Vendi ristisõda

Allikas: Vikipeedia
Vendi ristisõda
Osa Põhjala ristisõdadest
Bitwy Rugia 1168, Darß 1184.png
Lahingud Vendi ristisõja käigus
Toimumisaeg 12. sajand
Toimumiskoht Mecklenburg
Tulemus Paganlike hõimude vallutamine ja ristiusustamine
Osalised
Rooma katoliku kirik:
Lundi peapiiskopkond
Riia peapiiskopkond
Dobrini ordu ja
Saksa ordu
ja Rooma paavsti vasallid:
Taani kuningriik
Poola kuningriik
Saksimaa hertsogiriik
preislased
Väejuhid või liidrid
Rooma paavst Clemens III Taani kuningas: Niels III,Erik I, Knut Lavard ja Erik II Emune
Poola kuningas Boleslaw III
Saksimaa hertsog Heinrich Lõvi
Vendide kuningas: Vratislav, Nyklot

Vendi ristisõda oli 12. sajandil (11471184) peetud sõda kristlike germaanlaste ja paganlike vendide vahel, mis lõppes vendide maa vallutamise ja vendide sundristimisega.

Põhja-Euroopa riigid umbes aastal 1000

Vendid ja ristiusu rahumeelne misjonitöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lääneslaavlased vendid, kes elas Visla ääres ja sellest idapool võtsid ristiusu vastu juba 936983, kui nende ülikud leidsid selle sobiva olevat. Vendide ristiusustamine oli Vestfaalist lähtunud aktiivse misjonitöö tulemus. Ehitati kirikuid ja pühitseti ametisse preestreid. Samal ajal võtsid vastu ristusu nende naabrid taanlased ja poolakad, saksid olid sundristiusustatud juba Karl Suure aegu.

Tol ajel oli vendidele eriti tähtis kristliku pühaku Vituse kultus, millest kujunes hiljem vendide peajumal Svantevit (püha Vitus). Vendide usutaganemine kristusest algas odobriitide ülestõusuga 983. Kuigi vendid polnud kristluse vastu (kristlased võisid elada läbisegi paganatega), siis kohalike ülikute katsed uuesti kristlust jõustada lõppesid ülestõusuga ja ülikute tapmisega.

Vendide lähinaabrid jäid ristiusku ja vendide sagedased röövrünnakud naabrite vastu põhjustasid soovi kätte maksta või alistada paganatest vendid. Kui pärast usutaganemist (1096) korraldati retki vendide karistamiseks, polnud nende ristiusustamine veel päevakorral.

Kesk-Euroopa kaart aastatel 919–1125, William Robert Shepherdi järgi. Hõimuhertsogkonnad on: Saksimaa (kollane), Frankimaa (sinine), Baieri (roheline), Švaabimaa (heleoranž), Alam-Lotring (tumeroosa), Ülem-Lotring (heleroosa) ja Tüüringi (tumeoranž).

Sõjaline ristiusu levitamise algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1108 tegi Magdeburgi piiskop Adelgot kirjaliku ettepaneku rünnata vende sõjaliselt, et pöörata nad tagasi ristiusku. Tema aravates oli paganate vastu sõdimine samaväärne hommikumaa ristisõjaga. Taani kuningas Niels ja Poola kuningas Boleslaw III alustasidki ristikäiku vendide vastu (1109 Naclo lahing).

11131119 tegi Poola röövkäike Ida-Pommerisse. 1119 alustas Poola kuningas Boleslaw III Pommeri vallutamist. 1120 korraldati pärast Stettini vallutamist tapatalgud, kus sai surma umbes 18 000 inimest ja 8000 küüditati. 1121. aasta sõjakäigul vallutati Odra jõe ääres Stettin (poola keeles Szczecin), aga vendide kuningas Vratislav sai õiguse allutatud maad läänina valitsema jääda. Ala ristiusustati.

Taanlaste sõjakäigud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1123 või 1124 tegi Taani kuningas Niels ristikäigu vendide odobriitide kuninga vastu. Poola kuningas tundis, et jõuga alade vallutamine läheb vihase vastupanu tõttu raskeks, ja pöördus Saksimaa Brandeburgi piiskopi Otto poole, et see ristiks vende. Viimane hakkaski Poola kuninga vallutatud aladel aktiivselt vendisid ristima ja kirikuid ehitama.

Vendid tegid järjekordse röövretke Taani, kus tapeti tähtis ülik Auten. Tema vend tõi asja nõukogu ette ja otsustati teha karistusrünnak vendide vastu. Taani kuningas Erik I piiras Wolini kindlust. Piiratavad tegid ettepaneku rahu sõlmida. Rahulepinguga maksti lunaraha ja anti taanlaste üle röövretkes osalejad, kes sealsamas kohapeal avalikult surnuks piinati.

1127 ründas Taani kuningas Niels III odobriitide kristlikku kuningat Henrikut (alamad olid paganad) Pommeris. Nielsi väed said lüüa ja vendid tegid vasturünnaku Taani. Sõda jätkus tema poja Knut Lavardi juhtimisel ja 1129 suudeti vallutada vendide läänepoolsed alad. Saksa kuningas tunnustas Knuti odobriitide kuningana. Knuti võistleja Nielsi poeg omakorda püüdis vendide ja paganlastest götalaste (Rootsis) vastu sõdida koos Poola kuninga Boleslaw III-ga. Suudeti vallutada Wolin. Poola alistas Szczecini, mille vendi valitseja Wratislav sai alles jätta oma ala läänina.

Knut suri 1131 ja läänepoolsed odobriidid ei allunud enam Taanile. Odobriitide kuningaks sai kuningas Nyklot, vagride ja polaabide kuningaks Pribslav. Vendid taganesid ristiusust. Vendid alustavad ulatuslikke rüüsteretki Taanisse ja Norrasse. Taanis algas järjekordne kodusõda, mis lõppes 1136 Erik II Emune troonile saamisega.

Poola kuningas Boleslaw suri 1138. aastal, pärast mida Poolas puhkes pikajaline kodusõda ja edaspidi Poola kuningriik ei osalenud vendide vastastes ristisõdades.

1136. aastal läks Taani kuningas Erik II Emune kättemaksuretkele vendide vastu Arkonasse. Vendid nõustusid piiramisel rahutingimustega, millega makstakse lunaraha, ning lubatakse piiskoppidel rahvast ristida. Vendid ristiti otse paganakuju Svanteviti ees, mis jääb alles. Kohe pärast taanlaste lahkumist aeti preestrid minema.

1137. aastal mõrvati Taani kuningas Erik II. Algas järjekordne kodusõda Taani kuningriigis. Alates Taani kodusõjast hakkasid saksid omakorda vendide vastu rünnakuid korraldama. Saksid ründasid pisikeste ratsaväerünnakutega ning ehitasid kohe vallutatud aladele kaitseks pisikesi puulinnuseid. Pärast linnuse valmimist koloniseeriti kiiresti saksi aladelt talupoegi vallutatud aladele elama.

1140. aastal oli Holsteini krahv Adolf II (Saksimaa hertsogi Heinrich Lõvi vasall) sedasi vendide aladelt vallutatud vagride maad, Polaabide kuningas Pristlav astus samuti ristiusku. Saksid rajasid endile Lübecki linna.

Läänemere ristisõdade algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1144. aastal langes ristisõdijate riik, Edessa krahvkond Levantis. Rooma paavst Eugenius III soovis ristisõda krahvkonna tagasivallutamiseks. Põhjapoolsed saksid tegid ettepaneku, et neil ei jätku raha saata ristisõdijaid hommikumaale ja soovivad selle asemele ristisõja kuulutamist läänemere paganate vastu. Paavst nõustus ja kuulutas 13. aprillil 1147 avaldatud bullaga "Divina dispensatione" välja ristisõja Läänemere regiooni paganatest slaavlaste vastu, millega võrdsustati ristisõda läänemere paganate vastu osalemisega hommikumaal. Paavst nimetas läänemere ristisõja juhiks Havelburgi piiskopi Anselmi.

Next.svg Pikemalt artiklis Läänemere ristisõjad

1147. aastal vendide kuningas Nyklot alustas vasturünnakut sakside kätte langenud maade tagasisaamiseks. Saksid Anselm Havelburgist, Meisseni krahv Konrad Suur, Brandenburgi krahv Albrecht Karu koos Magdeburgi, Halberstadti, Münsteri, Merseburgi ja Määrimaa piiskoppidega piirasid vasturünnakus Dimini kindlust. Ristisõdalaste armeed juhatas paavsti legaat Anselm Havelburgist. Põletati maha paganate tempel Malchowis. Plaaniti rünnata veel Szczecinit, kuid loobuti.

Teine ristisõdijate vägi suundus Drohiczyni kindlust piirama Baieri ja Saksimaa hertsogi Heinrich Lõvi ja Bremeni piiskop Adelbergo juhtimisel. Drohiczynisse saabus lisaks 100 000 taanlast. Taanis möllas kodusõda, mis vähendas koostööd ja põhjustas palju segadust (ristisõjast võtsid osa mõlema kodusõja poole sõdijad). Vendide vasturünnakus taanlaste laevastiku laagrile läks Taani piirajatel kehvasti. Suuremaid kaotusi sai kuningas Svend III, kes lahkus kohe kodumaale kodusõda jätkama. Teine Taani kuningas Knud V järgnes peatselt talle. Sakslased jätkasid piiramist ning läbirääkimistel sõlmiti kokkuleppe, vendid võtsid vastu ristiusu, vabastati kõik orjad. Ühtegi ala juurde ei õnnestunud vallutada. Sakslased ja taanlased pöördusid omavahel tülli. Odobriitide kuningas Nyklot nõustus olema sakslaste vasall ning sakslaste ja vendide suhted paranesid. Alates 1150. aastast tegid vendid röövretki taanlaste vastu. Haripunkt oli 1157. aastal, kui 1500 laevaga rüüstati Hallandit Taani valdustes, Lõuna-Rootsi rannikul.

1157. aastal lõppes Taanis kodusõda. Taani kuningas Valdemar I koos lapsepõlve sõbraga piiskop Absaloniga otsustasid järgmisel aastal teha ristikäigu vendide vastu. Teele mindi 260 laevaga, kuid jäädi tormi kätte. Kuninga laev uppus, kuid kuningal õnnestus pääseda. Pärast tormi oli alles vaid 60 laeva. Hallantilaised osavõtjad pöördusid koju tagasi. Kuningas otsustas, et Arkona ründamise asemel röövitakse vaid vendide maapiirkondi. Röövimise ajal ründas neid vendide laevastik ja taanlased taganesid kodumaale. Sama aasta sügiseks koguti kokku uus laevastik. Nykloti poeg Pristlav oli lasknud end ristida ja hakkas taanlaste liitlaseks. Tehti äkkrünnak Rügenisse.

Idaslaavi rahvad ja riigid 1125. aastal

1160. aastast alates sakslaste kuningas Heinrich Lõvi tundis taanlaste võimsuse kasvu ning otsustas samuti odobriite rünnata. Vendid vastasid sissisõjaga ja varitsusrünnakuga, kuid ühes sellises sai nende kuningas Nyklot surma. Taanlased Valdemar I ründasid omakorda odobriite piki Warnowi jõge. Taanlastele anti teada, et vendid plaanivad laevastikuga selja tagant rünnata ning taanlased purjetasid avamerele tagasi, et neid äkitselt vastu rünnata. Vendid siiski pääsesid. Peatselt saabusid rügenlased ja pakkusid rahu. Sakslased vallutasid odobriitide alad ja jagasid vallutatud maa oma vasallidele.

Vendide Vologost piirkond tundis, et ei suudeta oma sõltumatust hoida ning nõustusid Bogeslawi vahendusel Taani rahuleppega, milles tunnistasid Taani kuningat oma valitsejana.

1164. aastal odobriidid hakkasid mässama kuningas Pribslavi juhtimisel sakslaste vastu. Neil õnnestus lüüa Dimini lähedal saksa väge. Sakside Heinrich Lõvi palus Taani kuningalt abi ning taanlased koos rügenlastega ründasid odobriitide liitlasi lutitšeid. Sakslased vallutasid Dimini. Vendid (odobriidid koos liitlastega) alistusid.

Saksimaa hertsog Heinrich Lõvi ei soovinud Taani võimu kasvu ja hakkas ässitama rügenlasi Taani vastu. Taani omakorda soovis Rügeni vallutamist ja ristiusustamist ning 1166. aastast alates hakati korraldama röövretki Rügeni saarele. Sakslased samal ajal ründasid 1168. aastal ljuutze.

1168. aastal ründasid taanlased Valdemari I juhtimisel vende Arkonas, Rügeni saarel. Eduka piiramisega õnnestus kindluse värav põlema panna ja üritati sisse murda. Pärast vee lõppemist linnuses rügenlased omakorda mõistsid, et nad ei suuda samal ajal linnust kustutada ega kaitsta. Tehti kiirettepanek vaherahuks. Vaherahuga tingimustel hävitati peajumala Svanteviti kuju koos templiga, maksti lunaraha taanlastele, nõustuti ristimisega ning edaspidi olema vasallsuhetes taanlastele. Taanlased läksid edasi ja alistus Garz, mille jumalakujud koos templiga hävitati. Vendide kuningad said jääda edasi oma võimule. Lihtsõdurid jäid rüüstamise õigusest ilma ja oleksid äärepealt mässu tõstnud. Ristikäigu tulemusena allutati kogu Rügeni saar Taanile (kuni aastani 1325).

Vendide: ljuutzide, odobriidide, vagride asualad

Taanlased jätkasid koos rügenlastega allesjäänud vendide mereröövlite vastast sõda Pommerimaa vastu. 1172. aastal õnnestus taanlastel hävitada vendide allesjäänud laevastik Falsteri merelahingus.

1173. aastal tehti röövretk vagride aladele. Pärast seda rünnati veel ljuutze.

1177. aastal tehti koos sakslastega suuri röövretki Pommerisse.

1182. aastal suri haiguse tagajärjel Taani kuningas ning sakside kuningas Heinrich Lõvi läks tülli Saksa-Rooma keisri Friedrich Barbarossaga ja aeti maapakku. Tema kuningriik jagati tükkideks. Saksa keiser pidas Taani võimu suurenemist ohtlikuks ning ässitas Bogeslawi Taani vastu. Taanlased kuningas Knut juhtimisel suutsid liutzilaste ja pommerlaste järelejäänud laevastiku purustada Greifswalder Boddeni merelahingus 1184. aastal Boleslaw alistus taanlastele ja sai õiguse ala läänina edasi valitseda (tema ala oli ristiusustatud juba ammu). Samuti tunnustasid varem vallutatud odobriidid, vagrid ja nende sakslastest isandad Taani kuningat. Sellega oli vendide ala täielikult alistatud ja vendid ristiusustatud.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]