Poola Piastide ajal
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2017) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2017) |
Poola Piastide ajal oli Piastide dünastia valitsemise periood 10. ja 14. sajandi vahel, esimene suur etapp Poola omariikluse ajaloos.
Dünastia asutati rea hertsogite poolt, keda kroonik Gallus Anonymous on 12. sajandi alguses loetlenud: Siemowit, Lestek ja Siemomysł. Siemomysłi poega Mieszko I-t peetakse praegu Poola riigi õigeks asutajaks umbes 960. aasta paiku. Dünastia jäi Poola maadel võimule aastani 1370. Mieszko pöördus ladinariitusega kristlusse sündmuse käigus, mis on tuntud kui Poola ristimine aastal 966, ja mis rajas religioonil põhineva suure kultuurilise piiri Euroopas. Ta viis lõpule ka lääneslaavi hõimumaade ühendamise, mis oli uue Poola riigi eksistentsile fundamentaalne.
_Polen_im_Jahr_992.jpg)
Pärast Poola riigi tekkimist pööras rida valitsejaid rahvastiku kristlusse, asutas aastal 1025 Poola kuningriigi ja integreeris Poola valdavalt Euroopa kultuuri. Mieszko poeg Bolesław I Chrobry rajas Gniezno peapiiskopkonna, jätkas territoriaalseid vallutusi ja krooniti aastal 1025 ametlikult esimeseks Poola kuningaks. Esimene Piastide monarhia varises kokku koos Mieszko II Lamberti surmaga aastal 1034, selle taastamine toimus Kazimierz I ajal aastal 1042. Selle protsessi käigus jäid Poola valitsejad kuningatiitlist ilma ja riik langes hertsogkonna staatusse. Hertsog Kazimierzi poeg Bolesław II Szczodry taastas Bolesław I sõjalise kindluse, kuid sattus paratamatult konflikti piiskop Stanislaus Szczepanówist ja aeti riigist välja.
Bolesław III, viimane varase perioodi hertsog, suutis oma riiki kaitsta ja varemkaotatud territooriumid tagasi saada. Pärast tema surma aastal 1138 jaotati Poola tema poegade vahel. Tekkinud sisemine killustatus kahjustas 12. ja 13. sajandil algset Piastide monarhia struktuuri ning põhjustas olulisi ja püsivaid muutusi.
Masoovia Konrad I kutsus Saksa ordu appi võitlema balti preisi paganatega, mis viis sajanditepikkuseks Poola sõjategevuseks ordurüütlitega ja Saksa Preisi riigiga.
Aastal 1320 taastas kuningriigi Władysław I Łokietek, siis tugevdas ja laiendas seda tema poeg Kazimierz III. Lääneprovintsid Sileesia ja Pommeri kaotati pärast killustumist ja Poola hakkas laienema itta. Periood lõppes kahe Anjou dünastia liikme valitsemisega aastatel 1370–1384. Koondumine 14. sajandil pani aluse uuele võimsale Poola kuningriigile, mis järgnes.
10.–12. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
Mieszko I ja kristluse vastuvõtmine Poolas (u 960–992)[muuda | muuda lähteteksti]
Polaanide hõim (Polanie, "väljade rahvas") kohas, kus praegu on Suur-Poola, tekitas 10. sajandi alguses Poola riigi hõimueelkäija, kus polaanid asusid tasandikul ümber kerkinud Gieczi, Poznańi, Gniezno ja Ostrów Lednicki linnuste. Vanade kindlustatud hõimuasulate kiirendatud ümberehitamine, uute tugevate asulate ehitamine ja territoriaalne ekspansioon leidsid aset u aastatel 920–950. Poola riik arenes nendest hõimujuurtest sajandi teisel poolel. 12. sajandi krooniku Gallus Anonymuse järgi valitses polaane sel ajal Piastide dünastia. 10. sajandist pärit allikates on Piastist valitsejat Mieszko I-t esimesena maininud Widukind Corveyst oma teoses "Res gestae saxonicae", kroonika sündmustest Saksamaal. Widukind teatab, et Mieszko väed said aastal 963 kaks korda lüüa veleti hõimudelt, kes tegutsesid koos saksist pagulase Wichmann Nooremaga. Mieszko valitsemise ajal (u aastatel 960–992) võttis tema hõimuriik vastu kristluse ja sai Poola riigiks.
Mieszko areneva riigi elujõulisuse tagas esimeste Piastidest valitsejate jätkuv territoriaalne ekspansioon. Alustades väga väikeselt alalt ümber Gniezno (enne linna enda teket), kestis Piastide ekspansioon läbi peaaegu kogu 10. sajandi ja andis tulemuseks ligikaudu tänapäeva Poola territooriumi. Polaanide hõim vallutas ja ühendas teised slaavi hõimud ja moodustas esimest korda hõimuliidu, hiljem tsentraliseeritud riigi. Pärast Väike-Poola, vislaanide maa ja Sileesia lisamist (Mieszko võttis need Tšehhi riigilt 10. sajandi lõpus) jõudis Mieszko riik oma küpsesse vormi, sisaldades peamisi piirkondi, mida peetakse etniliseks Poolaks. Piastide maade pindala oli kokku umbes 250 000 km² ja seal elas ligi 1 miljon inimest.
Alguses pagan, oli Mieszko I polaanide hõimuliidu esimene valitseja, keda teatakse tolleaegsetest kirjutatud allikatest. Üksikasjaliku kirjelduse Mieszko valitsemise alguse aspektidest on andnud Ibrāhīm ibn Ya‘qūb, juudist rännumees, kelle sõnul oli Mieszko üks neljast slaavi "kuningast", kes end Kesk- ja Lõuna-Euroopas 960. aastatel kehtestas. Aastal 965 abiellus Mieszko, kes oli sel ajal liidus Tšehhi hertsogi Boleslav I-ga, hertsogi tütre, kristliku printsessi Doubravkaga. Mieszko kristlusse pöördumine selle lääneriituses toimus 14. aprillil 966, see sündmus on tuntud kui Poola ristimine, mida peetakse Poola riigi asutamissündmuseks. Pärast Mieszko võitu aastal 967 voliniaanide väe üle, mida juhtis Wichmann, nimetati esimene misjonipiiskop Jordan. Tegu läks vastuollu Magdeburgi peapiiskopkonna kavandatud ittalaienemisega, mis loodi umbes samal ajal.
Mieszko riigil olid keerukad poliitilised suhted Saksa-Rooma riigiga, kuna Mieszko oli Saksa-Rooma keisri Otto I "sõber", liitlane ja vasall ning maksis talle oma maade lääneosa eest andamit. Mieszko sõdis aastatel 963–964 polaabide, tšehhide ja Saksi Idamargi markkrahvi Geroga ning aastal 972 Cedynia lahingus Saksi Idamargi markkrahvi Hodo I-ga. Võidud Wichmanni ja Hodo üle lubasid Mieszkol laiendada oma Pommeri valdusi läände Odra jõe ja selle suudme lähedusse. Pärast Otto I surma ja taas pärast Otto II surma toetas Mieszko Heinrich Riiakat, keisrikrooni pretendenti. Pärast Doubravka surma aastal 977 abiellus Mieszko umbes aastal 980 Nordmarki markkrahvi Dietrichi tütre Oda von Haldenslebeniga. Võitluses tšehhidega aastal 990 aitas Mieszkot Saksa-Rooma riik. Umbes 990. aasta paiku, kui Mieszko I allutas oma riigi ametlikult Püha Tooli võimule (Dagome iudex), muutis ta Poola üheks tugevaimaks võimuks Kesk- ja Ida-Euroopas.
Bolesław I valitsemine ja Poola kuningriigi loomine (992–1025)[muuda | muuda lähteteksti]
Kui Mieszko I aastal 992 suri, sai tema järglaseks tema soovide vastaselt tema poeg Bolesław. Et troonile asuda, pidi Bolesław selle eest võistlema oma isa teise naise, leskvõõrasema Oda ja selle väikeste poegadega. Bolesław oli Mieszko vanim poeg, sündinud tema esimesest naisest Doubravkast, kes suri aastal 977. Tema isa kavatses Poola hertsogkonna oma poegade vahel jagada, kuid Bolesławil õnnestus oma võõrasema ja poolvennad kõrvale tõrjuda, et Poola ainuvalitsejaks saada. Vastavalt intriigidele, mida ta jätkas oma valitsemise alguses trooni tagamiseks, tõestas Bolesław I Chrobry ("Vapper") end olevat kõrgete eesmärkide ja tugeva isiksusega mees.
Üks kõige tähtsamaid asju Bolesławi valitsemise algaastail oli Poola kiriku ülesehitamine. Bolesław viljeles Püha Vojtěchi Slavníki perekonnast, mõjuvõimast tšehhi piiskoppi maapaos ja misjonäri, kes tapeti aastal 997 misjonil Preisimaal. Bolesław kasutas osavalt ära tema surma: tema märtrisurm viis tema kuulutamiseni Poola kaitsepühakuks ja põhjustas sõltumatu Poola kirikuprovintsi loomise, kui Püha Radim sai Gniezno peapiiskop. Aastal 1000 tuli noor keiser Otto III palverännakule Püha Vojtěchi hauale ja andis Bolesławile oma toetuse Gniezno kongressil; sel korral loodi Gniezno peapiiskopkond ja mitu alluvat piiskopkonda. Poola kirikuprovints oli tõhusalt oluline ankur ja institutsioon, et taanduda Piastide riigi ees, aidates sel eesolevatel ärevatel sajanditel ellu jääda.
Bolesław otsustas esialgu jätkata oma isa koostööpoliitikat Saksa-Rooma riigiga, kuid kui keiser Otto III aastal 1002 suri, osutusid Bolesławi suhted tema järglase Heinrich II-ga palju raskemaks ja sellele järgnes rida sõdu (1002–1005, 1007–1013, 1015–1018). Aastatel 1003–1004 sekkus Bolesław sõjaliselt Tšehhi dünastilistesse konfliktidesse. Pärast tema vägede lahkumist Böömimaalt aastal 1018 säilitas Bolesław Määrimaa. Aastal 1013 leidis aset abielu Bolesławi poja Mieszko ja Lotringi Richeza vahel, kes oli keiser Otto III vennatütar ja tulevase Kazimierz I ema. Konfliktid Saksamaaga lõppesid aastal 1018 Bautzeni rahuga Bolesławile soodsatel tingimustel. 1018. aasta Kiievi ekspeditsiooni kontekstis võttis Bolesław üle Puna-Vene lääneosa. Aastal 1025, veidi enne oma surma õnnestus Bolesław I-l lõpuks saada paavsti luba enese kroonimiseks ja temast sai esimene Poola kuningas.
Bolesławi ekspansionistlik poliitika oli Poola riigile kulukas ja ei olnud alati edukas. Ta kaotas näiteks aastal 1005 majanduslikult olulise Taga-Pommeri koos selle uue piiskopkonnaga Kołobrzegis; Mieszko oli piirkonna eelnevalt suurte jõupingutustega vallutanud.
Mieszko II ja Piastide kuningriigi kokkuvarisemine (1025–1039)[muuda | muuda lähteteksti]
Kuningas Mieszko II Lambert (valitses aastatel 1025–1034) püüdis jätkata oma isa vallutuspoliitikat. Tema tegevus tugevdas vana vimma ja vaenu Poola naabrite poolt ja tema kaks võõrandatud venda kasutasid juhust, korraldades aastal 1031 sissetunge Saksamaalt ja Kiievi-Venest. Mieszko kaotas ja sunniti Poolast lahkuma. Mieszko vend Bezprym mõrvati aastal 1032, samas tema vend Otto suri segastel asjaoludel aastal 1033, need sündmused võimaldasid Mieszkol oma võimu osaliselt taastada. Esimene Piastide monarhia varises kokku Mieszko surmaga aastal 1034. Ilma valitsuseta Poolat laastas antifeodaalne ja paganlik mäss ning aastal 1039 toimus Böömimaa Břetislav I vägede sissetung. Riik kaotas territooriume ja Gniezno peapiiskopkonna tegevus oli häiritud.
Poola taasühendamine Kazimierz I ajal (1039–1058)[muuda | muuda lähteteksti]
Poola taastus Mieszko poja, hertsog Kazimierz I ajal (valitses aastatel 1039–1058). Pärast maapaost tagasitulekut aastal 1039 ehitas Kazimierz Poola monarhia ja riigi territoriaalse sidususe üles mitme sõjalise kampaaniaga: aastal 1047 võeti Masoovia tagasi Miecławilt, Poola aadlikult, kes püüdis piirkonda Poola monarhi valitsemise alt lahti kangutada, ja aastal 1054 võeti Sileesia tšehhidelt tagasi. Kazimierz sai abi endistelt Poola vastastelt, Saksa-Rooma riigilt ja Kiievi-Venelt, kummalegi ei meeldinud pärast riigi tükeldamist tekkinud kaos Poolas, mis algas Mieszko II valitsemisega. Kazimierz viis sisse palju küpsema feodalismi vormi ja leevendas suurte armeeüksuste rahastamiskoormat hertsogi varakambrist oma sõdalastele feodaalmõisate andmisega. Seistes silmitsi laiaulatusliku laastamisega Suur-Poolas pärast Tšehhi pealetungi, viis Kazimierz oma õukonna Krakówisse ja asendas vanad Piastide pealinnad Poznańi ja Gniezno; Kraków oli riigi pealinnaks mitu sajandit.
Bolesław II ja konflikt piiskop Stanisławiga (1058–1079)[muuda | muuda lähteteksti]
Kazimierzi poeg Bolesław II Szczodry (valitses aastatel 1058–1079) arendas Poola sõjalist tugevust ja pidas aastatel 1058–1077 mitu väliskampaaniat. Paavsti aktiivse toetajana selle Investituuritülis Saksa keisriga kroonis Bolesław ennast aastal 1076 paavst Gregorius VII õnnistusel kuningaks. Aastal 1079 toimus Bolesławi-vastane vandenõu või konflikt, millesse oli haaratud Krakówi piiskop. Bolesław hukkas piiskop Stanisławi Szczepanówist; järgnevalt sunniti Bolesław katoliku kiriku ja keisrimeelse aadli survel Poola troonist loobuma. Stanisławist sai teine märter ja Poola kaitsepühak, kanoniseeriti aastal 1253.
Władysław I Hermani valitsemine (1079–1102)[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Bolesławi maapakku saatmist langes riik tema noorema venna Władysław I Hermani ebastabiilse valitsemise alla (valitses aastatel 1079–1102). Władysław sõltus tugevalt pfaltskrahv Sieciechist, nõunikust Poola aadli hulgast, kes toimis rohkem võimuna trooni varjus. Kui Władysławi kaks poega Zbigniew ja Bolesław Władysławi lõpuks oma vihatud soosiku eemaldama sundisid, oli Poola aastast 1098 nende kolme vahel jaotatud ja pärast isa surma, aastatel 1102–1106 oli see kahe venna vahel jaotatud.
Bolesław III valitsemine (1102–1138)[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast võimuvõitlust sai Bolesław III Krzywousty (valitses aastatel 1102–1138) Poola hertsogiks, olles võitnud aastatel 1106–1107 oma poolvenda Zbigniewit. Zbigniew pidi riigist lahkuma, kuid sai toetust Saksa-Rooma keisrilt Heinrich V-lt, kes ründas Bolesławi Poolat aastal 1109. Bolesław suutis oma riiki kaitsta tänu oma sõjalisele võimekusele, kindlameelsusele ja liitudele ning ka kogu ühiskonda hõlmavale riiklikule mobilisatsioonile (vaata Głogówi lahing). Zbigniew, kes hiljem tagasi tuli, suri mõistatuslikel asjaoludel, võibolla 1113. aasta suvel. Bolesławi teine suur saavutus oli kogu Mieszko I Pommeri vallutamine (millest järelejäänud idaosa oli Poolale kaduma läinud pärast Mieszko II surma), selle ülesandega alustas tema isa Władysław I Herman ning Bolesław lõpetas selle 1123. aasta paiku. Szczecini alistamine oli verine ja Lääne-Pommeri kuni Rügenini, peale otse liidendatud lõunaosa, sai Bolesławi vasalliks, mida kohapeal valitses Wartislaw I, esimene Pommeri dünastiast hertsog.
Sel korral alustati tõsist piirkonna ristiusustamit, jõupingutusi kroonis Pommeri Wolini piiskopkonna loomine pärast Bolesławi surma aastal 1140.
Riigi killustumine (1138 – u 1314)[muuda | muuda lähteteksti]
Enne surma jagas Bolesław III Krzywousty riigi, piiratud mõttes, oma nelja poja vahel. Ta koostas keeruka korralduse, mõeldud vennatapusõja ärahoidmiseks ja Poola riigi formaalse ühtsuse säilitamiseks, kuid pärast Bolesławi surma nurjus plaani elluviimine ja algas killustatuse pikk periood. Ligikaudu kaks sajandit tülitsesid Piastid üksteisega, vaimulikkonnaga ja aadliga kontrolli pärast jagatud kuningriigi üle. Süsteemi stabiilsust kinnitati väidetavalt Poola vanema või kõrgema hertsogi institutsiooniga, mis põhines Krakówil ja määrati erilisele Senioraalprovintsile, mida ei tohtinud edasi jagada. Senioraalmõiste järgi jagas Bolesław riigi viieks vürstkonnaks: Sileesia, Suur-Poola, Masoovia, Sandomierz ja Kraków. Esimesed neli provintsi anti tema neljale pojale, kellest said sõltumatud valitsejad. Viies provints, Krakówi Senioraalprovints, tuli anda vanimale printsile, kes Krakówi suurhertsogina oli kogu Poola esindaja. See põhimõte lagunes juba Bolesław III poegade põlvkonnas, kui Władysław II Wygnaniec, Bolesław IV Kędzierzawy, Mieszko III Stary ja Kazimierz II Sprawiedliwy võitlesid võimu ja territooriumi eest Poolas ja eriti Krakówi trooni eest.
Bolesław III surres jäetud välispiirid kattusid peaaegu Mieszko I jäetud piiridega; see algne varajaste Piastide monarhia konfiguratsioon ei elanud killustatuse perioodi üle.
Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]
Poola valitseva eliidi kristlusse pööramise ajast 10. sajandil saabusid välismaised kirikumehed ja varakeskaegse Poola kultuur arenes osana Euroopa kristlusest. Kuid võttis mitu põlvkonda Mieszko pööramise ajast, kuni ilmus märkimisväärsel hulgal kohaliku rahva hulgast vaimulikke. Pärast arvukate kloostrite loomist 12. ja 13. sajandil oli rahvastiku ristiusustamine suures osas lõpetatud.
Intellektuaalne ja kunstiline tegevus koondus kiriku institutsioonide, kuningate ja hertsogite õukondade ümber ning tekkis tõusva päriliku eliidi majapidamiste ümber. Kirjutatud annaale hakati looma 10. sajandi lõpul; juhid, nagu Mieszko II ja Kazimierz, olid haritud ja lugenud. Koos Dagome iudex aktiga on kõige tähtsam kirjutatud dokument ja perioodi allikas Gallus Anonymuse kroonika Gesta principum Polonorum, viimane oli välismaine vaimulik Bolesław Krzywousty õukonnas. Brun Querfurtist oli üks teedrajavaid lääne vaimulikke, kes kirikusõna levitas; mõned tema silmapaistvad kirjutised on loodud eremiitlikes kloostrites Poolas. Eelistatud varajaste kloostrite usuordude seas olid benediktlased (Tynieci klooster asutati aastal 1044) ja tsistertslased. Arvukalt romanismieelseid kivikirikuid ehitati alates 10. sajandist, sageli kõrvuti valitseja palatium residentsiga; Romaani ehitised järgnesid. Esimesed mündid vermis 995. aasta paiku Bolesław I. Gniezno toomkiriku madalreljeefsed pronksuksed, mis dateeruvad 1170. aastatesse, on parimaid näiteid Romaani skulptuurist Poolas.
13. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
Riik ja ühiskond; Saksa asustus[muuda | muuda lähteteksti]
13. sajand tõi põhimõttelisi muudatusi Poola ühiskonna struktuuri ja selle poliitilisse süsteemi. Pidevate sisekonfliktide tõttu ei suutnud Piastidest hertsogid Poola välispiire stabiliseerida. Lääne-Taga-Pommeri lõhkus oma poliitilised sidemed Poolaga 12. sajandi teises pooles ja sai aastast 1231 Brandenburgi margi lääniks, viimane laiendas aastal 1307 oma Pommeri valdusi isegi kaugemale itta, võttes üle Sławno ja Słupski alad. Pomereelia või Gdański Pommeri sai Poola hertsogitest sõltumatuks aastast 1227. 13. sajandi keskpaigas andis Bolesław II Rogatka Lubuszi maa markkrahvkonnale, mis tegi võimalikuks Neumarki loomise ja millel olid kaugeleulatuvad negatiivsed tagajärjed läänepiiri terviklikkusele. Kagus ei suutnud Leszek Biały hoida Poola ülemvõimu Galõtši alal, see territoorium käis korduvalt käest kätte.
Sotsiaalne staatus hakkas üha enam põhinema feodaalse maaomandi suurusel. Sinna hulka kuulusid maad, mida kontrollisid Piastide vürstid, nende rivaalid suurmaaomanikud ja kirikuüksused ning rüütliklass. Tööjõud paigutus vahemikku palgalistest "vabadest" inimestest maa külge kinnistatud pärisorjade ja orjadeni (kas ostetud, orjusse sunnitud sõjavangid või orjusse sunnitud vangid). Feodaalisandate ülemkiht, esmalt kirik ja siis teised, suutis omandada majandusliku ja õigusliku puutumatuse, mis vabastas selle olulisel määral kohtualluvusest ja majanduslikest kohustustest, nagu maksustamine, mida varem kehtestasid valitsevad hertsogid.
Rahvarahutused ja välismaised sissetungid, nagu mongolite sissetungid aastatel 1240/1241, 1259/1260 ja 1287/1288, nõrgestasid ja tühjendasid paljusid väikeseid Poola vürstkondi, kui riik üha rohkem killustus. Rahvast tühjenemine ja kasvav nõudlus tööjõu järele põhjustas suure Lääne-Euroopa talupoegade sisserände Poolasse, peamiselt Saksa asunikud; esimesed lained Saksamaalt ja Flandriast toimusid 1220. aastatel. Saksa, poola ja teised uued maa-asukad esindasid feodaalrendi vormi koos õigusliku puutumatusega ja sageli kasutati Saksa linnaõiguseid õigusliku baasina. Saksa sisserändajad olid tähtsad ka linnade kasvus ja Poola bürgerite (linnades elavad kaupmehed) klassi loomises; nad tõid endaga kaasa Lääne-Euroopa õiguse (Magdeburgi õigus) ja tavad, mille poolakad omaks võtsid. Alates sellest ajast olid sakslased, kes lõid varajase tugeva (patriitside juhitud) kehtestuse eriti Sileesia ja teiste Lääne-Poola piirkondade linnalistes keskustes, üha mõjukam vähemus Poolas.
Aastal 1228 võeti Cienia aktid Władysław III Laskonogi poolt vastu ja allkirjastati seaduseks. Poola titulaarhertsog lubas anda "lihtsalt ja aadliõiguse piiskoppide ja parunite nõukogu kohaselt". Sellised õiguslikud tagatised ja privileegid anti alamastme maaomanikele ja rüütlitele, kellest kujunes alam- ja keskaadli klass, keda hiljem tunti šlahtana. Killustatuse periood nõrgestas valitsejaid ja rajas jääva suundumuse Poola ajaloos, millega aadli õigused ja roll monarhi arvel laienesid.
Suhted Saksa orduga[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1226 kutsus Masoovia hertsog Konrad I Saksa ordu appi võitlema paganlike balti preislastega, kes elasid tema maadega külgneval territooriumil; toimus märkimisväärne piirisõda ja Konradi provints kannatas preislaste sissetungides. Teisest küljest püüti preislasi endid sel ajal jõuga, kuid suuresti ebatõhusalt ristiusustamisele allutada, sealhulgas paavsti poolt toetatud Põhjala ristisõdades. Saksa ordu ületas varsti oma volitusi ja liikus kaugemale neile Konradi poolt antud alalt (Chełmno maa või Kulmerland). Järgnevatel kümnenditel vallutasid nad suuri alasid piki Läänemere rannikut ja asutasid oma orduriigi. Kui peaaegu kõik läänebalti paganad olid pööratud või hävitatud (Preisimaa vallutamine lõpetati aastaks 1283), seisid ordurüütlid vastamisi Poola ja Leeduga, siis viimase paganliku riigiga Euroopas. Ordusõjad Poola ja Leeduga jätkusid läbi kogu 14. ja 15. sajandi. Orduriiki Preisimaal, kus elasid alates 13. sajandist saksa asunikud, peeti lääniks ning seda kaitsesid paavstid ja Saksa-Rooma keisrid.
Taasühendamiskatsed ning Przemysł II ja Václav II valitsemised (1232–1305)[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna riikliku killustatuse puudused said erinevates ühiskonnakihtides üha selgemaks, hakkasid mõned Piastide hertsogid tegema tõsiseid jõupingutusi eesmärgiga Poola riik taasühendada. Varajaste katsete seas oli tähtis Sileesia hertsogite Henryk I Brodaty, tema poja Henryk II Pobożny, kes tapeti aastal 1241 võitluses mongolitega Legnica lahingus, ja Henryk IV Prawy tegevus. Aastal 1295 sai Suur-Poola Przemysł II esimeseks Piastide hertsogiks, kes krooniti pärast Bolesław II Poola kuningaks, kuid ta valitses vaid osa Poola territooriumi üle (sealhulgas Gdański Pommeri aastast 1294) ja mõrvati varsti pärast kroonimist. Palju ulatuslikuma Poola maade ühendamise viis läbi välisvalitseja, Böömimaa Václav II Přemysliidide dünastiast, kes abiellus Przemysłi tütre Ryksaga ja sai aastal 1300 Poola kuningaks. Václavi kõvakäeline poliitika põhjustas varsti igasuguse toetuse kaotuse, mis tal varem oli; ta suri aastal 1305.
Tähtis osa ühendamisprotsessis oli Poola kirikul, mis jäi üheks kirikuprovintsiks läbi kogu killustatuse perioodi. Gniezno peapiiskop Jakub Świnka oli Poola taasühendamise tulihingeline pooldaja; ta viis läbi nii Przemysł II kui ka Václav II kroonimistseremoonia. Świnka toetas Władysław I Łokieteki hertsogi karjääri erinevatel etappidel.
Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]
Kultuuriliselt oli kiriku sotsiaalne mõju oluliselt laiem 13. sajandil, kui loodi kihelkondade võrgustik ja toomkiriku-tüüpi koolid muutusid tavaliseks. Dominiiklased ja frantsisklased olid sel ajal juhtivad mungaordud ning nad suhtlesid tihedalt elanikkonnaga. Kirjeldavate annaalide vohamine iseloomustas perioodi, samuti muud kirjalikud ürikud, seadused ja dokumendid. Enamus vaimulikest olid kohalikku päritolu; teistelt eeldati Poola keele oskust. Wincenty Kadłubek, mõjuka kroonika autor oli kõige tunnustatum intellektuaalse sfääri esindaja. "Perspectiva", Sileesia munga Witeloni traktaat optikast oli üks parimaid keskaegse teaduse saavutusi. Gooti stiilis kirikute ja losside ehitamine domineeris 13. sajandil; kunstivormide loomulikud elemendid olid üha olulisemad, koos märkimisväärsete edusammudega põllumajanduses, tootmises ja käsitöös.
14. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
Viimaste Piastidest valitsejate taasühendatud kuningriik; juudi asurkond[muuda | muuda lähteteksti]
Władysław I Łokietek ja tema poeg Kazimierz III "Suur" olid kaks viimast Piastide dünastia valitsejat ühendatud Poola kuningriigis 14. sajandil. Nende valitsemine ei taastanud Poola riiki, nagu see oli enne killustatuse perioodi, sisemise ühtsuse ja territoriaalse terviklikkuse kaotamise tõttu. Piirkondlikud Piastide vürstid jäid tugevaks ning majanduslikel ja kultuurilistel põhjustel kaldusid mõned neist Poola naabrite suunas. Kuningriik kaotas Pommeri ja Sileesia, algselt etniliste Poola maade kõige kõrgemalt arenenud ja majanduslikult tähtsad piirkonnad, mis jättis poole Poola rahvastikust väljapoole kuningriigi piire. Lääne kaotustel oli pistmist Sileesia Piastidest hertsogite ettevõetud ühendamisjõupingutuste ebaõnnestumisega ja Saksa ekspansiooniprotsessidega. Need hõlmasid Piastide vürstkondade arenemist (või sattumist) sõltuvusse Saksa poliitilistest struktuuridest, asunike kolonisatsiooni ja Poola valitsevate ringkondade järkjärgulist saksastamist. Wisła alamjooksu kontrollis Saksa ordu. Masoovia ei saanud lähitulevikus täielikult Poola riiki liidendatud. Kazimierz stabiliseeris lääne- ja põhjapiirid, püüdis tagasi saada mõnd kaotatud territooriumit ja korvas kaotused osaliselt uue idaekspansiooniga, mis tõi tema kuningriiki idaslaavi, seega etniliselt mittepoola piirkondi.
Vaatamata territooriumi kärpimisele koges 14. sajandi Poola kiirendatud majandusliku arengu ja kasvava õitsengu perioodi. See sisaldas rohkem ekspansiooni ja põllumajandusasunduste moderniseerimist, linnade arengut ja nende suuremat rolli vilkalt kasvavas kaubanduses, kaevandamises ja metallurgias. Kazimierz III valitsemise ajal viidi läbi suur rahareform.
Juutide asurkond tekkis Poolasse väga vara. Aastal 1264 andis Suur-Poola hertsog Bolesław Pobożny Kaliszi statuudiga eesõigused, mis määrasid juutidele suure hulga vabadusi usutoimingutes, liikumises ja kaubanduses. See lõi ka õigusliku pretsedendi juutide ametlikuks kaitseks kohaliku ahistamise ja tõrjumise vastu. Akt vabastas juudid orjusest või pärisorjusest ja pani aluse tulevasele juutide heaolule Poola kuningriigis; sellele järgnes hiljem palju muid samalaadseid õiguslikke seisukohti. Pärast mitmeid juutide väljasaatmisi Lääne-Euroopast loodi 13. sajandil juudikogukonnad Krakówis, Kaliszis ja mujal Lääne- ja Lõuna-Poolas. Veel kogukondi loodi 14. sajandil kaugemal idas Lvivis, Brest-Litovskis ja Hrodnas. Kuningas Kazimierz sai juudi põgenikud aastal 1349 Saksamaalt, mis aitas kiirendada juutide ekspansiooni Poolas, jätkudes kuni Teise maailmasõjani. Saksa linna- ja maa-asulad olid veel ühed kauakestvad etnilised tunnusjooned.
Władysław I Łokieteki valitsemine (1305–1333)[muuda | muuda lähteteksti]
Władysław I Łokietek (valitses aastatel 1305–1333), kes alustas tundmatu Piastist hertsogina Kujaaviast, võitles kogu elu ülesmäge lahingut võimsate vastastega, kellel oli püsivust ja meelekindlust. Kui ta osaliselt taasühendatud Poola kuningana suri, jättis ta kuningriigi ebakindlasse olukorda. Kuigi kuningas Władysławi kontrollialune ala oli piiratud ja alles jäi palju lahendamata asju, oli ta päästnud Poola olemasolu riigina.
Toetatuna oma liitlase Károly I poolt tuli Władysław maapaost tagasi ning esitas aastatel 1304–1306 väljakutse Václav II-le ja selle järglasele Václav III-le. Václav III mõrv aastal 1306 peatas Böömimaa Přemysliidide dünastia ja selle osalemise Poolas. Seejärel lõpetas Władysław Väike-Poola ülevõtmise, sisenes Krakówisse ja võttis maad sealt põhjas läbi Kujaavia kuni Gdański Pommerini. Aastal 1308 vallutas Brandenburgi riik Pommeri. Oma tagasivõtmise jõupingutustes küsis Władysław abi Saksa ordult; ordurüütlid vallutasid elajalikult Gdański Pommeri ja jätsid selle endale.
Aastatel 1311–1312 suruti maha mäss Krakówis, mille algatas linna patriitsidest juhtkond, kes tahtis Luksemburgide valitsemist. See sündmus võis avaldada piiratud mõju linnade tekkivale poliitilisele võimule.
Aastatel 1313–1314 vallutas Władysław Suur-Poola. Aastal 1320 sai temast esimene Poola kuningas, kes krooniti Krakówi Waweli toomkirikus, mitte Gnieznos. Kroonimisega nõustus kõhklevalt paavst Johannes XXII, hoolimata kuningas Jan Lucemburský vastuseisust, kes samuti Poola krooni nõudis. Jan korraldas aastal 1327 ekspeditsiooni Krakowisse, mille oli sunnitud katkestama; aastal 1328 alustas ta ristisõda Leedu vastu, mille jooksul vormistas ta liidu Saksa orduga. Ordu oli aastatel 1327–1332 Poolaga sõjas (vaata Płowce lahing). Selle tulemusel vallutasid ordurüütlid Dobrzyńi maa ja Kujaavia. Władysławi aitas tema liit Ungari (tema tütar Elżbieta abiellus aastal 1320 kuningas Károly I-ga) ja Leeduga (1325. aasta leping orduriigi vastu ja Władysławi poja Kazimierzi abielu Leedu valitseja Gediminase tütre Aldonaga). Pärast 1329. aastat aitas ka rahuleping Brandenburgiga tema jõupingutustele kaasa. Kuningas Jan Lucemburský püsiv saavutus (ja suur kaotus Poolale) oli aastatel 1327–1329 tema edu sundimaks enamust Piastide Sileesia vürstkondi, sageli nende lojaalsuses kaheldes, truudusvannet andma.
Kazimierz III valitsemine (1333–1370)[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Władysław I surma sai vana monarhi 23-aastasest pojast kuningas Kazimierz III, hiljem tuntud kui Kazimierz Suur (valitses aastatel 1333–1370). Erinevalt oma isast ei näidanud uus kuningas üles huvi sõdurielu raskuse vastu. Kazimierzi kaasaegsed ei andnud talle palju võimalusi riigi kuhjunud raskustest ülesaamiseks või olla edukas valitseja. Kuid algusest peale tegutses Kazimierz mõistlikult ja ostis aastal 1335 kuningas Jan Lucemburský nõuded Poola troonile. Aastal 1343 lahendas Kazimierz mitu kõrgetasemelist vahekohtuvaidlust Saksa orduga territoriaalse kompromissiga, mis tipnes 1343. aasta Kaliszi lepinguga. Dobrzyńi maa ja Kujaavia sai Kazimierz tagasi. Sel ajal alustas Poola laienemist itta ja läbi mitme sõjalise kampaania aastatel 1340–1366 annekteeris Kazimierz Galõtši–Volodõmõri ala Kiievi-Venest. Lvivi linn, mis ahvatles mitmest rahvusest uustulnukaid, sai aastal 1356 linnaõigused ja alustas seega oma karjääri kui Lwów, peamine Poola keskus russidest õigeuskliku rahvastiku keskel. Saades toetust Ungarilt, lubas Poola kuningas aastal 1338 Ungari valitsevale dünastiale Poola trooni juhul, kui ta sureb ilma meessoost pärijata.
Kazimierz, kes ametlikult andis oma õigused mitmele Sileesia vürstkonnale aastal 1339 üle, püüdis aastatel 1343–1348 edutult piirkonda tagasi saada sõjategevuse korraldamisega Luksemburgide (Böömimaa valitsejad) vastu, kuid siis blokeeris Saksa-Rooma keisri Karl IV katsed eraldada Sileesia Gniezno peapiiskopkonnast. Hiljem, kuni oma surmani, jätkas ta Poola nõudeid Sileesiale seaduslikult, saates paavstile palvekirju; tema järglased ei jätkanud tema jõupingutusi.
Olles liidus Taani ja Lääne-Pommeriga (Gdański Pommeri oli antud ordule kui "igavene heategevus"), suutis Kazimierz teha mõned parandused läänepiiril. Aastal 1365 said Drezdenko ja Santok Poola läänideks, samas Wałczi ringkond võeti otse aastal 1368. Viimane tegu katkestas maaühenduse Brandenburgi ja orduriigi vahel ning ühendas Poola Taga-Pommeriga.
Kazimierz Suur kindlustas oluliselt riigi positsiooni nii välis- kui ka siseasjades. Siseriiklikult integreeris ta ja tsentraliseeris taasühendatud Poola riigi ning aitas arendada seda, mida peeti "Poola kuningriigi krooniks": riik oma tegelikes piirides, samuti endised või potentsiaalsed piirid. Kazimierz rajas või tugevdas üleriigilisi institutsioone (nagu võimas riigikassa) sõltumata piirkondlikest, klassi- või õukondlikest huvidest. Rahvusvaheliselt oli Poola kuningas diplomaatiliselt väga aktiivne; ta sõlmis tihedaid kontakte teiste Euroopa valitsejatega ja oli Poola rahvuslike huvide kõigutamatu kaitsja. Aastal 1364 võõrustas ta Krakówi kongressi, millel osalesid mitmed monarhid ning mis oli seotud rahumeelse koostöö ja poliitilise tasakaalu edendamisega Kesk-Euroopas.
Ludwik I ja Jadwiga valitsemine (1370–1399)[muuda | muuda lähteteksti]
Kohe pärast Kazimierzi surma aastal 1370 hõivas Poola trooni pärijateta kuninga õepoeg, Ungari Ludwik Anjou dünastiast. Kui Kazimierzi tegelik pühendumine Anjou järglusele näis alguses problemaatiline (aastal 1368 adopteeris Poola kuningas oma lapselapse, Kazimierzi Słupskist), tegeles Ludwik järglusläbirääkimistega Poola rüütlite ja aadliga juba aastast 1351. Need toetasid teda, nõudes endale vastutasuks rohkem tagatisi ja privileege; formaalne toiming räägiti läbi Budas aastal 1355. Pärast oma kroonimist läks Ludwik Ungarisse tagasi; ta jättis oma ema ja Kazimierzi õe Elżbieta Poolasse regentideks.
Kazimierz Suure surmaga lõppes päriliku (Piastide) monarhia periood Poolas. Maaomanikud ja aadlikud ei tahtnud tugevat monarhiat; aastatel 1370–1493 loodi põhiseaduslik monarhia, mis sisaldas seimi algust, domineeriv tuleviku kahekojaline parlament.
Ludwik I valitsemisajal moodustus Poola-Ungari personaalunioon. 1374. aasta paktiga (Koszyce privileeg) sai Poola aadel suuri järeleandmisi ja nõustus laiendama Anjou järglust Ludwiki tütardele, kuna Ludwikil ei olnud poegi. Poola asjade unarusse jätmine Ludwiki poolt põhjustas Kazimierzi territoriaalsete saavutuste kao, sealhulgas Galõtš, mille kuninganna Jadwiga aastal 1387 tagasi sai. Aastal 1396 annekteerisid Jadwiga ja tema abikaasa Jagiełło (Jogaila) jõuliselt Kesk-Poola maad, mis eraldasid Väike-Poolat Suur-Poolast, ja mille kuningas Ludwik oli varem andnud oma Sileesia Piastist liitlasele, Opole hertsog Władysławile.
Ungari-Poola personaalunioon kestis 12 aastat ja lõppes sõjaga. Pärast Ludwiki surma aastal 1382 ja võimuvõitlust, millest tekkis Suur-Poola kodusõda, otsustas Poola aadel, et Ludwiki noorem tütar Jadwiga peab saama järgmiseks "Poola kuningaks"; Jadwiga saabus aastal 1384 ja krooniti, kui ta oli 11-aastane. Poola ja Ungari personaaluniooni nurjumine sillutas teed Poola-Leedu unioonile.
Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]
14. sajandil võeti Kazimierzi valitsemise ajal ette palju suuremahulisi tellisehitiste projekte, sealhulgas gooti kirikute, losside, linnakindlustuste ja rikaste linnakodanike elamute ehitamine. Kõige olulisemad arhitektuurinäidised Poola keskaja perioodist on paljud Poola gooti stiilis kirikud; keskaegne skulptuur, maal ja dekoratiivne sepatöö avalduvad paremini kirikute sisustuses ja liturgilistel esemetel. Poola õigus kodifitseeriti esimest korda aastatel 1346–1362 Kazimierz Suure statuutidena (Piotrkówi-Wiślica statuudid). Järelikult tugines konfliktide lahendamine riigisisesel kohtumenetlusel, samas kahepoolsed või mitmepoolsed läbirääkimised ja lepingud muutusid üha tähtsamaks rahvusvahelistes suhetes. Selleks ajaks oli toomkiriku- ja kihelkonnakoolide võrgustik hästi arenenud. Aastal 1364 rajas Kazimierz Suur Krakówi ülikooli, vanuselt teise ülikooli Kesk-Euroopas. Kuigi paljud reisisid ülikooliõpinguteks veel Lõuna- ja Lääne-Euroopasse, muutus poola keel, kõrvuti domineeriva ladina keelega, kirjutatud dokumentides üha tavalisemaks. Püha Risti Jutlused (u 14. sajandi algus) on tõenäoliselt vanim säilinud Poola proosakäsikiri.