Alam-Sileesia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Sileesia vapp,
Hugo Ströhl (1851–1919).

Alam-Sileesia (poola Dolny Śląsk; tšehhi Dolní Slezsko; ladina Silesia Inferior; saksa Niederschlesien; sileesia saksa: Niederschläsing; sileesia Dolny Ślůnsk) on ajaloolise ja geograafilise Sileesia piirkonna loodeosa; Ülem-Sileesia on kagus.

Läbi oma ajaloo oli Alam-Sileesia keskaegsete Poola kuningriigi, Böömimaa kuningriigi ja aastast 1526 Austria Habsburgide kontrolli all. Aastal 1742 annekteeriti peaaegu kogu piirkond Preisi kuningriigi poolt ja sai aastal 1871 Saksa keisririigi osaks; välja arvatud väike osa, mis moodustas Alam-Sileesia Nysa hertsogkonna lõunaosa ja liidendati aastal 1742 Austria Sileesiaga. Pärast aastat 1945 langes endise Preisi Alam-Sileesia provintsi põhiosa Poola Rahvavabariigile, väiksem osa Oder-Neisse liinist läänes jäi Ida-Saksamaale.

Geograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooline Sileesia, kantud tänapäeva riigipiiridele:
sinine kontuur = keskaegne Böömimaa kroonimaa (pärast Krosno kaotamist)
kollane kontuur = Preisi Sileesia aastast 1815 (koos Ülem-Lausitzi ja Kłodzkoga, kuid ilma Austria Sileesiata).

Alam-Sileesia paikneb enamasti Odra jõe keskjooksu basseinis koos oma ajaloolise pealinnaga Wrocławis.

Alam-Sileesia lõunapiiriks on Lääne- ja Kesk-Sudeetide mäeahelik, mis alates kõrgkeskajast moodustab piiri Poola Sileesia ja tänapäeva Tšehhi vabariigi ajaloolise Böömimaa piirkonna vahel. Bóbri ja Kwisa jõgesid peetakse algseks läänepiiriks, siiski ulatus Sileesia Żagańi hertsogkond üle Neisse jõe, hõlmates läänekaldal kaks küla (Pechern ja Neudorf), mis said Sileesia osaks aastal 1413.

Hilisem Preisimaa Sileesia provints sisaldas rohkesti külgneva ajaloolise Ülem-Lausitzi maid, mille Saksimaa kuningriik loovutas aastal 1815 pärast Napoleoni sõdu ja mille läänepoolseim punkt asus läänes väikeses Lindenau külas (kuulub nüüd Saksamaa Brandenburgi liidumaale). Põhjas ulatus Alam-Sileesia algselt kuni Świebodzinini ja Krosno Odrzańskieni, mis omandati Brandenburgi markkrahvide poolt aastal 1482. Baryczi jõgi moodustab piiri ajaloolise Suur-Poolaga kirdes, Ülem-Sileesia maad jäävad kagusse.

Halduslikult jaguneb Poola Alam-Sileesia Alam-Sileesia vojevoodkonna (välja arvatud Ülem-Lausitzi Lubańi ja Zgorzeleci ning endise Böömimaa Kłodzko maakonnad), Lubuszi vojevoodkonna lõunaosa (s.o. Krosno Odrzańskie, Nowa Sóli, Świebodzini, Żagańi ja Zielona Góra maakonnad koos Zielona Góra linnaga), samuti Opole vojevoodkonna lääneosa (Brzegi, Olesno ja Nysa maakonnad) vahel.

Endise Żagańi hertsogkonna väike osa Neisse läänekaldal on tänapäeval Krauschwitzi valla osa Saksimaa Görlitzi kreisis, suuremad Preisi Sileesia Ülem-Lausitzi osad Neissest läänes hõlmavad Görlitzi ja Hoyerswerda linna, mis tänapäeval moodustavad Saksi Görlitzi ja Bautzeni kreiside põhjaosa, samuti Brandenburgi Oberspreewald-Lausitzi kreisi lõunaosa. Endise Nysa hertsogkonna lõunaosa, mis langes aastal 1742 Austria Sileesiale, nimelt Jeseníki ringkond ning Heřmanovice, Mnichov ja Železná, samuti Vrbno pod Pradědemi osad Bruntáli ringkonnas, kuulub tänapäeval Tšehhi vabariiki.

Sudeedid[muuda | muuda lähteteksti]

Sudeedid on geoloogiliselt mitmekesine mäeahelik, mis venib 280 km ulatuses alates Lausitzi mägismaast läänes kuni Moraavia väravateni idas. See jaguneb topograafiliselt Lääne-, Kesk- ja Ida-Sudeetideks.

Sudeetide Alam-Sileesia osas on Jizera mäed (kõrgeim tipp Wysoka Kopa, 1126 m), kus kolmikpunkt Ülem-Lausitzi ja Böömimaaga paikneb Smrki tipu juures, koos külgneva Krkonošega (saksa Riesengebirge) (kõrgeim tipp Śnieżka, 1602 m); Rudawy Janowickie (Skalnik, 945 m); Öökullimäed (Wielka Sowa, 1015 m); Kivimäed (Waligóra 936 m); Wałbrzychi mäed (Borowa 853 m) ja Kaczawskie mäed (Skopiec, 724 m), koos Ostrzycaga, 501 m, ümbritsevad need Jelenia Góra orgu, 420–450 m; Ślęża massiiv (Ślęża mägi 718 m).

Sileesia lauskmaa[muuda | muuda lähteteksti]

Külgneva Sileesia lauskmaa osad on Sileesia tasandik ja Sileesia-Lausitzi tasandik. Neid kahte tasandikku eraldab teineteisest Dolina Kaczawy ja Sudeetidest järsk morfoloogiline serv, mis paikneb piki Sudeetide ääremurrangut, ulatudes Bolesławiecist (loodes) Złoty Stokini (kagus). Lauskmaa lõunaosa hõlmab Sudeetide kõrgendiku, mis koosneb üsna madalatest Wzgórze Strzegomskie, 232 m, Grupa Ślęży (Ślęża mägi, 718 m) ja Wzgórza Niemczańsko-Strzelińskie (Gromnik mägi, 392 m). Madalad künkad on ka Obniżenie Sudeckie, Równina Świdnicka ja Kotlina Dzierżoniowska piirkondades. Sileesia lauskmaa idaosa koosneb laiast Sileesia tasandikust, mis paikneb piki Odra jõe kaldaid. Idaosa hõlmab ka Równina Wrocławska koos ümbritsevate maadega: Równina Oleśnicka, Wysoczyzna Średzka, Równina Grodkowska ja Niemodlińska. Dolina Dolnej Kaczawy (Kotlina Legnicka) eraldab Sileesia tasandiku Sileesia-Lausitzi tasandikust, kuhu kuuluvad Wysoczyzna Lubińsko-Chocianowska, Dolina Szprotawy ja Bory Dolnośląskie laiad alad, paiknedes Bolesławiec-Zgorzeleci maanteest põhjas. Põhjast piiravad tasandikke Wał Trzebnicki, koosnedes küngastest, mis on 200 km pikkuses ja üle 150 m kõrged, võrdluses naabertasandikega, Kobyla mägi, 284 m. Künkaahelikus on: Wzgórza Dalkowskie, Wzgórza Trzebnickie, Wzgórza Twardogórskie ja Wzgórza Ostrzeszowskie. Obniżenie Milicko-Głogowskie, koos Kotlina Żmigrodzka ja Milickaga, paikneb põhjaosas, küngastikus.

Tasandike piirkond on kaetud paksu kihi liustikusetetega (liiv, kruus, savi), mis katab palju mitmekesisema reljeefiga vanemat pinnast. Üldiselt lamedad ja laiad orupõhjad on kaetud jõesetetega. Üle 180–200 m küngaste nõlvad on kaetud viljakate savidega ja seetõttu said neist alates paleosoikumist inimasustusele ja põllundusele sobivad maad. Hilisemad majandamisvormid põhjustasid nõlvade peaaegu täieliku metsatustumise. Wrocławi piirkonna aastane keskmine temperatuur on 9,5 °C. Kuumima kuu (juuli) keskmine temperatuur on 19 °C ja külmima kuu (jaanuari) keskmine temperatuur on −0,5 °C. Sademete keskmine hulk on 500–620 mm, maksimumiga juulis ja miinimumiga veebruaris. Lumikate kestab 45 päeva. Tuul, sarnaselt Poola lääneosaga, puhub valdavalt läänest ja edelast.

Sudeetide jõgesid iseloomustab muutuv veetase ja suur reostus laialdase tööstuspiirkonna tõttu. Suuremad jõed on Nysa Kłodzka, mis on Wrocławi joogivee allikas (vesi juhitakse läbi spetsiaalse kanali); Stobrawa, Oława, Ślęza, Bystrzyca koos oma lisajõgedega – Strzegomka ja Piława; Widawa, Średzka Woda, Kaczawa koos Nysa Szalona ja Czarna Woda. Siin on ka suurim parempoolne lisajõgi piirkonnas, Barycz. Teised üpris suured jõed – Bóbr, Kwisa ja Lausitzi Neisse – suubuvad Odra jõkke väljaspool Alam-Sileesia piire. Lõviosa jõgedest on reguleeritud ja nende sängid parandatud, mis on korralikule veemajandusele soodus. Iseloomulik tunnus tasandike maastikule on järvede puudumine. Legnica piirkond on ainus koht, kus on säilinud kümmekond väikest järve, kuid enamus neist on juba kadumas. Suurimad on Jezioro Kunickie (95 ha), Jezioro Koskowickie (50 ha), Jezioro Jaśkowickie (24 ha) ja Tatarak (19,5 ha). Järvede arvule kontrastiks on suurel hulgal Baryczi basseinis keskajal loodud tiike. Nende kogupindala ulatub umbes 80 km², ja suuremad tiigid (Stary Staw, Łosiowy Staw, Staw Niezgoda, Staw Mewi Duży ja Grabownica) on 200–300 ha.

Põline floora on metsatustumise ja maaharimise tulemusel märgatavalt muutunud. Suurimad metsaalad on Bory Dolnośląskie (3150 km²), Bory Stobrawskie Stobrawa ja Widawa piirkondades ning väiksemad metsasalud Baryczi ja Odra jõgede orgudes. Need metsad on liigirikkad heitlehised metsad, mis esinevad viljakal pinnasel. Odra jõe orgu on jõudnud segametsasalud (pöök, tamm, valgepöök, mägivaher ja mänd). Need kaitstud seisundiga metsad on: Zwierzyniec, Kanigóra Oława juures, Dublany, Kępa Opatowicka Wrocławi juures, Zabór Przedmoście juures ja Lubiąż. Teised metsaalad on: Orski looduspark, Jodłowice, Wzgórze Joanny Miliczi juures ja Gola Twardogóra juures alad. Seda tüüpi metsad, nagu need, mis on baasiks ulukitele või puukoolidele, on püsiva tuleohu tõttu suletud. Osaliselt kättesaadavad territooriumid (eraldi tähistatud) paiknevad Góra Śląska, Oborniki Śląskie, Wołowa, Odra jõe oru ja Wzgórza Niemczańsko-Strzelińskie aladel.

Floora[muuda | muuda lähteteksti]

Alam-Sileesia floora on eriomane ja igas piirkonnas erinev. Alt üles moodustavad taimed rühmi, mis paigutuvad laiadele või kitsastele taimevöönditele. Edasi on need vööndid jagatud kitsasteks taimevöönditeks. Mägimetsa vöönd on jagatud kaheks vööndiks: subalpiinne ja alam-subalpiinne mets. Kõrgemal on metsatu vöönd jagatud subalpiinseks kääbusmändidega vööndiks ja alpiinseks põõsasteta vööndiks. See taimestik on jääajast, eelmine – tertsiaarist – hävitati jääaja kliima poolt. Koos jäätumisega põhja poolt ilmusid mõned tundra taimed, näiteks: lapi paju (Salix Lapponum) ja rabamurakas (Rubus chamaemorus). Alam-Sileesia floora on tugevalt mõjutatud geoloogilise ja klimaatilise ajaloo poolt. Taimestik on tekkinud erinevatest geograafilistest piirkondadest tulnud liikidest. Kindlaid piirkondi esindavad:

Alam-subalpiinne mets[muuda | muuda lähteteksti]

Alam-subalpiinset metsa (poola Regiel Dolny), mis asub kõrgusel 450–1000 m, iseloomustab leht- või segamets. Metsasalud, sarnaselt loodusliku männi-nulu-pöögi kooslusega lehise, mägivaheri ja laimi lisanditega, esinevad Szklarski joa juures, Jagniątkowski kompleksis ja Chojniki mäel. Erinevatel puuliikidel on erinevad klimaatilised nõuded. Kõige madalamal on tamm ja saar, kuni 500 m. Kõrgusel 500–600 m ilmub mänd; kõrgemal, kuni 800 m, ilmub euroopa lehis; ning üle 800 m, nulg ja pöök.

Vaatamata põhilise puutaimestiku muutumisele on alustaimestik samal kujul säilinud. Esinevad: harilik näsiniin, punane leeder, harilik sarapuu, kahelehine käokeel, lõhnav madar, harilik ussilakk, harilik jõhvikas, jänesekapsas, harilik laanelill, palu-härghein ja harilik maikelluke. Üle 800 m kõrgusel on peamiselt heintaimed, sookastikud, jõhvikad ja paju emajuured.

Nähtavates kohtades, niitudel ja maanteede ääres esinevad täpiline sõrmkäpp, akakapsas, koldnõges, mägiarnika, valge tolmpea, ahtalehine põdrakanep, harilik ristirohi ja sõrmkübar. Jõekallastel esineb valge katkujuur.

Männimetsad on rikkad kuuskede poolest, mis on pidevalt nõrgenemas keskkonnamõjude tõttu. Kulunud juured nakatuvad kergesti kahjulike seente ja putukate tõttu. Kõige kahjulikum on külmaseen, sealhulgas söödavad liigid, mis kasvab säsis, koore ja puidu vahel, põhjustades puu surma. Teine ohtlik seen on torik, mis hävitab juured ja tüve seestpoolt. Külmaseen hävitab puu mõne kuuga ja torik mõne aastaga, põhjustades mehaanilisi muudatusi puu struktuuris.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sileesia rahvariided.
Next.svg Pikemalt artiklis Sileesia ajalugu.

Esiajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jääaja lõpus ilmus esimene inimene Sileesia tasandikule. Mesoliitikumis (7000 aastat tagasi) asus esimene rändrahvas Alam-Sileesiasse, elades koobastes ja lihtsates onnides. Nad olid korilased, jahipidajad ja kalapüüdjad ning kasutasid kivist ja puust tehtud relvi ja muid tööriistu. Noorema paleoliitikumi rändrahva vanimad inimsäilmed, mis on 40 000 aastat vanad, leiti hauakambrist Tyniecis Ślęza jõel.

Neoliitikumis (4000–1700 eKr) algas paikseksjäämise protsess. Esimesed asulad tekkisid, kui rahvas hakkas põldu harima ja loomi pidama. Kaevandamine, keraamika ja kudumine dateeritakse sellesse perioodi. Serpentiniidikaevandused võeti kasutusele, sellest tehti Sileesia kirveid, ja Jordanów Śląski lähistel kaevandati nefriiti, millest tehti erinevaid tööriistu. Pronksiajal (1700–1500 eKr) arenesid erinevad kultuurid Únětice kultuuriks, mis mõjutas Trzcinieci kultuuri. Alates umbes 750 eKr hõlmas see kogu Euroopa.

Varajane ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

La Tène kultuuri perioodil asustasid Alam-Sileesiat keldid, kelle peamine kultusekoht oli Ślęża mägi. Nende kivikujusid mäel ja selle ümber kummardasid hiljem slaavlased, kes tulid siia umbes 6. sajandil. Magna Germania (2. sajand) ürikutest selgub, et keldi ja slaavi perioodi vahel asustasid Alam-Sileesiat arvukad germaani hõimud. Nende hulgas vandaalid, lugid ja silingid, kes võisid anda Sileesia piirkonnale oma nime, kuigi see on ebaselge ja seega vaieldav. Kui germaani hõimud liikusid Suure rahvasterändamise ajal 6. sajandi algusest alates lääne poole, saabus Sileesiasse arvukalt uut rahvast Sarmaatiast, Väike-Aasiast ja Aasia steppidest.

Baieri geograaf viitab (umbes aastal 845) lääneslaavi ślężanie hõimule (teine võimalik allikas piirkonna nimele Śląsk ja hiljem Silesia), mis paiknes Niemcza ümbruses, ja dziadoszanie hõimule, samas 1086. aastal Praha piiskopi Jaromíri väljaantud dokument loetleb zlasane, trebovane, poborane ja dedositze hõimud. Samal ajal asustasid Ülem-Sileesiat opolaanide, lupiglaa ja golenshitse hõimud. 9. sajandi lõpul oli territoorium vürst Svatopluk I Suur-Määri riigi alam ja umbes aastast 906 läks Přemysliidist Böömimaa hertsogi Spytihněv I ja tema järglaste Vratislav I, väidetav Wrocławi asutaja (tšehhi Vratislav) ja Boleslav I valitsemise alla.

Piastide Poola kuningriik[muuda | muuda lähteteksti]

Vahepeal asutasid lääneslaavlased polaanid külgnevatel Suur-Poola maadel põhjas esimese Piastide valitsetava hertsogkonna. 990. aasta paiku vallutati Sileesia ja liidendati esimese Poola riigiga Piastist hertsogi Mieszko I poolt, kes sai keiser Otto II toetuse Böömimaa hertsogi Boleslav II vastu.

Aastal 1000 asutas tema poeg ja järglane Bolesław I Chrobry Wrocławi piiskopkonna, mis koos Krakówi ja Kołobrzegi piiskopkondadega oli Suur-Poola Gniezno peapiiskopkonna alluvuses, mille keiser Otto III asutas samal aastal Gniezno kongressil. Gniezno vaimulik ülemvõim Wrocławi üle kestis aastani 1821. Pärast ajutist olemist Böömimaa valduses 11. sajandi esimesel poolel jätkas Alam-Sileesia Poola riigi osana kuni killustumuse perioodi lõpuni, kui kõik Poola nõuded sellele maale loovutati lõpuks Böömimaa kuningriigi kasuks aastal 1348.

██ Sileesia–Wrocławi hertsogkond Henryk I Brodaty valitsemisajal (1201-1238).

Sileesia hertsogkond jagati esmakordselt alam- ja ülemosaks aastal 1172 Poola feodaalse killustumuse perioodil, kui maa jagati endise ülemhertsogi Władysław II kahe poja vahel. Vanem Bolesław I Wysoki valitses Alam-Sileesiat pealinnaga Wrocławis (siis Vratislav, Wrotizla või Prezla) ja noorem Mieszko I Plątonogi valitses Ülem-Sileesiat pealinnaga algul Racibórzis, aastast 1202 Opoles. Hiljem jagati Sileesia kuni 17 hertsogkonnaks. Alam-Sileesia hertsogkonnad 14. sajandil (saksa nimed kaldkirjas):

Böömimaa kroon, Austria ja Preisimaa[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 1335. aasta Trentschini lepingut ja 1348. aasta Namslau lepingut valitsesid enamust Sileesia hertsogkondi Sileesia Piastidest hertsogid Böömimaa kuningate feodaalse ülemvõimu all ja said seega Böömimaa krooni osaks. Aastal 1476 sai Crosseni piirkond Brandenburgi margi osaks, kui Piastist valitseja lesk Barbara von Brandenburg, kuurvürst Albrecht Achillese tütar, päris Crosseni. Aastal 1526, pärast Böömimaa kuninga Ludvik II surma omandas Sileesia Austria Habsburgide monarhia. Brandenburgi markkrahvkonna Hohenzollernid vaidlustasid pärimise, tsiteerides Fryderyk II Legnickiga tehtud lepingut, kuid Sileesia jäi aastani 1742 suuresti Habsburgide kontrolli alla.

Preisi Sileesia provintsi kaart, sealhulgas Alam-Sileesia halduspiirkonnad Liegnitz ja Breslau ("Kesk-Sileesia").

Enamus Alam-Sileesiast, väljaarvatud Nysa hertsogkonna lõunaosa, sai Preisi kuningriigi osaks aastal 1742 Breslau rahuga pärast Esimest Sileesia sõda. Aastal 1815 sai sellest Preisi Sileesia provintsi osa, viimane jagunes kaheks Alam-Sileesia halduspiirkonnaks (Regierungsbezirk) Liegnitz ja Breslau (mõnikord ka Kesk-Sileesia) ning Ülem-Sileesia halduspiirkonnaks Oppeln (sealhulgas Alam-Sileesia Nysa ja Grodkówi ringkonnad). Läänepoolset Liegnitz piirkonda laiendati Ülem-Lausitzi Laubani, Görlitzi, Rothenburgi ja Hoyerswerda ringkondade liidendamisega, kõik võeti Saksimaalt pärast Napoleoni sõdu.

20. sajandi alguseks oli Alam-Sileesia peaaegu täiesti saksakeelne ja saksa rahvusest elanikkonnaga, väljaarvatud väike poolakeelne ala Namysłów, Syców ja Milicz ringkondade kirdeosas ning 9% tšehhikeelne vähemus maapiirkonnas ümber Strehleni. Pärast Esimest maailmasõda jagati Ülem-Sileesia Saksa Weimari vabariigi, Teise Poola vabariigi ja Tšehhoslovakkia riigi vahel, kui Preisi Alam-Sileesia jäi Saksamaale ja kujundati ümber Preisimaa Vaba Riigi Alam-Sileesia provintsiks, mis koosnes Breslau ja Liegnitz piirkondadest.

Pärast aastat 1945[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Teise maailmasõja lõppu läksid kõik territooriumid Odra-Neisse liinist idas vastavalt Potsdami kokkuleppele Poola haldusalasse ja liidendati järelikult Poola vabariigiga. Neil tingimustel sai peaaegu kogu ajalooline Alam-Sileesia Poola osaks kui "Tagastatud territooriumide" osa. Saksamaale jäi väike osa endise Preisi Alam-Sileesia provintsist Odra-Neisse liinist läänes. Territooriumi saksa rahvastik põgenes või saadeti välja ja asendati poolakatega, kellest paljud ise olid välja saadetud Nõukogude Liidu poolt annekteeritud Poola aladelt.

Nõukogude armee Põhja Väegrupp okupeeris osa piirkonnast aastani 1991, nagu enamus Legnica linnast, osa Świdnicast, paljud lennuväljad, kasarmud ja üks suur polügoon.

Aastatel 1945–1975 haldas Alam-Sileesiat Wrocławi vojevoodkond. Kohaliku omavalitsuse ümberkorraldamise seaduse (1975) tulemusel kujundati Poola haldus ümber 49 vojevoodkonnaks, neli nendest Alam-Sileesias: Jelenia Góra, Legnica, Wałbrzychi ja Wrocławi vojevoodkonnad (1975–1998). Kohaliku omavalitsuse ümberkorraldamise seaduse (1998) tulemusel ühendati need neli provintsi Alam-Sileesia vojevoodkonnaks (jõustus 1. jaanuaril 1999), mille pealinn on Wrocław.

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval ei ole Alam-Sileesia rahvastiku enamus sileeslased, kuna pärast Teist maailmasõda asendati peaaegu kogu Alam-Sileesia rahvastik; sõjaeelsed asukad põgenesid ja piirkonna asustasid sisserändajad erinevatest Poola piirkondadest. Ülekaalukalt pärineb suurem osa Alam-Sileesia rahvastikust sõjaeelse Poola idaaladelt.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]