka investeeriti. Huvi tõusu näitas ka saksakeelse ajalehe avamine[5] 2003. aastast sõlmisid Euroopa Liit ja Venemaa lepingu transiidilepingu, mille järgi saavad isikud oblasti ja Venemaa vahel läbi Leedu liikuda lihtsustatud korras.[9] Kaliningrad püsib ka tänapäeval Venemaa Läänemere laevastiku baasina ning on väga tugevalt militariseeritud ala.[10]

Kaliningradi oblastis ehitatakse ja parandatakse vaguneid, kraanasid ja laevu ning pannakse kokku autosid.

Kaevandatakse ja töödeldakse merevaiku (mõnedel andmetel asub seal üle 90% maailma varudest ja toodangust), tselluloosi ning on alustatud nafta ammutamist.

Venemaa ülejäänud osadega peetakse ühendust lennukitega ning maad mööda läbi Leedu ja Valgevene. Aastail 2003–2010 oli käigus laevaliin Peterburi, millel sõitis Georg Ots. Laev sildus esimestel aastatel Kaliningradi Kalasadamas, seejärel aga Baltiiski (endise saksa nimega Pillau) sadamas.

Oblastis on võrreldes ülejäänud Venemaaga head maanteed, mis on kuberner Georg Boosi pärand oblastile. Lõpetati ka Teise maailmasõja ajal pooleli jäänud Berliini–Königsbergi kiirtee oblasti piires, sõita saab Kaliningradist Elblagini. Berliiniga on raudteeühendus.

Haldusjaotus

[muuda | muuda lähteteksti]
Saksakeelne Kaliningradi oblasti kaart, ajalooliste Saksa linnanimedega

Kaliningradi oblastis on 13 rajooni ja 8 oblastilise alluvusega linna, mis moodustati 1946. aastal:

  1. 26. Численность постоянного населения Российской Федерации по муниципальным образованиям на 1 января 2018 года, vaadatud 23.01.2019.
  2. https://www.bbc.com/news/world-europe-18284828
  3. ru:s:Указ_Президиума_ВС_СССР_от_7.04.1946_об_образовании_Кёнигсбергской_области_в_составе_РСФСР
  4. ru:s:Указ_Президиума_ВС_СССР_от_4.07.1946_о_переименовании_города_Кенигсберга_..._и_Кенигсбергской_области_в_Калининградскую_область
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 Indrek Jääts (06.12.1993). "Kaliningradi oblast – küsimärk Baltikumis". Päevaleht.
  6. "2010. aasta rahvaloenduse andmed". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. juuni 2012. Vaadatud 1. jaanuaril 2012.
  7. 7,0 7,1 Jaanus Piirsalu (10.03.2017). Peaaegu saksavaba endine Saksa linn Kaliningrad. Postimees.
  8. Kaliningrad: kas Venemaa tarbetu irdala või uue Fulda avause idu?. Diplomaatia. 01.12.2016.
  9. Leedu peaminister Kaliningradi transiidist: konsultatsioonid käivad. BNS. 06.04.2022.
  10. "Tükike "unustatud Venemaad" keset Euroopat võib varjata kaheksandat maailmaimet". Delfi. 12.01.2016.
  11. Указ Президиума Верховного Совета РСФСР "Об административно-территориальном устройстве Калининградской области", ГАКО, Ф.297, оп.11,д.1,л.23

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]